Hiljuti tekitas Venemaal mõnevõrra furoori üks esinemine talendišõus. Kunagi Karjalasse kolinud Murmanskis sündinud näitlejanna astus üles stand-up kavaga, milles ta muu seas mõnitas karjala keelt.

Kõigepealt imiteeris ta suhteliselt mõnitavalt karjala keele rääkimist – tegelikult tegi mõningaid häälitsusi, millesse segas soomekeelseid sõnu –, siis teatas, et karjala keel on nii raske ja et sellest on nii võimatu aru saada, et isegi karjalased teatris käies kuulavad karjalakeelsetel näitemängudel tõlget vene keeles. Seejärel sõnas näitlejanna, et karjala keel on atavism, umbes nagu rinnanibud meestel.

Žürii, kuhu kuulusid populaarsed ja ka Eestis tuntud Venemaa näitlejad, oli naerukrampidest kõveras. Esinemine tekitas Karjalas piisavalt furoori ja näitlejanna vabandas avalikult, väljendas oma tänulikkust Karjala suhtes, kus algas ta näitlejakarjäär, ja selgitas, et ta tegelikult parodeeris noorte karjalaste suhtumist oma emakeele õppimisse. Küllap motiveeris näitlejannat vabandama seegi, et isegi Karjala Vabariigi pea Artur Parfentšikov kritiseeris esinemist.

Minu esimene antropoloogiline välitöö Venemaal toimus 1990. aastate alguses just nimelt Karjalas. Isegi siis oli näha, et karjala keel on väljasuremise äärel. Ma ei kohanud kuskil noori inimesi, kes seda keelt räägiksid. Aru said, seda küll, aga vastasid oma vanemate karjalakeelsetele küsimustele vene keeles.

Nüüdseks on see põlvkond üles kasvanud ja räägib karjala keelt teise keelena tugeva vene aktsendiga. Noh, sellistel juhtudel, kui on vaja demonstreerida, et nad on karjalased. Üldse öeldakse, et karjala keelt esimese keelena rääkivaid noori annab ühe käe sõrmedel üles lugeda ja nad kõik elavad Soomes, olles läinud sinna läbi Soome hõimurahvaste programmi.

Karjala keele väljasuremise peamine põhjus on kohalike venelaste äärmuseni üleolev suhtumine sellesse keelde, mistõttu suurem osa lapsevanemaid tegi mitu põlvkonda järgepidi kõik, et nende lapsed ei räägiks muud keelt peale vene keele ja seda ilma aktsendita. See on tavaline asjade käik paljude Venemaa mittevene rahvaste puhul.

Aga see selleks. Praegu on Venemaal rahvuspoliitiliselt huvitavalt skisofreeniline aeg. Ühelt poolt ajab Venemaa president isiklikult järjest enam juttu Venemaast kui mitmerahvuselisest riigist ja rõhutab järjest enam, et Venemaa on kõigi seal elavate rahvaste õnnelik ning sõbralik pere.

Kusjuures Venemaal ametlikult kõlav retoorika meenutab järjest enam nõukogudeaegset retoorikat igavesest rahvaste sõprusest. Lojaalsed rahvusorganisatsioonid saavad riigilt heldelt toetusraha ja järjest enam on võimalik näha fotosid kõrgetest riigiametnikest alates presidendist endast söömas udmurdi või tatari pirukaid või joomas jakuudi kumõssi, ise ümbritsetud õnnelike naeratavate nägudega põliselanikega.

Teisalt ilmub järjest rohkem avalikkuse ette juhtumeid, kuidas venelased on Venemaal ülbelt või diskrimineerivalt mittevenelastesse suhtunud. Selles pole midagi uut. Venemaal on rassism eksisteerinud kogu aeg, niikaua kui ma seda mäletan.

Venemaal on väljend "idamaise välimusega isikud", mille alla käivad Põhja-Kaukaasia rahvad, aga ennekõike asiaadid. Asiaate on Venemaa rahvastikus vähemalt kümme miljonit ja nende seas pole ühtegi inimest, kes poleks vähemalt kord elus kokku puutunud vene rassismiga.

Rassistlik suhtumine tšerkessidesse, tšetšeenidesse, jakuutidesse, evenkidesse või kalmõkkidesse on hästi nähtav nii klassikalises kui ka nõukogudeaegses vene kirjanduses. Tasub lugeda nii Puškinit kui Lermontovi, aga ka rohket nõukogudeaegset Siberi-teemalist ilukirjandust. Võtkem kasvõi pealtnäha selline süütu ja entusiastlik noorteraamat nagu Ruvim Fraermani "Metsik koer Dingo ehk jutustus esimesest armastusest", mis on ka eesti keeles ilmunud ning millest on kunagi nõukogude ajal ka film tehtud.

Üks põhjus Venemaa poliitilise kõrgkihi retoorika muutuses on selles, et Vene riigil on mittevenelasi vaja. Esiteks on vaja lojaalseid regioone. Venemaal on igasugust separatismi välja juuritud juba varsti kakskümmend aastat ja tegelikult edukalt. Ent tänapäevases putinlikus paranoias kardetakse ikkagi riigilagundajaid.

Tegelikult on regioonidel võimalik ka passiivselt torpedeerida Moskva käske, mitte läbi avaliku keeldumise või vastuhaku, vaid Moskva soovide ja käskude täitmisega venitades. Samuti võib regiooni poliitiline ning majanduslik eliit luua regioonis erinevaid arvamusfoone, inimeste suhtumine riigi tegemistesse võib olla rohkem või vähem soosiv.

Teine väga oluline põhjus, miks Venemaal on vaja mittevenelasi, on sõda – vaja on kahuriliha. Siin on jälle mõningad nüansid. Esiteks, väga suur osa mittevenelastest on pigem depressiivsete regioonide elanikkond. Nendel regioonidel on vähem majanduslikku tähtsust kui paljudel venelaste domineeritud piirkondadel. Seega on mõttekam meelitada sõjaväkke inimesi regioonidest, kust rohkearvuline meeste väljavool ei halva eriti rahvuslikku majandust.

Teiseks on burjaadid, jakuudid või ka muud Siberi rahvaste esindajad Vene armees hinnatud sõdurid. Paljud neist on kütid, tulistavad hästi, suudavad hästi hakkama saada nii rasketes ilmastikutingimustes kui ka võõral maastikul. Sellepärast on käivitatud erinevaid meediakampaaniaid, kuidas mittevenelasi sõjaväkke meelitada. Üks mu lemmik on videoreklaam, milles peidikusse varjunud moodsa sõjaväevarustusega burjaat sätib kuulipildujat, taustaks kõlamas lamaistlik palve "ommani-padme-hum".

Arvestada tuleb siiski veel ühe asjaoluga. Suur osa burjaate, jakuute või ingušše lähevad sõjaväkke vabatahtlikult. Neid ei meelita mitte ainult raha, vaid ka usk sellesse, et nad lähevad sõdima fašismiga, täidavad oma kohust kodumaa ees ning et nii peabki olema.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.