Vello Loemaa: mitmemõõtmeline riigikaitse

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Põhiline on, et kaitseväe juhtidel areneks mõtlemine mitmemõõtmelise lahinguvälja jaoks ning kaugemale kõigi relvade tabamisulatusest. Strateegiline mõtlemine peab olema kooskõlas liitlaste võimalustega. Ei tasu unustada, et sihtmärkide avastamine ja tuvastamine nõuavad täiendavaid võimeid, kirjutab Vello Loemaa.

Laiapindne riigikaitse ei saa olla ainult kahemõõtmeline. Lisaks pinnale, mille moodustavad maapind ja merepind, lisanduvad kümned kilomeetrid (lendamiskõlblikku) atmosfääri ja veel kõrgemal kosmoseruum, mille sõjaline kasutamine on samuti reaalsus. Muidugi veel eeter ehk siis elektromagneetiliste sageduste ruum, mis hõlmab kõik eelnimetatud keskkonnad. Eetris käib ammu infosõda, toimuvad küberrünnakud jms. tegevus ning siin võib rääkida ka otseselt inimmõõtmest.

Juba Teise maailmasõja algus näitas sõja mitmetahulist palet. Kaasaegsete sõnul oli kindral Johan Laidoner otsesõnu tõdenud, et sõja võidab see, kellel on õhus ülemvõim. Oma raadioläkituses 23. septembril 1939. aastal rõhutas ta kodanike enesekaitse korraldamise vajadust:

"Tänapäeva sõda erineb suurel määral läinud aegade sõdadest. On juure tulnud sõda õhuruumis, mille oht tabab mitte üksnes sõjavägesid rindel, vaid veel rohkem sõjalisi objekte tagalas, isegi kogu riigi maa-alal ja arusaadavalt ka tsiviilelanikke- nende seas ka naisi ja lapsi, kes harilikult sõjategevusest osa ei võta".

Veel enam on tänapäeval õhukaitse kogu riigi vajadus, lisaks uutele väljakutsetele vanade traditsiooniliste kõrval.

Eesti Kaitsevägi oli tol ajal küll valmistumas suurteks katsumusteks ja maaväe diviise oli lausa neli. Kuid õhukaitse oli siiski väiksema tähelepanu all ja selle relvastuse uuendamine oli lootusetult ajast maha jäänud. 1940. aasta sündmused aga viisid kogu riigi kannatuste rajale enne, kuid sõda tema pinnale jõudis. Nii et jäid saabumata uued lennukid ning vana tehnika jäi hoopiski võõrvõimu saagiks. Meie põhjanaabrid aga suutsid ka vana tehnikat rakendada oma riigi kaitseks, sest see oli nende tahe.

Kuid ma ei peatuks sellel, mis oleks olnud, vaid proovin saadud õppetundide najal mõtiskleda nendel teemadel, mis millegipärast tänapäeval on kuidagi tahaplaanile jäetud.

Õhukaitse

Näib, et õhukaitse kui selline on jäetud teisejärguliseks vajaduseks. Lisaks, targutatakse eraldi õhukaitsest ja -seirest ning õhutõrjest, ehkki kõik koondub ühise mõiste alla õhukaitse. Õhukaitse kui mõiste koos vastavate alljaotustega on juba ammu selgeks räägitud ning esitatud ka vastavates NATO dokumentides (mida me järgime).

Muide, sarnaselt Teise maailmasõja ajastule on õhukaitsel nüüd kõvasti tegemist ka väiksemamõõduliste ja aeglaselt liikuvate sihtmärkidega, kui räägime mehitamata süsteemidest. Kuid nad on ohtlikumad tollastest lennukitest, sest ründavad palju täpsemalt ja sellega ka valusamalt.

Õhukaitset tagavad vastavad üksused, mis tegutsevad ühtses süsteemis ning selle tipus on juhtimiskeskus. Igal õhukaitsesüsteemi komponendil on oma vastutusala, lähtuvalt oma asetusest terviklikus süsteemis. Maaväes on kaitseks õhust ründava vastase eest omaenda allüksused ja nende esmaseks ülesandeks on kaitsta juhtimissüsteemi ning raskerelvastust. Kuhu liigub või kus tegutseb jalaväebrigaad, seal asub ka õhutõrjepataljon kui orgaaniline väekoondise osa.

Brigaad võib tegutseda iseseisvalt, kuid ka diviisi koosseisus, mis asub korpuse alluvuses. Jutt sellest, et jalaväebrigaad teostab mingi riigile tähtsa piirkonna õhukaitset ja mis hetkel ei asu brigaadi vastutusalal, ei päde. Ka eraldivõetud õhukaitseüksus maaväe koosseisus peab ikkagi tagama õhukaitset maaväe tegevuse huvides, mitte kuskil kaugema sadama või tööstusobjekti kohal.

