5. detsembril 2024 möödub sada aastat kaitseliidu Toompea malevkonna loomisest. Malevkonna loomise ajendiks oli 1. detsembril 1924 toimunud kommunistide riigipöördekatse ja pärast selle maha surumist asuti Tallinnas moodustama mitmeid ametkondlike kaitseliidu rühmi nagu nagu näiteks Eesti Panga, Sadama, Post-Telegraafi jt üksused.

Ühtlasi asuti looma ka Toompeal asunud riigiasutuste ametnikest kaitseliidu salku, mis olid aluseks kaitseliidu Toompea malevkonna loomisele. Laiemalt olid Toompea malevkonna loomise algatajad riigisekretär Karl Terras ja kohtuministeeriumi nõunik Otto Tief. Viimasest sai alates 1. jaanuarist 1925 Toompea malevkonna pealik ja riigisekretär Karl Terrasest tema abi.

Ametlikult pandi Toompea malevkonna alus pärast 2. veebruarit 1925, kui võeti vastu uus kaitseliidu põhikiri, mis nägi ette, et kaitseliit jaguneb territoriaalselt maakondade kaupa malevateks ja malevad omakorda malevkondadeks.

Otto Tief kinnitati Tallinna maleva pealiku käskkirja 25. märtsist 1925 ametlikult malevkonna pealikuks ja määrati ära Toompea malevkonna vastutuspiirkond, mis kulges järgnevalt: Toompea ja Harjuvärava mägi, Komandandi tänav, Kaarli tänav kuni Kaarli puiesteeni, Falgi teest kuni Paldiski maanteeni, Pikk jalg kuni Pika tänavani ja Lühike jalg kuni väravateni.

Juba 1925. aastal oli Toompea malevkond kasvanud 313-liikmeliseks ja oli moodustatud neli kompaniid: I kompaniisse kuulusid teedeministeeriumi, töö- ja hooldekandeministeeriumi ning kaubandus-tööstusministeeriumi ametnikud; II kompaniisse riigikogu kantselei, riigikantselei, siseministeeriumi, välisministeeriumi, kohtuministeeriumi ja riigi statistika keskbüroo ametnikud; III kompanii moodustasid põllutööministeeriumi ametnikud ja IV kompanii haridusministeeriumi ning riigikontrolli ametnikud.

Sama aasta lõpus sai malevkond ka omale sümboolika ja 2. detsembril 1925 kinnitati malevkonna stiliseeritud torni kujutisega õlakumärk ning 5. detsembril, malevkonna esimesel aastapäeval Toompea elanike annetatud lipp, mille kavand oli ametlikult küll veel kinnitamata.

5. juunil 1926 esitas tollane kaitseliidu ülem kolonel Johannes Roska (eestistatult Orasmaa, tulevane kindralmajor) lipu kinnitamiseks sõjaminister kindralmajor Jaan Sootsile, kes selle samal päeval ka kinnitas.

Ametliku kirjelduse järgi oli Toompea malevkonna lipu pikkus 150 cm, laius 100 cm ning lipuvarda pikkus koos piigiga 3,5 meetrit. Lipu paremal küljel oli kujutatud valgel põhjal hõbedane torn ja vasakpoolsel küljel Tallinna maleva lipu parem külg ilma vardapoolse osata. Ühtlasi oli lipp palistatud 5 cm pikkuste kuldnarmastega.

Lipu kinnitamisele järgnes selle ametlik vastuvõtmine 15. juunil 1926 toimunud paraadiga Toompea lossiplatsil. 1926. aastal vahetus ka malevkonna pealik, kuna Otto Tief kandideeris III riigikokku ja ta ostus valituks ning temast sai Jaan Teemanti valitsuses töö- ja hoolekandeminister. Sellepärast astus Tief malevkonna pealiku ametikohalt 1. augustil 1926 tagasi ja uueks pealikuks sai riigisekretär Karl Terras.

Esimestel Toompea malevkonna tegevusaastatel oli aktuaalne ruumide küsimus, sest malevkonnal omad ruumid puudusid, kus koos käia. Alguses üüriti ajutiselt Tallinnas Kohtu tänav 8 asunud inseneride ühingu ruume, mida malevkond sai kord nädalas kasutada. Hiljem kasutati ka riigi tööstuskooli ruume ja 1928. aastal ruumide probleem lahenes, sest valmis Tallinna maleva maja aadressil Kaarli puiestee 10, kus said koos käia ka Toompea malevkonna liikmed.

Samal ajal asuti kaitseliidus ka naiskodukaitset looma, millele pandi ametlik alus 1927. aastal, kuid Toompea malevkonnas oli naiskodukaitse jaoskonnale alus pandud 1925. aastal kui asutati 35-liikmeline malevkonna naiskaitseliidu osakond.

1934. aastaks oli malevkonnas juba kokku 202 tegev- ja 53 toetajaliiget. 1932. aastal oli asutud Toompea malevkonna rinnamärk, mis on neljaharuline teravate otstega valgest emailist rist, mille keskel asetseb mõlemalt poolt tammelehtedega pärjatud stiliseeritud torni kujuline malevkonna embleem. Esimesed malevkonna rinnamärgid anti välja malevkonna 8. aastapäeval, 5. detsembril 1932.

