Kõik me oleme kogenud olukorda, kus poekassa järjekorras tekib väike viivitus ja järjekord paisub kiiresti oodatust pikemaks. Sama juhtub liikluses: kui autode arv kasvab üle kriitilise punkti, muutuvad ummikud paratamatuks ja iga lisanduv sõiduk muudab olukorra eksponentsiaalselt halvemaks.

Kas suudame tulevikus vältida Tallinna liikluses seisakut? Rahvastikuteadlaste sõnul kolib paari järgmise aastakümnega Tallinnasse senisest ligi 20 protsenti rohkem elanikke ehk 100 000 inimest. See muudab "kassajärjekorra" liikluses märgatavalt. Praegune süsteem ummistub ja iga inimene peab ootama märksa kauem. Iga päev. Nii tööle kui ka koju sõites.

Kui kauplustes on võimalik avada uusi kassasid inimeste paremaks mahutamiseks, siis linnatänavatele laiust juurde ei tule. See tähendab, et kui me ei taha leppida igapäevase üha pikemaks veniva "kassajärjekorraga", siis tuleb Tallinnal teha peagi olulisi otsuseid.

Tallinna linn seab oma 2035+ strateegias ambitsioonika sihi: üle 70 protsendi linnas tehtavatest sõitudest peaksid tulevikus toimuma jalgsi, jalgratta või ühistranspordi abil. See on väärt eesmärk, kuid selge on see, et sõnastatud siht ja tegelik teekond sinna jõudmiseks vajavad veel paljude lahtiste otsade sidumist.

Kui praegu tehakse Tallinnas 56 protsenti sõitudest tööle ja koju isiklike autodega, siis koos prognoositava rahvaarvu kasvuga Tallinna ja kuldse ringi omavalitsustes on ilmne, et selline osakaal pole tulevikus jätkusuutlik. Kui me midagi ette ei võta, muudavad lisanduvad 100 000 inimest hiigelummikud paratamatuks, lämmatades mitte ainult autoomanikud, vaid kogu linnaliikluse.

Seetõttu ei ole Tallinna liikuvuse küsimus "autod vs ratturid", vaid pigem: kuidas kujundada linn, kus 550 000 elanikul on võrdselt mugav, kiire ja taskukohane liikuda. Võimalused on olemas, kuid nende elluviimine vajab pikaajalist visiooni, julgeid otsuseid ja tõhusat koostööd.

Liikuvuse megatrendid ja Tallinna eripärad

Tallinna liikuvusprobleemide lahendamiseks on oluline mõista, kuidas globaalsed ja kohalikud suundumused põimuvad. See teadmine aitab planeerida tulevikku, mis toetab nii linna jätkusuutlikku arengut kui ka elanike vajadusi.

Elektriautod, mille praegune kõrge hind piirab nende kasutuselevõttu, saavad tulevikus olema liikuvuse lahutamatu osa, seda muidugi juhul, kui hinnad langevad ja taristu arenguga järele jõuab. Elektriautod on samm keskkonnasäästlikuma liikuvuse suunas, kuid need vajavad Tallinnas riikliku ja kohaliku tasandi kooskõlastatud investeeringuid, eriti laadimisvõrgu arendamisel.

Isejuhtivad autod on olnud "kohe-kohe" saabumas juba viimased kümme aastat. Tõenäoliselt hakkame siiski mõne aasta jooksul nägema isejuhtivaid sõidukeid Euroopa teedel ja Tallinnas. Esialgu rahuldavad need tehnoloogilist uudishimu, kuid pikemas perspektiivis võivad nad muuta linnaliikluse sujuvamaks ja tõhusamaks, aidates vähendada ummikuid ja optimeerida parkimisruumi kasutust.

Kolmas kõnekas trend on linnaautode suuruse vähenemine. Kui Suurbritannias ja mujal on uuringutest selgunud, et autod muutuvad aastatega suuremaks ja raskemaks, siis näiteks Prantsusmaa näitab vastupidist suunda. Tallinn võib olla siin innovaator, edendades väikeste ja kergemate autode kasutamist, mis sobivad paremini linna kitsastele tänavatele ja piiratud parkimisruumi.