Eesti õhuruumi julgeolekut tagatakse ühtses NATO süsteemis ning lisaks liitlaste hävituslennukite üksustele on selle juhtimise all nii seiresüsteem kui ka vastavad maapealsed raketiüksused. Vajadusel tehakse koostööd ka mereväe grupi õhukaitsega.

Väga tähtsad on sealjuures ühilduvad sideliinid, tarkvara vahendite juhtimiseks ning oma-võõras süsteem õhumärkide eristamiseks. Tegutsemiseks selles süsteemis on loodud ka meie õhuvägi. Kahjuks on meil kohati tunda hoolimatut või isegi põlglikku suhtumist viimasesse ja seda tuleb võtta kui Eesti õhukaitse pärssimist.

Riigikaitse teemat on käsitlenud mitmed kõrged ametiisikud ja ohvitserid ning valgustanud meid paljudes olulistes valdkondades. Kaasaja sõdade kogemused on kasulikud ainult läbi meie endi analüüsiprisma.

Maavägi peab meeles pidama, et ehkki nende kaugtulerelvade lahingumoon liigub läbi kolmanda mõõtme, on nende üksuste mõttemaailm siiski tasapinnaline, kahes mõõtmes. Kuskil kaugel mägedes on mingil määral kolmemõõtmeline lahinguväli ja teatud tingimustel sama ka kõrghoonetega suurlinnades.

Eestis on olukord teistsugune. Muidugi on positiivne, et kolme liitlasriigi kaitseministrid leppisid kokku MLRS hankeks. Veel parem, kui see mõte realiseerub, sest meie ühishangete kavad Leedu ja Lätiga pole alati edukaks osutunud. Kuid ühtne maaväe tulesüsteem pole sama, mis õhukaitsesüsteem, ta vajab ise kaitset ohu eest õhust.

Rakettide ja suurte mürskude maksimaalne lennukaugus eeldab võimet näha sellest piirist veelgi kaugemale, nii füüsilises mõttes kui ka strateegiliselt. Kuid raketi lennukaugus kolmsada pluss kilomeetrit pole hiiglaslike mõõtmetega territooriumil asuva vastase puhul veel strateegiline suurus.

Samas, niisugune tabamiskaugus eeldab juba diviisi ja korpuse ülemate pädevust ning vastavaid juhtimissüsteeme. See tähendab võimet avastada sihtmärke (mis kipuvad olema mobiilsed), tuvastada neid ja juhtida tuld reaalajas koos hinnanguga peale tulelööki. Lisaks, maksimaalne lennukaugus ei realiseeri parimat ettenähtud tabamistäpsust, kuid see selleks.

Põhiline on, et kaitseväe juhtidel areneks mõtlemine mitmemõõtmelise lahinguvälja jaoks ning kaugemale kõigi relvade tabamisulatusest. Strateegiline mõtlemine peab olema kooskõlas liitlaste võimalustega. Ei tasu unustada, et sihtmärkide avastamine ja tuvastamine nõuavad täiendavaid võimeid, mis peavad realiseeruma selleks otstarbeks loodavates allüksustes. Loodetavasti on kõik meie plaanides olemas.

Uhkustamata, lihtsalt konstateerides võib öelda, et õhuväel on sellise mõttemaailma, juhtimisstruktuuri ja ohvitseride võimetega kõik korras. See on tavaline rutiinne õhujõudude toimimisskeem, ööpäevaringselt, reaalajas. Kuid kõige konkreetsem sisu riigikaitse arendamisel tuleneb riigi eelarvest ja kasutusele võetud plaanidest.

Soome hiljutine otsus soetada hävituslennukid näitab veelkord meile õpetlikult, kuidas riigikaitset kindlustatakse ja arendatakse. Mitte see, et tegemist on järgmise põlvkonna lennukitega Soome ilmanvoimat (õhujõud) ja riigikaitse jaoks; isegi mitte see, et tegemist on viienda põlvkonna hävituslennukitega.

Meie põhjanaabrite relvajõudude arengumudel on väärt, et tutvuda sellega lähemalt. Kõigepealt, sõdades oma iseseisvuse eest panustasid kõigi kolme väeliigi sõdalased ja selle kogemuse jätkuna näeme, kuidas soetatakse relvastust ja tehnikat perioodiliselt suurhangetena järgemööda kolme väeliigi tarbeks. Seekord oli järg õhuväe käes.

