Mõne päeva eest tulistas Venemaa Dnipro linna ballistilise raketiga. Nüüd maailm arutab, kas Vladimir Putin blufib või neil on tõesti uus taparelv. Mis on õige vastus?

Hetkel ta endiselt blufib. Ta üritab eemale hirmutada teisi riike, et need ei varustaks Ukrainat vajalike relvadega. Samuti hirmutada Ukraina rahvast, et nad ei püüakski venelaste vastu võidelda. Sest põhimõtteliselt ütleb ta, et tal on endiselt relv, millega saaks nad kõik hävitada, seega parem lõpetada võitlus kohe ning mitte viia hävingut ja surma uuele tasemele.

Aga praegusel sõjaperioodil oli see bluff, millel kahjuks oli oma mõju meie partnerite seas.

Kui ta rääkis televisioonis uutest rakettidest Orešnik, mis lendavad kümnekordse helikiirusega peatamatult, see kõik on jama?

Ma mäletan venelaste raketi Kinžal esitlust. Siis öeldi, et seda raketti on võimatu takistada, et see on parim maailmas, võrreldamatu, et kellelgi pole relva, millega seda alla tulistada. Aga nagu selgus, pean ütlema, et kõigi jaoks üsna ootamatult USA süsteemid Patriot suutsid Kinžalid maha võtta.

Muidugi on rakett Orešnik samm edasi. Aga sõjaloogika on alati sama. Kui oled saanud võitmatu relva, võid kindel olla, et keegi juba töötab lahenduse kallal, kuidas seda alistada. See on võidurelvastumine ja praegu see käibki.

Aga Orešniku puhul pole põhiline, et seda ei saaks alla tulistada. Oluline on,
et see on mandritevaheline rakett. Putin põhimõtteliselt saatis kaks sõnumit. Esiteks, ma ei lõpeta enne, kui olen Ukraina hävitanud. Teiseks, olen valmis kasutama relvi, mida saan kasutada ka teie vastu. See on sõnum läänele, sest tegemist on mandritevahelise raketiga.

Ja lõpuks, selle konkreetse raketi kasutamise mõte oli, et aastakümneid kehtinud
tuumaheidutuse doktriinid, millel rajanes kogu lääne poliitiline strateegia, tehti hetkega maatasa. See ei tähenda enam midagi. Sest nagu välk selgest taevast,
riik, mis omab tuumarelvi, tulistab välja mandritevahelise raketi. Muidugi ilma tuumalõhkepeata, aga ikkagi teeb seda. Ja see hävitab varasema heidutuse kontseptsiooni. Nüüd murravad lääneriigid pead, kuidas jätkata.

Aga mõne päeva eest muudeti ju tuumadoktriini. Kas peaksime sellele üldse tähelepanu pöörama?

Ei. Sellele ei peaks tähelepanu pöörama, sest Putin ei vaja mingeid doktriine oma otsuste tegemiseks. Teiseks, isegi sõja algusfaasis, tahaksin kõigile meelde tuletada, kui Putin ütles kõigile riikidele, et kui nad Ukrainale relvi saadavad, siis ta ründab ka neid, hävitab nende relvastuse. Ta ähvardas hävitada relvalao Poolas.

Nii oli F-16 hävitajatega ja iga uue relva tulekuga.

Jah, iga uue relva saabumisel Ukrainasse teeb Putin avalduse, et mitte iial enam,
muidu ma hävitan teid. Ta vajas midagi, mis tema arvates oleks tugev poliitiline käik. Ta tegi selle, muutes doktriini. Aga see kõik on ainult paberil, tegelikkuses midagi ei muuda. Mandritevahelise raketi väljatulistamine muudab. Sõnumina.

USA president Joe Biden andis viimaks rohelise tule kõrgtehnoloogiliste relvade kasutamiseks. Sõjalises mõttes on see endiselt liiga vähe ja liiga hilja, eks?

Hea, et see luba tuli. Aga oluline sõna teie küsimuses oli "viimaks". Ja see on põhiprobleem läänega, USA-ga ja enamiku Euroopa riikidega – mitte muidugi Eestiga, aga enamiku Lääne-Euroopa riikidega –, et nad alati ootavad midagi. Usuvad, et äkki läheb üle, pole vaja kiirustada, ootame ja vaatame, mida USA enne teeb. Sellise käitumise eest maksavad ukrainlased oma verega ning hävitatakse meie riiki.

Aga kõige erakordsem selle ATACMS-i rakettide lubamise otsuses on taaskord ilmselged tõendid, et kui keegi ütleb, et seda ta ei tee, ei anna neid relvi Ukrainale, kuna on palju vastuargumente – tehnilised, juriidilised, sõjalised –, siis see kõik on – tahtsin öelda rumala sõna, aga viisakas telesaates pean jääma diplomaatiliseks – silmakirjalikkus.