Samal ajal ei saa tähelepanuta jätta mikromobiilsust, mis on juba praegu Tallinna jaoks realistlik ja käegakatsutav tulevikulahendus. Renditõukerataste kasutus on stabiliseerunud, kuid eratõukerataste ja jalgrataste populaarsus kasvab jätkuvalt. Kui Tallinna rattataristu suudab sellele arengule järele tulla, võib mikromobiilsus osutuda võtmeteguriks, mis aitab linnaliikuvust oluliselt parandada. Lisaks võivad uued tehnoloogiad, mida praegu veel ei osata ette kujutada, viia liikuvuse täiesti uuele tasemele, aga nende võimaldamiseks tuleb infrastruktuuri loomist järjekindlalt jätkata.

Tallinnal on haruldane võimalus saada nendes trendides liidriks, näidates, kuidas modernne linn suudab lõimida globaalsed arengusuunad kohalike vajadustega.

Tallinna 2035. aasta liikuvusvisiooni keskmes on ühistranspordi kasutajate osakaalu suurendamine, kuid seisame silmitsi mitme küsimusega. Praeguse sõidukiiruse ja mugavuse taseme puhul ei suuda ühistransport autoga võistelda.

Kaasaegne trammiliin, mis viib Lasnamäelt Kalamajja või Haaberstist Kesklinna kiiremini kui auto, ei ole utoopia, vaid vajadus. Eelnev lause oli teadlik provokatsioon, sest kümne aastaga kahte uut trammiliini Tallinnasse kahjuks ei tule. Kuid ühistransport, sõltumata transpordivahendist, on siiski ainus viis transportimaks suuri hulki inimesi suurtel kiirustel pikkade vahemaade taha. Selleks, et vähendada ummikus olevate autode osakaalu, peab ühistransport olema samaaegselt taskukohane, täpne ja vähemalt sama kiire kui isikliku auto kasutamine.

Kui meenutada, et Kopenhaagenil kulus nende kuulsa rattataristu väljaarendamiseks ligi 40 aastat sihikindlat tööd, siis on selge, et muudatused liikuvuses vajavad aega. See on ka põhjus, miks 2025. aasta kohalike valimiste tähtsus Tallinna tuleviku kujundamisel on erakordselt suur: linnaelanikel on vaja, et tervikliku liikluskorralduse, sh uute trammiliinide või kiirete bussitrasside planeerimine oleks järgmise linnavalitsuse prioriteet, et need valmiksid enne, kui elanike arv Tallinnas ületab poole miljoni piiri.

Vaba kodanik ja vaba turg

Rõhutades linnavalitsuse otsuste olulisust, tuleb siiski toonitada, et linn ei suuda kõiki liikuvusprobleeme üksinda lahendada ja ta ei peagi seda üksi tegema. Enda jaoks parimaid valikuid oskab teha ikkagi ainsana linnakodanik ise. Siin astub mängu eraturg, mis pakub innovatiivseid lahendusi ja on motiveeritud vastama inimeste mitmekesistele vajadustele.

Eraturg oskab hästi rahuldada individuaalseid vajadusi, kuid selle edukus sõltub infrastruktuurist, mida linn on loonud. Jalgrattateed, mis praegu tunduvad paljudele ehk ebavajalikud, saavad tulevikus olema olulised mitte ainult ratturitele, vaid ka uutele tehnoloogiatele.

Kuidas aitavad jagatud autonoomsed väikeautod tulevikus ummikuid hajutada? Vastus sellele, nagu ka paljudele sarnastele küsimustele, tasuks linna transpordiametil juba nüüd ära modelleerida, vajadusel kaasates selleks erasektori ekspertiisi, sest siis on võimalik seda teadmist linnaruumi kujundamisel kasutada.

Liiklusseisak on ühiskonnale ka objektiivselt kulukas. Kui igapäevane töölesõidu aeg Tallinnas pikeneb 15 minuti võrra, tähendab see otsest majanduslikku kahju vähemalt 250 miljonit eurot igal aastal. Seda on viis korda rohkem, kui läks maksma hiljuti valminud Vanasadama trammitee ehitus.

Tallinna liikuvuse tulevik ei sõltu ainult visioonist, vaid konkreetsetest sammudest, mis tehakse kohe praegu. Rahulik, voolav liiklus ja kiire ühistransport ka 550 000 elanikuga Tallinnas ei ole unistused, vaid lahendused, mis ootavad juba elluviimist. Järgmiste aastate jooksul kujundatud linn määrab, kas Tallinn liigub edasi või jääb seisma.