Sotsiaalministri ametisse astus arst ja endine Eesti Perearstide Seltsi esimees Karmen Joller. Hea meel on tervitada ministri rollis poliitikut, kes sügavalt mõistab oma valdkonna problemaatikat ja omab selles pikaajalist ja tunnustatud kogemust. Järgnevalt mõned võtmeküsimused, mis väärivad uue ministri teravat pilku.

Rohkem ressursse ennetusse

Paljud terviseprobleemid on omandatud elu jooksul ning neid saaks sageli ennetada teadliku eluviisi ja varajase sekkumisega. Nii nagu päästeamet panustab ennetustöösse, et rahvas oleks kriisideks valmis, saaksime ka tervishoius märgatavalt vähendada koormust, kui suunaksime rohkem ressursse haiguste ennetusse.

Tervisekassa värske statistika kohaselt pole üle veerandi 2–7-aastastest lastest kordagi hambaarsti vastuvõtul käinud. Just see vanusevahemik on kriitiline, et omandada head suuhügieeniharjumused, mis aitavad piimahambaid tervena hoida.

Vähem tähtis ei ole ka korrektsete suuõõnefunktsioonide (hingamine, neelamine, keele asend) kujunemine, sest seeläbi on võimalik vältida mitmete hambumusprobleemide teket. Siin näeme suurt rolli suutervise tugispetsialistidel ehk nii suuhügienistidel kui ka müofunktsionaalsetel terapeutidel, kelle panus valdkonda on hindamatu ning kelle järele on nõudlus suur.

Kuigi teavitustöö võib olla kulukas, on selle hind võrreldamatu tervena elatud aastate väärtusega. Ennetusse ning tugispetsialistide koolitamisse tuleb suunata rohkem ressursse.

Uus panatsea – e-konsultatsioon

Ilmselt on iga patsient kogenud olukorda, kus ta peab ühe arsti juurest teise juurde minema, otsides taga terviseprobleemi põhjust. Praegu on võimalik seda vältida, kasutades elektroonilise konsulteerimise võimalust. Ehk selle asemel, et käia füüsiliselt läbi erinevad spetsialistid, saavad arstid jagada terviseloo andmeid, pilte, küsida nõu ja kinnitust, kas patsiendile on vajalik täiendav vastuvõtt. Ja seda kõike kiirelt ja turvaliselt.

Kui tekib küsimus, kas arstid omavahel ei suhtle ja teineteisele helistada ei oska, siis oskavad ikka. Kuid igal arstil ei ole häid kontakte ja tuttavaid igas valdkonnas ning piirkonnas. Olulisel kohal ka täpne ja turvaline andmete jagamine.

Just taolist lahendust kasutame hambaarstide ja ortodontide vahelises koostöös ja juba näeme, et ravijärjekorrad vähenevad. Süsteem võiks toimida veel paremini, kui meil oleks ühine fotode jagamise andmebaas, mis võimaldaks paremat koostööd ja aitaks ennetada probleeme enne, kui need vajavad ortodontilist ravi.

Senikaua, kuni e-konsultatsioon korrapäratus süsteemis korda loob, kehtib endist viisi veel klassikaline patsiendi eriarsti juurde jõudmise teekond.

Ortodontias on see tee paraku üsna okkaline ning süsteem ei tööta nii selgelt, nagu soovida võiks. Nimelt kontakteerub patsient sageli mitme kliinikuga ning paneb end samal ajal mitmesse kohta järjekorda. See pikendab ooteaegu kliinikute lõikes ja tekitab trotsi.

Võrdluseks, kui hüppeliigese vigastusega patsient saab perearstilt saatekirja ortopeedi vastuvõtule või sagedaste, tüsilike kurguvaludega patsient kurgu-nina-kõrvaarsti juurde, on tal saatekirjaga võimalik broneerida aeg ainult ühe spetsialisti juurde.

Riiklik järjekorrasüsteem, digiregistratuur ja selle kasutamine aitaksid olukorda korrastada ka ortodontias ning looksid õiglasema ja tõhusama teenuse. Aga see on riiklike hoobade puudumise küsimus, mis moodustas suure väljakutse ka Karmen Jolleri eelkäijatele. Kui palju peaks riik sekkuma eraettevõtete siseellu? Seda tasakaalu peame valdkonnas ilmselt koos tunnetama, pidades eelkõige silmas patsiendi huve.

Õppe- ja teadustöö toetamine

Panustada tuleb lisaks patsientide teadlikkuse tõstmisele ka uue põlvkonna ehk tulevaste arstide haridusse. Eestis saab arstiks või hambaarstiks õppida vaid Tartu Ülikoolis. Kahjuks tuleb tunnistada, et õppejõudude palgatase ei ole piisavalt konkurentsivõimeline, mistõttu on raske leida kvalifitseeritud õppejõude.

See ei ole uus probleem, Eesti Haridustöötajate Liit on juhtinud korduvalt tähelepanu vajadusele tõsta õpetajate palka. On mõistetav, et keerulises majandus- ja julgeolekuolukorras ei ole võimalik laiaulatuslik palgatõus, kuid peame siiski arvestama, et sarnaselt päästjate ja politseinikega vajavad ka õppejõud väärilist tasustamist ja väärtustamist.

Ning kui me raha pakkuda ei saa, tuleb leida muud väärtused, mis spetsialiste valdkonda meelitavad ja millega saame näidata, kui väärtuslikud nad meile on. Olgu selleks lisapuhkuse või maksusoodustuste pakkumine või paindlik töögraafik, et nad saaksid juhendada tudengeid ja residente oma enda kliinikust lahkumata, ise samal ajal vastuvõtte tehes.

Seos tulevikuga on ilmne: kui meil ei ole häid õpetajaid ja õppejõude, ei saa meil olla ka häid arste.

Tervisekassa hüvitiste süsteemi ümberkujundamine

Ortodontia on üks osa suuremast valdkonnast ning hambaraviga seonduv on paljuski ka meie südamel. Kuna elame suurte kärbete ajastul, puudutab see valusalt meiegi patsiente, kes niigi püksirihma peavad pingutama.

Praegu valitseb riiklikul tasemel mentaliteet, et hambaravis kasutame ravikindlustuse vahendeid põhimõttega "kõigile ja natuke". Seda väikest toetust jagatakse läbi tervisekassa lepingute hambaravihüvitise näol täiskasvanutele. Hüvitist, mille summa tõsteti 60 euroni, saab kasutada esmavajalike hambaraviprotseduuride tegemisel, seejuures on omaosalus 50 protsenti raviarvest. Hüvitis on hea lisa neile, kes suudavad niigi ravi eest maksta, kuid liiga väike toetus neile, kes abi kõige rohkem vajavad. Viimaste aastate kogemus näitab, et rahast jääb puudu.

Lahenduseks võiks hüvitist paremini sihtida, suunata seda rohkem neile, kellel on suurem vajadus, ja samal ajal motiveerida inimesi sagedamini hambaarsti külastama. Kuigi kontrollis peaks käima kord aastas, siis paljud seda ei tee. Kasutamata hüvitisega võiks aidata neid, kellel on abi tõesti suuremas mahus vaja.

Saame osutada ka ebatõhusatele kohtadele. Näiteks ortodontilise ravi puhul tasutakse kuni 19-aastastele lastele ja noortele piiramatu arv esmaseid konsultatsioone ja diagnostikat, mis on meie valdkonnas kallis, sageli 400 euro ringis olev summa. Näeme arstidena, et käiakse kaks, kolm ja isegi neli korda esmastel konsultatsioonidel. Sellist raiskamist ei pea me lubama.

Saab nõustuda minister Jolleriga, et puuduliku kvaliteediga tervishoid on kallis nii riigile kui ka inimesele. Kahjuks eksivad arstidki nagu kõik teised inimesed, juhtub keerulisi, valusaid olukordi. Kuid meie võimuses on selliste juhtude arvu piirata ja suurendada abi saavate patsientide hulka, ka mainitud lahendustega.

Nii võtame meie tublidelt arstidelt koormust ja stressi maha, parandame seeläbi ravi kättesaadavust, nii et iga patsient jõuaks oma murega õige spetsialisti juurde täpselt õigel ajal.