Relvad, turvatunne ja kaitsetahe on omavahel lähedalt seotud, aga relvad on Eestis haruldased, mistõttu relvataolise eseme märkamine avalikus ruumis või stardipüstoli paugutamine põhjustab sageli paanikat ja hädaabikõnesid politseile.

See ei ole alati nii olnud. Oli aeg, kui kümned Eesti laskurid olid maailmas tipptasemel ja püstitasid maailmarekordeid sport- ja vabapüssiga laskmises, edestades šveitslasi ja soomlasi, kes seni olid laskespordis silma paistnud. Helsingi laskespordi maailmameistrivõistlustelt tõi Eesti meeskond koju 400 auhinda 1470 võimalikust sh ikoonilise Argentiina karika ja Tallinna Loomaaia vapilõvi ehk ilvesepoja Illu.

Kaitseliidus ja selle noorteorganisatsioonides tegutses umbes 100 000 liiget. Eesti laskurliidu juhtimisel muutus laskesport peaaegu et rahvaspordiks ja seda harrastati aktiivselt igal pool Eestis. Aasta oli 1937 ja rahva kaitsetahe oli kõrgel, relvataoliste esemete nägemine ei tekitanud rahvas paanikat. Värskelt oli meeles vabadussõda ja see, kui napp oli pääsemine jaanuaris 1919, mil punaste rünnakute ajal kohe peale Saksa okupatsiooni lõppu oli puudus relvadest ja oskusest neid kasutada. Inimlikest instinktidest vallandusid alguses tardumine ja põgenemine, aga kui saadi relvi ja koolitust nende käsitsemiseks, tekkis kaitsetahe, soov võidelda ja vabadussõda viidi võiduka lõpuni.

Praegu käib Euroopas jälle sõda, mille on alustanud meie suur naaberriik, kes peab meid vaenlaseks ja üritab meid hirmutada, lõigates läbi meie merekaableid, või kelle huvides kirjutab näiteks mõni "ennustaja" ajalehes, et 2025. aasta saab olema raske ja ellu jäävad need, kes lahkuvad.

Nõnda üritatakse mõjutada meie inimloomusele tüüpilisi instinkte, milleks on reageerida ohule läbi võitlemise, tardumise või põgenemise. Kui lugeda kaitseväe juhataja Andrus Meriloga tehtud pikka intervjuud, siis tema sõnum on, et NATO on väga oluline, aga me peame olema suutelised kaitsma ennast ise ja elanikkonna kaitsetahe on sama oluline kui kaitseväe relvad, laskemoon ja tehnika. Tardumine ja põgenemine ei too meie jaoks soovitud lahendust.

Vaja on tugevat kaitsetahet

Tugev kaitsetahe on Eesti riigi ja rahva püsimajäämise jaoks suure agressiivse naabri kõrval palju tähtsam küsimus, kui see on mujal Euroopas. Enamiku Euroopa riikide jaoks on rahva kaitsetahe sekundaarne teema, sest nende sõjalistes stsenaariumides kaitseb riiki hästi varustatud professionaalne kaitsevägi ja rahvast pole sõjapidamiseks otseselt vaja. Suures osas Euroopa riikides pole rahval vaja seega ka õppida käsitsema relvasid.

Soomes on teisiti ja seal on rahva tugevat kaitsetahet peetud eluliselt vajalikuks, eriti pärast iseseisvuse saavutamist Venemaast ehk viimased 106 aastat. Selle tulemusena on eriti maapiirkondades väga paljudes peredes relvad ja lapsi õpetatakse varakult relvi turvaliselt käsitsema, alustades laskmise õppimist õhupüssiga ja hiljem näiteks metsaservas sportpüssiga.

Meie peres lasime talviti maal olles koos vanematega õhupüstolist märki ning enamasti võitis ema. Kui juba noores eas saadi kogemus relvade käsitsemisest, siis oli ka ajateenistusse minek iseenesestmõistetav ja motivatsioon teenistuse läbimiseks kõrge. Nii oli olnud ka isa ja vanaisa puhul, kelle eeskuju oli oluline.

Nende traditsioonide tulemusena usaldavad soomlased oma sõjalist võimekust ja see suurendab nende kaitsetahet. Soomes pole ma kunagi kohanud sellist hirmu Venemaa ees, mis ajendaks inimesi tarduma või põgenema ehk tõsiselt arutama kodumaalt lahkumist Venemaa ohu eest.