Hankeprotsess algas aegsasti ning otsus sündis arvestusega, et kõigil osalistel, sh. ka ettevõtetel on võimalus sujuvalt üle minna uuele tehnikale. Esimene soome tunnusmärkidega F-35 saabub alles mõne aasta pärast.

Soome on olnud meile hea partner ühishangetes ja tahaks väga, et ka Eesti kohta saaks sama öelda. Kui radarite ühishange toimus mõlemale riigile soodsalt, siis mulle valmistab meelehärmi teine seni kasutamata võimalus õhukaitse edasiarendamiseks. Jutt on keskmaa õhukaitse süsteemist, mille puudumine on lüngaks meie riigikaitses ning mõjutab koostööd lõuna pool asuvate liitlastega ning ka soomlastega, kui selleks tekib vajadus. Viimaste praktiline meel on meile eeskujuks.

Arengukava

Vaadates veelkord kõiki mõõtmeid, siis riigikaitse arengukava aastani 2031 tutvustuses on väga napilt sulgudes märgitud "personaliteenuste konsolideerimine". Kui mõeldakse sarnast sammu, nagu "raamatupidamispataljoni" loomist, st raamatupidamisteenuse konsolideerimist mõnda aega tagasi (kaitseväest välja), siis ei tohiks unustada, et inimesed ja raha pole üks ja seesama.

Tegelikult koorub siit veel üks järeldus. Kui raha ja inimesed jäävad kaitseministeeriumi allasutuse pädevusse, siis loogiliselt võttes tuleb sinna anda ka ülesanded ning sellega kaitseväe juhtimine on vahetult kaitseministeeriumi pädevuses, mistõttu kaitseväe juhtimisstruktuur koos vastavate ohvitseridega muutub ülearuseks.

Juhtimise aluseks on ikkagi raha, inimesed ja ülesanded. Kui sokkide, porgandite, relvade jne. liikumist korraldatakse tsentraliseeritult/"konsolideeritult" tsiviilkontorist, võib tõepoolest jõuda punkti, kus läinud trumm ja lähevad ka pulgad.

Tõenäoliselt juba viimane lisaõppus Okas jääb nii mõnelegi hinge, sest ei osatud arvestada nende kibedamaitseliste piiskadega, mis täidavad kaitseväelaste ja kaitseväe teenistujate kannatuse karikat. Kuid tegelikult peaks okas asuma kellegi istumise all, mõistmaks, et inimesed kaitseväes pole mängunupud ja nendega on vaja töötada vahetult, kohapeal, mitte kuskil (tsiviil)asutuse kontoris. Teod määravad, mitte ilusad sõnad; väliselt ratsionaalsed sõnad ei pruugi olla need kõige õigemad.

Seetõttu on hiljutised rehitsemised kaitseväe personali hulgas tõhusama toimega, kui pelgalt suured sõnad kaitsetahtest. "Teenuse konsolideerumine" personalivaldkonnas, ehk siis (ülemäärane) tsentraliseerimine viib veelgi enam usalduse kadumiseni. Nii lihtne see ongi.

Ühes kunagises suures riigis oli käibel ütlus "peksa omasid, siis hakkavad ka võõrad kartma". Aga seal oli ka sada ja rohkem korda suurem rahvaarv. Igal juhul sellist "tarkust" meil pole vaja.

Lisaks eelistatud maaväe arengule on mõnes probleemses küsimuses toimunud ka positiivseid nihkeid. Nii on mereväe alla oodata riigile vajalikke funktsioone, lähtudes puhtalt sõjalisest ja ka laiapindse riigikaitse olemusest. Sarnast läbimurret pole näha lennuvahendite osas. Kahju. Näiteks on eluliseks teenuseks, mida ka meie kaitseväelased on kogenud lahinguolukorras, meditsiiniline evakuatsioon. See on üks olulisi funktsioone, mida meil on vaja täita, kuid helikopterid selleks puuduvad.

Võib-olla üks üldisem tähelepanek viimaste aastate kogemusest. Kui kuhugi liigutatakse ekspeditsioonivägesid, siis tavaliselt on sellistes operatsioonides oluline roll õhu- ja mereväe komponentidel. Seda nii transpordi tagamisel kui ka lahinguliste ülesannete täitmisel.

Kuid on mõned võimed, mis osutuvad kriitiliseks ja nende panustamisel on riikidel erinevaid probleeme, et nad ei kiirusta vastavaid allüksusi kirja panema. Lahti kirjutamata ainult nimetaksin neid: helikopterid ja õhukaitsevahendid. Teisisõnu, need vahendid peavad meil endil kohapeal olema. Ja olgu öeldud, liitlaste maabumispaikadest tuleb vastane hoida kaugemal, mis on juba maaväe üksuste ülesanne.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: