Tänavu möödub 20 aastat sellest, kui Rein Taagepera tõi kasutusele metafoori "demograafiline vetsupott", et kirjeldada Eesti rahva demograafilist olukorda. Seda väljendit tõlgendati sageli üsna otseselt, kuid Taagepera selgitas, et "Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv".

Taagepera prognoos on paraku tõeks saanud. Statistikaameti andmetel sündis 2022. aastal vaid 11 588 last, see on madalaim näitaja alates 1919. aastast. 2023. aastal langes sündide arv veelgi, jõudes 10 721-ni, jäädes esimest korda alla 11 000. Senised meetmed nagu lasterikka pere toetused, pensionist ilma jäämise ja lastetusmaksuga ähvardamine või naiste avalik hukkamõist pole soovitud tulemust toonud.

Mis siis aitaks? Võib-olla oleks viljakam lähenemine keskenduda neile, kes soovivad pere luua, ning jätta rahule need, kes lapsi saada ei soovi.

Lastetoetused ja kindlustunne

Kuigi mõne arvates on 27-aastane lastetu naine juba "demograafilisse vetsupotti sülitanud", näitavad Tervise Arengu Instituudi andmed, et Eestis on keskmine esmasünnitaja 29,5-aastane. Eesti helde lastetoetuste süsteem on rahvastikupoliitikas positiivne näide, kuid kuna see keskendub peamiselt mitmelapselistele peredele, jääb puudu toetustest ja julgustusest esimese lapse saamiseks.

Praegu makstakse esimese ja teise lapse eest lapsetoetust 80 eurot kuus, alates kolmandast lapsest tõuseb toetus aga saja euroni iga järgmise lapse kohta. Lisaks saavad vähemalt kolme lapsega pered lasterikka pere toetust, mis 2024. aastal oli 450 eurot kuus. Samal ajal on just esimese ja teise lapse sündide arv viimastel aastakümnetel Eestis enim langenud. Selle trendi pööramiseks võiks kaaluda esimese lapse toetuse suurendamist.

Samuti tuleks tõsta üksikvanemate toetust, mis 2024. aastal oli samuti vaid 80 eurot kuus, kuigi sageli lasub just üksikvanematel suurem finantsiline ja emotsionaalne koorem. Toetuste süsteem ei tohiks luua ühiskonnas lõhesid ega jätta muljet, et kolmandad lapsed on riigi jaoks väärtuslikumad ja oodatumad kui esimesed või teised. Toetused peaksid toetama kõiki peremudeleid ja aitama luua kindlustunnet esimese sammu tegemiseks pere loomisel.

Fertiilse ea "raiskamine"

Hilisemat sünnitusiga ei tohiks ekslikult samastada soovimatusega üldse lapsi saada. See võib olla seotud tugivõrgustiku puudumise, majandusliku ebakindluse, sobiva partneri puudumise, sooviga enne pere loomist keskenduda vaimse tervise parandamisele või karjääri ja hariduse prioriseerimisele.

Kuigi see teema puudutab mõlemat sugupoolt, tajuvad mehed bioloogilise aja survet oluliselt leebemalt, kui üldse. Samal ajal levib väärarusaam, et mees on viljakas sisuliselt elu lõpuni, kuid 35+ vanuses naiste puhul räägitakse juba geriaatrilisest rasedusest.

Tihti jääb ühiskonnas tähelepanuta, kuidas ja millal neid teemasid paarisuhtes käsitleda. Millal kaaluda näiteks munarakkude külmutamist? Kuidas peaks toimima 30+ vanuses naine, kelle meessoost partner väidab, et soovib lapsi, aga ei ole selleks veel valmis? Sellised küsimused nõuavad ausaid ja avatud vestlusi juba suhte alguses. Need vestlused aitavad vältida hilisemat haiget saamist ning võimaldavad realistlikult ja teadlikult pereplaneerimisele läheneda.

Viljatus ja ravi

Avalikes aruteludes rõhutatakse üha sagedamini, et lapse saamine on iga inimese või paari isiklik otsus ning kellelgi ei ole õigust sekkuda ega arutada, miks keegi lapsi ei soovi või ei saa. Samal ajal jääb sageli tähelepanuta, et pelgalt soovist või kokkuleppest lapse saamiseks ei piisa, viljatus on keeruline probleem, millega seisavad silmitsi paljud paarid.

Ligikaudu iga kuues paar maailmas kogeb viljatusprobleeme. Kuigi Eestis hüvitab tervisekassa viljatusravi kulud ning kehaväline viljastamine annab paljudele peredele lootust, kaasneb sellega sageli suur emotsionaalne ja sotsiaalne koormus.

Selle asemel, et käsitleda viljatust ühiskondliku tabuna, peaksime looma avatud ja toetava keskkonna. Tervise Arengu Instituudi andmetel sündis 2022. aastal Eestis viljatusravi tulemusel 680 last, mis moodustas ligi kuus protsenti kõigist elussündidest. See statistika rõhutab vajadust suurendada teadlikkust ja pakkuda peredele rohkem tuge.

Fertiilse ea "raiskamise" narratiiv tuleks asendada toetava ja teadliku lähenemisega. Rohkem tähelepanu tuleks pöörata reproduktiivtervise teemadele, sealhulgas mõlema soo viljakusega seotud faktidele ja riskidele. Toetav ja informeeritud ühiskond võimaldab peredel oma teekonnal vähem survet ja rohkem kindlustunnet kogeda.

Kellel on õigus elada vanaks?