Totaalkaitse põhimõttest, relvade ja kaitsetahte seosest

Ajaloost tulenevatel põhjustel on Eestis avalikkuse suhtumine relvadesse uuesti hakanud kujunema alles peale taasiseseisvumist ja 50-aastast pausi. Viimase kümne aasta jooksul on meid järjest rohkem hirmutanud uudised massitulistamistest, eriti koolitulistamised USA-s ja mitmed terrorirünnakud erinevates riikides.

Nii kardetakse, et võib-olla juhtub see ka Eestis. Seetõttu saavad relvadega seotud üksikud vahejuhtumid Eestis ebaproportsionaalselt palju avalikku tähelepanu ja tekitavad avalikkuses suhtumist, et relvad on halvad ja neid peaks olema vähem.

Seda suhtumist võtab arvesse ka Eesti politsei, kes on eriti viimase kaheksa aasta jooksul üritanud realiseerida oma seisukohta, et mida vähem on elanikel tulirelvi, seda turvalisemalt tunneb ennast elanikkond tervikuna. Venemaal toimuvat arvestades on selge, et relvade vähendamine ei kasvata elanikkonna turvalisust ega kaitsetahet, vaid pigem vastupidi.

Lisaks Eestile on vaid vähestes Euroopa riikides riigikaitse aluseks laiapõhjaline riigikaitse või täpsemalt totaalkaitse põhimõte. Nagu termin vihjab, hõlmab see põhimõte kõiki ühiskonnaliikmeid ja valdkondi ning suur osa elanikkonnast ja riigi ressursist võidakse vajadusel suunata riigikaitsesse. Totaalkaitse kontseptsiooni oluline osa on see, et suur osa rahvast on läbinud ajateenistuse, saanud hea väljaõppe, käib kordusõppustel ja oskab turvaliselt ja oskuslikult käsitseda tulirelvi.

Venemaa piiririikidest on ainult Soome aastakümneid järjepidevalt arendanud totaalkaitset koos massilise ajateenistuse ja reservi koolitamisega. Nii Soomes kui ka sarnase kaitsekontseptsiooniga Šveitsis läbib ajateenistuse vähemalt 2/3 meestest ja mõlemas riigis on rahva kaitsetahe kogu aeg olnud üks kõrgeimad Euroopas.

Eestis läbib ajateenistuse umbes 1/3 meestest. Seda on liiga vähe, aga kindlasti on olukord parem kui teistes totaalkaitsele orienteeritud riikides nagu Rootsi, Norra, Läti ja Leedu, kus ajateenistuse läbib veelgi vähem mehi.

Totaalkaitse põhimõtet järgivates riikides tugevdab rahva kaitsetahet see, kui vaimselt tervete ja usaldusväärsete elanike käes on relvad, mida osatakse turvaliselt ja oskuslikult kasutada. Kaitseliidu endine ülem Riho Ühtegi kirjeldas Eesti totaalkaitset lühidalt ja tabavalt lausega: "Iga põõsas laseb".

Mul on mõned kolleegid ja tuttavad Baltimaades, kes Venemaa täiemahulise sõja alguses pakkisid oma asju kokku ja olid valmis kodumaalt vajadusel põgenema. Ka üks minu naiskolleeg pakkis oma pere asjad 2022. aastal kokku ja ostis isegi autoelamu, et saaks sellega minema sõita kohe, kui vaja. Paar kuud hiljem liitus ta aga hoopis kaitseliiduga, õppis relva kasutama ja sai aru, kuidas ta saab panustada Eesti riigikaitsesse. Temas tärkas tugev kaitsetahe ja pärast seda pakkis ta pere asjad jälle lahti.

Relvade hulk ja lasketiirude arv ei räägi Eesti kasuks

Tulirelva kasutamist võiks õppida ka väljaspool kaitseliitu, kui selleks oleksid head võimalused. Kui palju on meie piirkonnas tulirelvi ja kui hõlpsalt saab Eestis laskmist harjutada?

Allpool on relvade ja relvaomanike hulk saja inimese kohta ja lasketiirude koguarv.

