Tervishoiukulud olid 13 protsenti ehk 325 miljonit eurot suuremad, 2022. aastal oli kasv 7,5 protsenti ja 176 miljonit eurot.

Avaliku sektori osatähtsus tervishoiukuludes oli 76 protsenti ja kulud suurenesid aastataguse ajaga võrreldes 14 protsenti ehk 272 miljonit eurot.

Leibkondade tervishoiukulud suurenesid kaheksa protsenti, mis oli vähem kui 2022. aastal ning kasv oli aeglasem kui kulude üldine kasv. Kokkuvõttes vähenes leibkondade omaosaluse osatähtsus tervishoiukuludes ühe protsendipunkti võrra 2021. aasta tasemeni ehk oli 22 protsenti.

2023. aastal leibkondade tervishoiukulude kasv aeglustus. Siiski suurenesid leibkondade tervishoiukulud kokku 45,6 miljonit eurot.

Leibkondade keskmine kulu ühe inimese kohta tõusis 439 eurolt 462 euroni aastas. Avaliku sektori kulud ühe inimese kohta olid 1584 eurot ning kokku investeeriti 2023. aastal iga inimese tervisesse keskmiselt 2089 eurot.

Võrk: kasv tuleb kõrgematest hindadest

"Tervishoiu kogukulude kasv tervikuna 2023. aastal oli päris kiire – 13 protsenti. Suurem kulude kasv oli avaliku sektori rahastatud tervishoiuteenustel, need kulud kasvasid 14,5 protsenti ja omaosalus kasvas keskmiselt vähem. Kui vaadata laia pilti, siis tervishoiukulud jõudsid Covidi-aja tasemele," rääkis Tartu Ülikooli terviseökonomist Andres Võrk ERR-ile.

Kui vaadata tervishoiukulusid võrdluses Eesti sisemajanduse koguproduktiga, siis need jõudsid 7,5 protsendini.

"Kui aastatel 2020-21 oli kõrgete kulude osatähtsus SKP-st tingitud sellest, et majandus langes ja samas investeeris riik Covidi ennetusse, siis aastal 2023 oli selle taga väga suures osas tervishoiuteenuste hinnatõus," sõnas Võrk.

Võrgu sõnul olid kulude kasvud kõige suuremad valdkondades, kus tööjõukulude osakaal on väga suur.

"Eelkõige ambulatoorne tervishoid, esmatasand ja statsionaarne õendusabi. Ambulatoorses terviseteenuses kasvasid kulud lausa 21 protsenti ja statsionaarses õendusabis lausa 43 protsenti. Nendes valdkondades on tervisetöötajate tööjõukulu kõige suurem. Arstivisiitide arv samas ei kasvanud," selgitas Võrk.

"Kulude kallinemine on tingitud hindade kasvust, mitte ravijuhtude suurenemisest. Ravitud isikute arv aastal 2023 oli isegi väiksem kui aastal 2022," ütles Võrk.

Omaosaluses oli kasv aastaga kaheksa protsenti.

"Kui tervikuna moodustab omaosalus Eestis stabiilselt kuskil 20–25 protsendi vahel kogu tervishoiukuludest, siis eelmisel aastal oli see 22 protsenti. Omaosaluse struktuur on tavapärane – kuskil kolmandik läheb hambaravile, sellele järgneb statsionaarne õendusabi ja siis retseptiravimid, käsimüügiravimid," rääkis Võrk.

"Üllatuslikult oli kasv retseptiravimites lausa 15 protsenti. Ja kui panna siia kõrvale veel uudis, et inimeste omaosalus retseptiravimitele kasvab edasi, siis on see valdkond, kuhu peaks tähelepanu pöörama. Kas niivõrd kiire kasv on seotud piirhindade muutusega või on nüüd tõesti toimunud retseptiravimite kasutamise suurem kasv," rääkis Võrk.

Samal ajal kulude kasv käsimüügiravimitele ei suurenenud, märkis Võrk.

"Ei oska öelda, kas selle põhjus on see, et inimesed olid eelmisel aastal pisut tervemad või oli käsimüügiravimite valdkonnas hinnatõus tagasihoidlikum," sõnas Võrk.

Hambaravis oli omaosaluse kasv osalt seletatav sellega, et ka hambaarstivisiitide arv kasvas, sõnas Võrk.

"Omaosalus on Eestis tervikuna ikkagi väga-väga kõrge, kui mõtleme sellele, et rahvusvaheline soovitus on, et see võiks olla maksimaalselt 15 protsenti," sõnas Võrk.

Võrk rääkis, et vaadates avaliku sektori kulude tõusu tervishoius, tuleb küsida, kas see on põhjendatud.

"Tervisekassa on ju andnud ka signaali, et järgnevateks aastateks niisugust kiiret hinnatõusu ei ole oodata. See on juba avaldanud ka teatud survet palgaläbirääkimistele, mis on käimas tervishoiutöötajate ja tervishoiuasutuste vahel. Vaadates nende kulude kiiret kasvu, siis ongi arusaadav, et nii kiiresti need kulud edaspidi kasvada ei saa," sõnas Võrk.

Võrgu hinnangul tekib teisest küljest muidugi surve ka tervishoiusektori kui terviku tegevuste läbivaatamiseks – kas kõik tegevused on vajalikud ja mõistlikud ja kas neid saab teha efektiivsemalt.

"Peegelpilt on muidugi see, et kui avalik sektor ei saa enam nii palju kulutusi tõsta, siis on surve omaosaluse kasvuks. Valitsus ongi kinnitanud, et järgmisest aastast kasvab retseptiravimite omaosalus ja tõusevad visiiditasud. Surve inimese omaosaluse kasvuks on selgelt olemas, sest ega tervisekassa poolt rahastatud tervishoiuteenuste järjekorrad ei saa väheneda," rääkis Võrk.

Öeren: inimesed võivad hakata ravi edasi lükkama

Omaosaluse suurenemise ohtudest ja kasudest rääkides ütles Praxise tervise programmi juht Mariliis Öeren, et suurem omaosalus võib tekitada madalama sissetulekuga inimestele rahalisi raskusi, piirates nende juurdepääsu tervishoiuteenustele ja ravimitele ning süvendades tervisealast ebavõrdsust.

"Ehk teisisõnu, omaosaluse suurenemine muudab tervishoiu rahastamise mehhanismi regressiivsemaks, kuna see ei arvesta inimeste maksevõimega," sõnas Öeren ERR-ile.

"Lisaks võib tekkida olukord, kus inimesed lükkavad vajaliku ravi edasi, sest nad ei suuda kohe maksta. See võib viia tervise halvenemiseni – kõige halvemal juhul surmani – ja suuremate kuludeni tulevikus," sõnas Öeren.

Rääkides suurema omaosaluse kasudest, ütles Öeren, et siin mängivad rolli kontekst ning toetavate meetmete olemasolu sotsiaalmajanduslikult kehvemates oludes inimestele.

"Näiteks, kui inimesed peavad osaliselt ise tervishoiuteenuste eest maksma, võivad nad rohkem läbi kaaluda, kas üldse ja millal tervishoiuteenuse osutaja juurde pöörduvad. Samuti, kui inimesed panustavad ise oma ravi eest, võidakse rohkem tähelepanu pöörata ennetavale käitumisele," sõnas Öeren.

Öereni hinnangul eeldab see siiski, et inimene suudab ja soovib oma terviseotsuseid kaalutletult teha, kuid praktikas ei pruugi kavatsused alati käitumiseks realiseeruda.