Oleme jõudnud ajajärku, kus pensioni pärast muretsevad ja sellest kõige rohkem räägivad noored. Paljud on juba ammu leppinud tõdemusega, et riiklikule pensionile lootmine pole piisav ning seetõttu tuleb säästa ja investeerida – kui selleks üldse võimalust on.

Rääkimine lastetutest kui parasiitidest, kes ei vääri vananedes sotsiaalkaitset, on ohtlik ja ekslik. Kas need inimesed pole oma töö ja maksurahaga ühiskonda panustanud? Või kas lapsevanemad, kelle lapsed on haiguse või sügava puudega, on vähem väärt, sest nende lastest ei pruugi saada tublisid maksumaksjaid? Mis saab neist vanematest, kelle lapsed kolivad koos maksudega välismaale või valivad kodumaal vähem tasuva töö?

Pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks ei tohiks keskenduda pelgalt n-ö pensionisamba sünnitamisele, vaid hoopis teadlikule kasvatamisele – süsteemi arendamisele ja kohandamisele vastavalt muutuvale demograafiale ja ühiskonna vajadustele. Igal inimesel peaks olema õigus väärikalt vananeda, sõltumata tema isiklikest valikutest või elukäigust.

Partneri leidmise väljakutse

Sanna Kartau on kirjutanud, et Eesti on koos Poola, Ukraina, Soome ja Rootsiga üks vähestest riikidest Euroopas, kus keskmises abielupaaris on mees oma abikaasast madalama haridustasemega. See seab kõrgharitud naised keerulisse olukorda, kus sobiva partneri leidmine võib kujuneda tõsiseks väljakutseks.

Haridusliku ebavõrdsuse vähendamiseks on vaja süsteemseid lahendusi, mis ulatuvad kaugemale individuaalsetest valikutest. Mehi tuleks rohkem motiveerida omandama kõrgharidust, samal ajal tuleb jätkata soopõhiste stereotüüpide vähendamisega, et tagada võrdsed võimalused mõlemale sugupoolele.

Me ei väida, et kõrgharidus tagab automaatselt stabiilse vaimse tervise või kasvatab vajaliku vastutustunde, kuid loob kindlasti eeliseid tööturul, millega omakorda kaasneb suurem kindlustunne perekonna toimetuleku osas.

Ühtlasi on oluline mõista, et ka meestele on tervislikum, kui pere toetamise nimel töörügamine ei ole nende ainus eneseteostus. Ühiselt jagatud pereelu loob tervislikumad suhted lastega ja võimaldab mõlemal partneril tegeleda ka enda huvide ja hobidega väljaspool pereelu, mis toetab vaimset ja füüsilist tervist.

Lapse saamine on elumuutev otsus, mis asetab paratamatult suurema vastutuse naisele. Seetõttu on äärmiselt oluline, et naine tunneks end oma partneri suhtes kindlana ning usuks, et peret luuakse koos toetava kaaslasega. Pereelu ei tohi jääda ühe inimese õlule ega muutuda teise osapoole vaba aja projektiks. Selle asemel peaks see olema kahe inimese ühine ja võrdne vastutus, mis toetab mõlema osapoole arengut ja heaolu.

Lapsesõbralik riik ja linnaruum

Jah, absoluutselt! Üks võtmeküsimus, mida rahvastiku kasvu ja perepoliitika aruteludes sageli alahinnatakse, on lastehoiu korraldus ja lapsesõbralik linnaruum.

Kuigi Eestis on vanemahüvitis helde ja lapsehoolduspuhkus pikk, tekib paljudel peredel probleem, kui laps saab pooleteiseaastaseks.

Esiteks on kvaliteetse lastehoiu kättesaadavus endiselt suur probleem. Hoiukohti napib, paindlik ja osakoormusega lastehoid on haruldane ning erahoidude hinnad on keskmisele perele sageli kättesaamatud. See olukord sunnib paljusid vanemaid, eriti naisi, karjääripausi pikendama või loobuma täiskoormusega tööst. See ei ole mitte ainult rahaliselt kurnav, vaid ka laastav naiste karjäärile ja tulevasele pensionile.

Kas suudame kujutada ette süsteemi, kus lasteaiad ja -hoiud on paindlikumad nii kellaaegade kui ka formaadi poolest? Näiteks peaks olema võimalik leida lastehoidu, mis toetab ka vahetustega töötajaid, nagu poemüüjad ja meditsiinitöötajad.

Teiseks peame pöörama tähelepanu sellele, mida tähendab lapsesõbralik riik ja linnaruum. Lapsesõbralik riik on koht, kus pered saavad liikuda ja tegutseda turvaliselt ja mugavalt. Praegu on see Eestis tihti probleem. Näiteks lapsevankriga liiklemine linnatänavatel (ning seda eriti väljaspool tõmbekeskuseid) võib olla tõeline väljakutse, sest kõnniteed, ülekäigurajad ja ühistranspordivõimalused ei ole sageli sobivad ega turvalised.

Lapsesõbralik linnaruum tähendab ka peredele taskukohaseid kogukonnategevusi, piisavalt mänguväljakuid, laste hobide ja huviringide kättesaadavust ning tuge koolides, sealhulgas tugispetsialistide ja psühholoogide teenuseid.

Lõppsõna

Rahvastiku vähenemine on tõsine väljakutse, kuid selle lahendamine algab tegelike probleemide tuvastamisest ja nende käsitlemisest. Süüdistamise ja vastandumise asemel võiksime luua keskkonda, kus inimesed tunnevad end turvaliselt, toetatult ja on pere looma. Iive ei pea olema maailmavaateline konflikt, vaid ühiskondlik väljakutse, mis vajab nutikaid ja tõhusaid lahendusi.