Eestikeelsele haridusele üleminekul ujusid kiiresti välja ajaloolised suhtumised, mis avaldavad mõju ka praegu. Kohaliku rahva keele õppimine ei ole kunagi kuulunud vene strateegiasse ja seda mitte üheski riigis. Kohalikud peavad õppima ära vene keele ja kõik. Enamikul juhtudel see õnnestuski, kümned rahvad on oma keelest sisuliselt loobunud.

Eesti kontekst on teine. Sajandite vältel on sajad Eestis elanud sakslased ja teiste rahvaste esindajad õppinud selgeks eesti keele ja kirjutanud eestikeelseid tekste.

Alguses olid need loomulikult usuteemalised nagu Wanradti ja Koelli katekismus (1535) või Georg Mülleri jutlused. Kadrinas pastorina teeninud Heinrich Stahl jättis oma jälje. Johann Gutslaff koostas esimese lõunaeestikeelse grammatika. Bengt Gottfried Forselius arendas Eesti koolisüsteemi. 18. sajandist on kuulsad Rainer Brockmanni pulmalaulud. 18. ja 19. sajandil oli erinevaid eestikeelseid tekste juba väga palju.

Uusikaupunki rahuga sattus Eesti Vene võimu alla ja oleks loogiline, et leiaks ka mõne Vene riigimehe või kultuuritegelase, kes on eesti keele ära õppinud ja midagi selles keeles kirjutanud. Mina seni veel leidnud ei ole. Kunagi küsisin nüüd juba lahkunud Peeter Oleskilt, kirjandusteadlaselt ja poliitikult, et kas tema teab? Ka tema jäi jänni. Äkki teie teate?

Midagi kirjutasid Eesti olude kohta dekabristid, aga loomulikult vene keeles, isegi kui olid Eestist pärit nagu Wilhelm Küchelbecker. See eesti keele eiramine oli põhjalik ega saa olla juhus. Vene šovinistlik ajaloolane Jevgeni Spitsõn ütleb otse, et me ostsime teid 1721. aastal ära ja te kuulute meile. Punkt.

Seega on 300 aasta vältel Vene võim siin käitunud eranditult koloniaalvallutajana, mitte kunagi osana Eestist. See pikk jälg on loomulikult kandunud ka kaasaega ja on üks praeguste probleemide põhjusi.

Kohaliku keele õppimatus ei ole loomulikult ainult meie asi. Sama on pea kõikjal, meile lähematest on suuremad hädad Moldovas ja Lätis.

Sõda ja surve Vene ülimuslikkuse tundele tõi kaasa äärmiselt kahetsusväärse nähtuse, millel on veel kaugeleulatuvad tagajärjed. Vene poliitikud propagandistid ja sotsiaalmeedia autorid hakkasid teisi rahvaid mõnitama ja alandama. Ka siin ujusid ajaloolised suhtumised välja.

Viimase aja laine algas Vladimir Putinist. Tuletame meelde tema ja tema kaaskonna tekste Ukraina rahvast, mida üldse polevat olemas ja ukraina keelest kui vene keele ebaõnnestunud dialektist. Sergei Karaganov, meiega käitumise ideoloogia ehk Karaganovi doktriini autor, ütles hiljuti avalikult, et "ahvile ei tohi granaati anda. Näe, Ukrainale anti ja vaat, mis välja tuli".

Youtube'is kajastab Nikita Klementjevsi kanal hästi, mida Läti riigis osa mittelätlasi arvab läti keelele üleminekust ja keelest üldse. On väga koledaid tekste.

Meil leiab Oleg Bessedin Eestist ja endisest Nõukogude Liidust üles igaühe, kes Eesti kohta halvasti tahab öelda. Näitena olgu toodud kolm nädalat tagasi ilmunud pikk lugu ajakirjaniku Oleg Gusseviga, mille pealkiri oli "Venelaste kultuuriline genotsiid Baltikumis". Seal võrdles Gussev meid šaakalitega, kes küll karule vastu ei saa, aga ärritavad.

Mõned päevad tagasi rääkis vene politoloog Rostislav Ištšenko Bessedini kanalil, kuidas okupatsioon oleks meile kingitus, sest me ise ju hakkama ei saa jne, jne.

Lihtne on leida kümneid lugusid, milles meid küll karistuseks vallutatakse, küll visatakse meie peale pomme ja need pole mitte mingid sotsmeedia arvajad, vaid tippu kuuluvad inimesed kindraliteni välja.

Kõik see on märk, et olukord Ukrainas teravneb ja närvilisus suureneb, tekstid lähevad äkilisemaks ja neid on rohkem. Viimaste kuude jooksul eriti palju. Loomulikult ei vaata kõik venelased praegust olukorda imperiaalsest vaatepunktist lähtuvalt. Kümnetele tuhandetele on siin kodu, nad oskavad eesti keelt ja tahavad siin oma lapsed üles kasvatada. Vene riigi käitumine teeb ka nende olukorra keerulisemaks.

Eelnev jutt oli üks paljudest ilmingutest, mis veenavad, et poliitiliselt võib ju see sõda viigiga lõppeda, kuid sisuliselt mitte. Vene ajalooliste imperiaalsete instinktide tugev esilekerkimine kriisi ajal on paljudele rahvastele väga hoiatav märk. Sellega tuleb küll arvestada, et kiiresti ja valutult midagi ei muutu.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.