Tõeline probleem ja põhjus, miks mõndasid relvi ei anta või ei anta piisaval hulgal
ja õigel ajal, on poliitilise tahte puudumine. Mille kohta kahe kuu eest öeldi, et see on võimatu – ma räägin ATACMS-i rakettidest –, see sai nüüd võimalikuks.

Seega jääb küsimus, miks polnud see võimalik kaks kuud tagasi? Miski pole ju muutunud peale USA presidendivalimiste. Ukraina ei tohi olla ühegi riigi sisepoliitika pantvang. Seda on kõige raskem saavutada. Aga selle nimel me peame töötama.

Rääkides päris eskalatsioonist, siis teie riigis on hetkel umbes 11 000 Põhja-Korea sõdurit. Nüüd räägitakse isegi Jeemeni huthide värbamisest. See on ikka tõsine eskaleerumine.

Jah, see on jätkuv eskaleerumine. Aga ka seda sõnumit tuleks lugeda teisiti. Põhimõtteliselt, tuues mängu rohkem palgasõdureid ja võõrriikide üksusi võitlema Vene üksuste kõrval, tunnistab Putin, et tal on probleeme oma riigi kodanike värbamisega. Sest nii paljud neist surevad lahinguväljal. See vaigistab argumendid nendel, kes ütlevad, et Ukraina toetamist ei tasu jätkata, sest Venemaa on suurem, neil on rohkem rahvast ja nad on lihtsalt arvuliselt ukrainlastest üle.

Me näeme koos selliste uudiste saabumisega, et Ukraina võitmiseks peab Putin
appi tooma inimesi välismaalt, sest mingitel põhjustel ei saa ta välja kuulutada üldmobilisatsiooni ja kõiki venelasi relvile viia. Seega skeptikutele, kes ütlevad,
et Putin on võitmiseks liiga suur, vastab Putin ise, et nad eksivad.

Aga tänane põhiprobleem on – ja neid sõnu ei meeldi kuulda teie ega minu sõpradele läänemaailmas Saksamaast lääne poole, ütleksin –, tõde on väga kurb, et täna on Venemaal sõber, kes on valmis saatma oma väeüksused Venemaa eest surema. Ukrainal pole sõpru, kes oleks valmis saatma Ukrainale kas või kõiki relvigi, mida on vaja Ukrainal enda kaitsmiseks Venemaa eest. See on hetke tragöödia, kus praegu asume.

Olen küll tänulik meie partneritele kõige eest, mida nad on teinud, aga sõda ei ole seisakus. Sõda areneb pidevalt. Meil on vaenlane, kes jätkab olukorra eskaleerimist ja see tähendab, et me peame olema valmis vastu astuma tema rünnakutele samaväärse kaitsetegevusega.

Aga Prantsusmaa väljaanne Le Monde avaldas kirjutise, et Prantsusmaa ja Suurbritannia alustasid uuesti arutelu vägede Ukrainasse saatmise üle. Kui nii, siis algab hoopis teistsugune ja valus debatt paljudes teisteski riikides, ka Eestis.

Mina olen tavakodanik ja luureandmetele ligi ei pääse, aga minu arusaamine nende arutelust on erinev sellest, mida inimesed üldiselt eeldavad. Mina pakun puhta oletusena, et nad räägivad üksuste saatmisest osana rahukokkuleppest. Kujutame ette, et kehtestatakse vaherahu. Ja üks vaherahu garant on välisriikide üksuste kohalolek. Seega ma arvan, et see arutelu, mis kuuldavasti praegu toimub, on pigem keskendunud sellele osale, mitte aga väeüksuste saatmisele, et Ukrainat sõjas aidata. See on täiesti teine arutelu.

Aga kuna te mainisite, et see käivitab pinged ja arutelud, kaasa arvatud Eestis...

Valusad arutelud.

...esiteks, Ukraina pole kunagi välisriikide üksusi appi palunud. Mitte kunagi. Oleme alati palunud ainult kahte asja: relvi Ukrainale ja tegelikke sanktsioone Venemaa vastu.

Teiseks, kõige piinlikum hetk lääne jaoks selles sõjas oli päev, mil Prantsusmaa president Emmanuel Macron tegi julge avalduse, et Prantsusmaa ja teised peaksid kaaluma üksuste saatmist Ukrainasse. Mitte lahinguüksuste, aga et oleks füüsiline kohalolek. Ja üks lääne liider teise järel tormas mikrofoni ette ütlema, et ei, seda me ei tee: "Ei, see on täiesti vastuvõetamatu!"

See oli häbiväärne hetk ühel põhjusel: kogu lääs paljastas Putinile oma hirmu ja nõrkuse. Niimoodi sõdu ei peeta. Isegi kui nad polnud Macroni öelduga nõus, ei olnud nõus üksuste saatmise mõttega, siis tasunuks ikka säilitada pokkerimängija nägu. Las vaenlane arvab, mida sa veel võid teha, et teda võita. Aga teie tormasite... mitte teie, aga lääs – meiegi kuulume läände, see on nagu nurisemine iseenda üle –, aga paljud tähtsad lääneriikide juhid tõstsid kiirelt Putini ees käed: "Ole mureta, Vladimir, mina seda ei tee! Sina võitle, tapa ukrainlasi, hävita neid! Meil on oma punased jooned, neid me ei ületa! Me teame, et sina enda omi ületad, sest sul polegi punaseid jooni. Sa teed kõike, mida tahad. Aga ära muretse, küll me laseme sul seda teha!"

Minu üleskutse poliitikutele, kes sellistes aruteludes osalevad, on olla nutikam, mitte näidata oma hirmu, nõrkust. Tehke nägu, et olete tugevad. See on üks viisidest, kuidas sõdu võita.

Räägime maailma suurtest mängijatest. Donald Trump valiti tagasi USA presidendiks. Tuleb üsna konarlik sõit?

Seda küll, aga mina usun, et Ukraina elab lõpuks üle selle uue poliitilise tegelikkuse. Aga peame selle eest maksma oma hinda, sest kuni Trump kujundab ja rakendab oma poliitikat ja Euroopa muudab oma poliitikat USA otsuste valguses, jätkab Ukraina võitlust.

Me kannatame Venemaa eskalatsioonide tõttu samal ajal, kui lääneriikide poliitikajuhid räägivad mitteeskalatsiooni poliitikast ja tegevusest. Sellest peavadki kõik aru saama.

Putin ei vaja põhjusi olukorra eskaleerimiseks. Lääne arusaam põhineb ideel, et kui meie ei eskaleeri, siis ei tee seda ka Putin. Aga kõik, mida oleme Venemaast
viimase 2,5 aastaga teada saanud, räägib otse vastupidist. Putin eskaleerib olukorda, sest tal on selge eesmärk: hävitada Ukraina füüsiliselt.
Hävitada Ukraina riik ja paljastada lääne nõrkus kogu maailmale.

Ja läänel puudub selge eesmärk, mida nad saavutada tahavad. Lääs tahab, et Ukraina võidaks, aga ei taha, et Venemaa kaotaks. Ja nii see ei käi. Tuleb teha valik. Sõda on valikute tegemise aeg. Ja tuleb valida. Ajaloos on hetki, mil mune
ei saa panna mitmesse korvi. Ja kahjuks just seda ma näen endiselt nende seas, kes kujundavad intellektuaalset lähenemist sellele sõjale paljude riikide administratsioonide juures.

Te ei karda, et Ukrainale surutakse peale mingi rahukokkulepe?

Minult on seda küsitud juba 10 aastat. Alates 2014. aastast on kõige sagedamini
Ukraina ametnikule esitatav küsimus: kas te ei karda, et Ukrainat hakatakse survestama ja te peate sellega nõustuma?

Minu vastus täna on, et sõbrad, te haugute kõik vale puu all. Arvan, et siin eksivad ka president Trumpi lähedal seisvad isikud. Nad alustavad ülesande püstitust, esitades endale küsimuse, kuidas panna Ukraina nõustuma. Aga tõeline küsimus, millest peaks alustama, on see, kuidas sundida Putinit sõda lõpetama.

Ja jõuab kätte hetk sel konarlikul teel, nagu seda nimetasite, ja õigustatult, kui Trump saab aru, et probleem on Putin, mitte Zelenski või Ukraina kui riik. See paneb Trumpi oma poliitikat muutma.

Kõik see, mida praegu näeme, on see, mida mina nimetan silmapilgutamise mänguks. See, kes esimesena silmi pilgutab, kaotab vastasseisu Trumpi administratsiooniga. Trump on paindlik. Ma ei usu, et see, mida loeme meedias tema arvamuste kohta sõjast, on alati õige.

Ja ta vihkab kaotamist.

Teil on õigus. Trumpi jaoks on kõige olulisem paista tugevana. Kui minult küsiti mõne päeva eest vestlusel Euroopa oluliste ekspertide rühmaga, muidugi oli üks küsimus ka Trumpi kohta. Ma vastasin neile – saan aru, et võtsin poliitilise riski ja korrates seda siin stuudios tuhandete vaatajate ees, suurendan seda riski veelgi – , et kui minna Trumpi juurde ja öelda, et kokkulepe on siin, aga selleks, et ta saaks sõja lõpetada, peab ta võtma Ukraina NATO-sse, siis ma usun, et ta nõustuks. Sest praegu on kõige enam vaieldud teema, kas Ukraina saab NATO liikmeks või see on rahuläbirääkimiste teema.