Olulisel kohal kahe maailmasõja vahel oli kaitseliidus laskeasjandus ja seda ka Toompea malevkonnas. 1929. aastal oli asutatud ka malevkonna laskurring ja Toompea malevkonna pealiku abi, kapten Karl-Robert Keerdoja (VR I/3) asutati rändauhind Toompea malevkonna ning raudtee üksikpataljoni laskesportlaste klubide vahelise laskevõistluse võitjale.

Tulles vahelepõikena 1939. aastasse, siis sama aasta 19. juunil toimunud laskevõistluse võitis Toompea malevkonna liige Ants Kartna ja järgmine sarnane võistlus oleks pidanud toimuma 13.-14. juunini 1940, kuid see jäi toimumata. Rändauhind jäi aga Ants Kartna kätte ja lõpuks aastal 2012 kinkis Kartna lapselaps Andres Alas selle karika Toompea malevkonnale.

1930. aastate lõpus lähenes Euroopa uuele maailmasõjale ja 23. augustil 1939 sõlmiti Moskvas Nõukogude Liidu ning Saksamaa vahel mittekallaletungileping. Lisaks ka salajane lisaprotokoll, millega jaotati Ida-Euroopas mõjusfäärid ja Eesti jäi Nõukogude Liidu mõjusfääri.

1. septembril 1939 algas teine maailmasõda ja Nõukogude Liit surus kolmele Balti riigile peale vastastikuse abistamise lepingud ehk nn baaside lepingud. Eestisse tuli vastastikuse abistamise lepingu alusel 25 000 punaväelast.

1940. aasta juunis, kui maailma pilgud olid pööratud läänerindel toimuvale, esitas NSVL kolmele Balti riigile ultimaatumid, millega nõuti lisavägede sisse laskmist ja uue valitsuse moodustamist. 16. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit Eesti Vabariigile ultimaatumi ja järgmise päeva varahommikul ületasid täiendavad punaarmee üksused Eesti piiri ning algas Nõukogude okupatsioon.

17. juuni hommikul allkirjastasid Narvas Eesti sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner ja Leningradi sõjaväeringkonna juhataja armeekindral Krill Meretskov nn Narva diktaadi, millega tuli relvad ära korjata tsiviilisikutelt, kaasa arvatud kaitseliidult.

Juba 27. juunil 1940 okupatsioonivõimu survel likvideeriti kaitseliit ja selleks hetkeks oli Toompea malevkonnas kokku 474 liiget. Järgnesid kaitseliitlaste vastu suunatud repressioonid, mis Toompea malevkonda eriti räsis, kuna sinna kuulus tollal palju Eesti poliitilise ja kultuurieliidi esindajaid.

Toompea malevkonna taasloomiseni jõuti 1994. aastal kui tollaste kaitseministeeriumi töötajate ja Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi liikmete eestvedamisel Toompea malevkond taastati. Sama aasta 18. detsembril õnnistati uuesti malevkonna lipp Toompea lossihoovis ja toimus pidulik vandeandmine. Taastatud malevkonna esimeseks pealikuks sai kaitseminister Enn Tupp.

26. novembril 1997 Tupp vabastati malevkonna pealiku ametikohalt seoses teenistusliku vajadusega. Ühtlasi taastati 1997. aasta detsembris veel naiskodukaitse Toompea jaoskond. Pärast Enn Tuppe sai uueks malevkonna pealikuks kapten Jüri Tikk, kes oli sel ametikohal kuni 1999. aastani.

1999. aastal asus malevkonda juhtima major Heiki Arike, kelle juhtimisel korrastati liikmete arvestust ja hakati taas pöörama suuremat tähelepanu vahepeal soiku jäänud väljaõppele. Viimase osas oli eriti oluline seersant Jan Luki määramine malevkonna õppepealikuks. Tema eestvedamisel muutusid senised väliõppused tunduvalt korrapärasemaks ja mitmekesisemaks.

2007. aastal aprillirahutuste ajal osales Toompea malevkonna kaitseliitlased ka Toompea lossi kaitsel. 2013. aastal sai malevkond omale uueks pealikuks leitnant Jan Luki, kelle juhtimisel moodustati esimese asjana sõjaaja struktuuridele vastava 417. kergejalaväe kompanii, mille juhiks sai kapten Jaanus Peet.

Aastatel 2017 – 2021 oli malevkonna pealik kapten Ilmar Raag, kelle
pealikuks olemise ajal pandi alus Tallinna Ülikoolis toimuvale "Toompea
Akadeemia" loengute sarjale. Järgnevalt oli Toompea malevkonna pealik
leitnant Mihkel Tikk, kes oli sel ametikohal kuni 2024. aasta veebruari
lõpuni.

Alates 5. septembrist 2024 juhib malevkonda vanemseersant Kaido Tropp. Nüüdseks on Toompea malevkond kujunenud kaitseliidu kõige suurema liikmete arvuga malevkonnaks, kuhu kuulub 869 inimest.