• Soome: umbes 30 relva ja relvaomanikke 11. Lasketiire on 600, aga kohe Ukrainas puhkenud sõja alguses otsustas Soome valitsus tõsta lasketiirude arvu vähemalt tuhandele.
• Norra: 29 relva saja inimese kohta ja lasketiirusid üle 3000. Huvitav on muide seegi, et Eestis jahimehi ja -naisi on kokku 15 000, aga Norras on ainuüksi jahinaisi üle viie korra rohkem. Kas relvad on kana ja aktiivne jahil käimine muna või vastupidi?
• Rootsi: 23 relva ja lasketiirusid umbes 3000. Šveitsis 27, Leedus 13 ja Lätis kümme relva saja inimese kohta.
• Eestis on ainult viis relva ja kaks relvaomanikku saja inimese kohta. Lasketiirusid ja eratarbeks laskepaikasid politsei andmetel ainult 111.

Eeltoodust nähtub, et võrreldes teiste riikidega Euroopas, kus valitseb totaalkaitse põhimõte, on relvade ja lasketiirude hulk Eestis kõige väiksem. Totaalkaitse eeldaks ka Eestis teistsugust lähenemist ja elanike käes võiks vabalt olla oluliselt rohkem tulirelvi ja rohkem võiks olla võimalusi laskmist harjutada.

7 nõuannet Eesti kaitsetahte tugevdamiseks

Eestlaste kaitsetahtele oleks kasuks:

1. Riigikaitset ning relvade turvalist käsitsemist ja laskmist võiks õpetada lastele juba koolis, nagu seda tehakse Šveitsis.
2. Kuigi ajateenijate hulka on kasvanud, võiks ajateenistuse läbida kaks korda rohkem mehi kui praegu.
3. Kaitseliit on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud ja sellel on nüüd umbes 30 000 liiget. Ideaalis võiks see arv olla kaks korda suurem, jäädes siiski veel oluliselt alla aastale 1939.
4. Politsei teeb põhjaliku taustakontrolli igale relvaomanikule ja see on hea. Kui taustakontroll on läbitud, siis võiks praegusest suurem hulk inimesi omada relvi ja harrastada laskmist ilma kohustuseta käia laskevõistlustel, nii nagu ka enamik neist, kes käivad jõusaalis ja jooksmas, ei tee seda võistlemiseks.
5. Lasketiirusid ja -paikasid võiks olla vähemalt kaks korda rohkem kui praegu. See eeldaks eelkõige eratarbeks ehitatud laskepaikade turvanõuete ülevaatamist, et teha nende ehitamine odavamaks.
6. Soome ja Rootsi eeskujul võiks Eestis anda õiguse maapiirkondades maaomaniku loal harjutada piiratud ulatuses laskmist turvalises kohas ja naabreid häirimata. Esialgu võiks lubada lasta sportpüssist märgi pihta, millel on ohutust silmas pidades kuulipüüdja. See võimaldaks harrastada laskmist ilma, et peaks maapiirkondades sõitma kümneid kilomeetreid lasketiiru ja maksma tasu, mis võib olla kõrge.
   Praegu sellist õigust laskmist harjutada väljaspool lasketiiru või eratarbeks ehitatud laskepaigas pole. Samal ajal on õigus pidada jahti maaomaniku loal. See tähendab, et jahimees saab lasta peaaegu igasse ilmakaarde, kui ta peab jahti, aga märgi pihta ei tohi lasta.
7. Tuleks pidada meeles, nagu kaitseväe juhataja intervjuus mainis, et viimase tuhande aasta jooksul on meil olnud venelastega võitlemist keskmiselt iga 25 aasta tagant. Väga tihti on saadud hästi hakkama, kui on oldud selleks valmis.

Kahtlemata annab üks mitmeraketiheitja HIMARS koos laskemoonaga kaitseväele rohkem võimekust kui 50 relva elanike käes. Aga kui need samad elanikud oskavad kasutada relva turvaliselt ja oskuslikult, siis nende elanike kaitsetahe on tugevam kui nendel, kes pole kunagi relvadega kokku puutunud. Lisaks õpetavad need samad elanikud oma lastele kaitsetahet ja nii kasvavad tulevased ajateenijad ja HIMARS-i opereerijad, kes ei tardu ega mõtle põgenemisele Venemaa tekitatud ohu eest.