Käes on lõikuskuu. Aga kui tavaliselt on selle kuu atribuutideks kombain või kaanetaja, siis tänavu hoopis kujundlikud kärpekäärid, millega uus valitsus toimetab.

Ühe võimaliku kärpekohana on välja toodud vanemahüvitise ülempiiri alandamine. See oleks ka üks vähestest kärbetest, mis puudutaks tugevamalt just kõrgema sissetulekuga inimesi. Teadupärast on Eesti vanemahüvitise süsteem üks maailma heldemaid, kus lapsega saab pärast tema sündi koju jääda lausa pooleteiseks aastaks, säilitades seejuures oma täieliku sissetuleku. Praegu on vanemahüvitise piirmäär 4733 eurot kuus ehk kolmekordne Eesti keskmine palk.

Süsteemi mõte on ennekõike soodustada sündivust noortele peredele suuremat kindlustunnet pakkudes, et laste saamine ei tähenda kohe suurt majanduslikku lööki. Ja muidugi võidavad sellest süsteemist enam just kõrgemapalgalised ehk need, kelle palk keskmisest kaks või lausa kolm korda kõrgem on.

Mõned aastad tagasi muutus see süsteem nii mõnelegi tippspetsialistile veelgi atraktiivsemaks: nüüd on võimalik täispalga ulatuses vanemahüvitilisele osalise koormusega veel lisagi teenida, nii et need emad või isad, kellel on võimalik ennast teostada näiteks beebi uinaku ajal kõrvaltoas arvutiklahve klõbistades, saavad end nende tulevaste väljaminekute vastu kindlustada veel ka kuni 2366-eurost palgatulu teenides, ilma et vanemahüvitisest sentigi kaotaks.

Aga iibe kolinal kukkumist ei takista seegi.

Minul tekkis mõni aeg tagasi jälle selle süsteemi hüvesid nautides aga küsimus, et miks peab värsketele lapsevanematele seda kindlustunnet pakkuma kindlasti rahapaki näol. Miks ei võiks seda pakkuda hoopis abikäte paari näol, kes niikuinii unepuuduse ja ka vilumatuse käes vaevlevatelt värsketelt vanematelt seda vastutusekoormat veidi kergitada aitaks? Miks saavad vanemahüvitist võtta ainult lapse ema ja isa, aga mitte näiteks vanaema või vanaisa? Rootsis on nüüdseks selline võimalus olemas.

Ma olen Vikerraadio saate "Käbi ei kuku…" suur austaja ja läbi saadete on mulle kõrvu jäänud üks seaduspära: kui nende seas, kel eluaastaid 30 ja rohkem, on hulgaliselt neid, kes kirjeldavad vanavanemaid väga olulises või lausa keskses kasvataja rollis, siis nooremates põlvkondades on vanavanemad rohkem sellised lihtsalt toredad ja kallid inimesed.

Ma olen kaugel sellest, et romantiseerida nõukaaegset perepoliitikat, mis sageli sundis emad juba mõnekuuse beebi kõrvalt tagasi vabrikuliini äärde, või ei jätnud 55-aastaseks saanud vanaemadele muud valikut kui lapselastega koju jääda, sest muud lahendust lihtsalt ei olnud. Rääkimata korteridefitsiidist, mis mitme põlvkonna kooselu paratamatuseks muutis.

Aga ka praegune süsteem, kus emme-issi üksi oma väikse õnnepambukesega hakkama peavad saama, sest vanavanemad võtavad tööturult viimast ja sageli panevad selle kõrvalt järele jääva energia oma vanemate hooldamisse, tundub veidi üksildane ja nukker.

Muidugi leidub neid emasid ja isasid, kes pikisilmi igatsevad seda pooleteise aastast katkestust palgatöö oravarattast või lihtsalt ei vahetaks silmapilkugi oma pisitibuga millegi muu vastu, ka kolmandal, neljandal või viiendal korral. Aga kindlasti on ka neid oma karjääri tipul olevaid spetsialiste, kes lükkavad laste saamist edasi või loobuvad sellest sootuks, sest karjääripaus tähendaks lihtsalt liiga suure võimaluse kaotust.

Möödunud aastal oli ema keskmine vanus lapse sünnil 31 aastat, esmasünnitajal 28,7 aastat. Kolmekümnendad eluaastad on meestel, võib-olla ka laiemalt kõigil neil, kes parasjagu sünnitamisega ametis pole, enamasti karjääri tippaeg. Selle kohta, mis vanuses vanaemaks või vanaisaks saadakse, ma paraku statistikat ei leidnud, aga pensioniea tõusu arvestades tundub, et enamusel jõuab see kuldne põli kätte siis, kui ikka veel tööturul rabeletakse.

Niisiis: miks mitte pakkuda noorele perele kindlustunnet hoopis vanaema või vanaisa abikäte näol? Olen üsna kindel, et vanavanemapalk on ka riigieelarvele väiksem koorem kui karjääri tipul oleva vanema palk. Ning vanavanemale jääksid alles kõik sotsiaalgarantiid ning samuti võimalus hiljem soovi korral oma tööandja juurde naasta. Sellises peremudelis hapukurgiretsepti meediast otsima ei peagi, sest hoidistamine on selgeks saadud juba lapsepõlves vanavanemate köögist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.