Ukraina ülesanne on pakkuda välja selline kompromiss, mis ei ületa meie punaseid jooni ja ei asenda NATO-liikmesust mingi järjekordse mõttetu julgeolekugarantiide paketiga, umbes nagu oli Budapesti memorandum.

Teil puudub usk neisse asjadesse? Eristaatus või midagi sellist?

Poliitiliselt iseseisev Ukraina riik on 33 aastat vana. Sellest 33 aastast 31 aastat kulutasid Euroopa ja Ameerika poliitikud ja intellektuaalid, et leida ja määratleda
Ukrainale eristaatus. See intellektuaalne pankrot viiski suurel määral Venemaa invasioonini.

Nädal enne seda, kui Ukrainale anti Euroopa Liidu kandidaatriigi staatus – mitte eristaatus, vaid see antakse igale riigile, kes tahab pääseda Euroopa Liitu, nagu oli ka teie puhul –, nädal enne seda helistasid mõned Ukraina sõbrad Kiievisse: "Kuulge, te ei saa seda. Nõustuge eristaatusega." Nagu kvaasiliikmesus, oleks nagu peaaegu liige, oled liige, aga ainult ühe jalaga sees. Me vastasime, et te olete toredad inimesed, aga minge nüüd, puhake ja hääletage õige otsuse poolt.

Seega Ukraina eristaatus tähendab, et aken sõjaks jäetaks avatuks. Ja kogu lugu. Lõpetage Ukraina kohtlemine mingi teisejärgulise riigina, kelle jaoks on vaja
mingeid erilahendusi. Ukraina on riik, mis oma ajalooga, oma verega ja tulevase panusega Euroopa võimsuse tagamiseks väärib esmaklassilist kohtlemist. Nagu kõik teised riigid.

Las ma arvan – teile ei meeldi rääkida Tauruse rakettidest?

Praegu? Ma tüdinesin neist rääkimisest. See oli nagu seebiooper. Aga võtsin kaks kuud pausi ja nüüd saan juba veidi rääkida.

Sama on telefonikõnedega Moskvasse?

Jah.

Sest see on ju mõttetu. Ei lahenda midagi.

Taurus... Minu parima teadmise kohaselt ainus isik Saksamaa valitsuses, kes on Tauruste saatmise vastu, on kantsler Olaf Scholz ise. See on tema isiklik seisukoht. Kõik need leheküljed argumentidest, miks neid rakette Ukrainale saata ei saa, on paras WC-paber. Neil puudub igasugune mõte. Sest need koostati
ainult ühe eesmärgiga: selgitada, miks neid rakette saata ei saa.

Saab küll. Taaskord, nagu mina tean, on Saksamaa valitsuse ülejäänud liikmed selle otsuse poolt, kantsler aga otsustas valida niisuguse lähenemise. Ja mina kardan, et nüüd, enne valimisi ja valimiskampaaniat lähevad asjad veelgi hullemaks, sest kantsler kaitseb oma liini. Ja Tauruse raketid on Saksamaa sisepoliitika pantvangid.

Aga teisest küljest, raske on kantsleri tegevuse üle nuriseda, kui ta saadab Ukrainale õhutõrjesüsteeme Patriot, IRIS. Tahan olla õiglane. Need, kellele ei meeldi liidukantsler Scholz, süüdistavad mind, et olen temaga liiga leebe. Ma pole temaga leebe, vaid tahan olla õiglane.

Kui ta tegi suure poliitilise vea Tauruse rakettide osas, minu arvates – andke andeks, olen nüüd vaba mees ja võin rääkida, mida tahan –, usun, et see on ajalooliste mõõtmetega viga. Ajalugu mõistab ta hukka. Ta võinuks minna ajalukku kui tugev Euroopa liider, kes tõesti muutis ajaloo kulgu, aga selle üheainsa otsusega Tauruse rakettide kohta saab tema maine rikutud.

Ja lõpetuseks. Kolleeg Steve Rosenberg BBC-st kirjeldas kunagi Putinit kui autot, millel puuduvad pidurid ja millel on gaasipedaal põhjas. Kas saate öelda kahe lausega, kuidas Putinit peatada?

Mulle piisab ühest lausest. Me peame ta panema leppima asjaoluga, et ta kaotab, kui ta ise endiselt arvab, et võidab. Venemaa majandus kannatab, Venemaa rahvas kannatab. Isegi Venemaa arvamusküsitlused näitavad seda. Vaadake Venemaa valuutakurssi.

Aga Putin istub Kremlis ja usub endiselt, et suudab lääne üle mängida, et suudab üle kannatada ja hävitada Ukraina. Seepärast loodab ta, et tuleks valimised Saksamaal, näeb Trumpis uut võimalust.

Me peame selle küsimuse lahendama ja Putini peatama, jättes ta ilma usust, et ta saab võita.