Üle viie aasta on Tallinnal taas peaarhitekt. Augustist ametisse asunud Andro Mänd peab oma põhieesmärgiks teha pealinnast parima elukeskkonnaga
Läänemereäärne linn. Kuidas määratleda parimat elukeskkonda olukorras, kus Tallinna linnajuhidki ei suuda selles omavahel kokku leppida ja mida teha üha paisuva autohulgaga, kuidas rajada rattateid ning kujundada ringi keskkonda, mis pikalt on eeskätt kinnisvaraarendajate soovide järgi kujunenud - sellest kõigest rääkis Vikerraadio saates "Reedene intervjuu".

Õiendame kõigepealt ühe asja ära. Tallinna eelmine peaarhitekt, kes viis aastat tagasi selle ameti maha pani, oli Endrik Mänd. Teie olete Andro Mänd, kas te olete omavahel sugulased või on see lihtsalt selline kokkusattumus?

See on puhas kokkusattumine. Ei ole mitte mingisugust onupojapoliitikat.

Aga Tallinna linnaruum on praegu pealinna kõige kuumem teema. Kõrvaltvaatajana jääb mulje, et meil on vähemalt kolm abilinnapead, kes kõik linnaruumi ja liikluse küsimustega tegelevad. Sealjuures on nende seisukohad üksteisele sageli risti vastukäivad ja nende omavaheline sõnasõda on valgunud nii meediasse kui sealt üle. Teie astusite augustis ametisse ja olete nüüd kohe sattunud poliitiliste tõmbetuulte keskmesse. Kellele neist kolmest allute, kui üldse?

Linnaplaneerimist reguleerib Madle Lippus ehk siis nii-öelda süsteemi hierarhia mõttes Madle Lippusele, aga linnaarhitektina pean suhtlema nende kõigiga, sest ainult koostöös saamegi seda linna arendada ja muuta.

Aga kui Tallinna juhib neli erakonda, kelle abilinnapeadel on kõigil väga erinev nägemus linna juhtimisest ja linnaruumi kujundamisest, siis millest teie lähtute? Kas te üldse saate sellistes tingimustes tööd teha või saate te ajada täiesti oma asja ja nemad peavad kuulama, mida peaarhitekt ütleb?

Me oleme demokraatlik ühiskond, aga linnaarhitekt ei ole rahva poolt valitav positsioon. Selles mõttes ikkagi lõplik sõna on rahva poolt valitud inimestel ehk siis poliitikutel, minu roll ongi neile selgitada, et on eri viisid, kuidas mingit probleemi lahendada. Millised meetodid nad lõpuks valivad, on nende otsustada, minu asi on neid informeerida ja hoida suuremat pilti seal mängus.

See, mis viimasel ajal meediasse on jõudnud, erinevad nägemused linnaruumist, need ongi täitsa arusaadavad: kust need tulevad, miks need tulevad ja ega poliitikud ei ole neid ju ise välja mõelnud, sest need on ka ühiskonna erinevate gruppide ootused. Ja eks see linnaplaneerimine tegelikult ongi üks lõputu kompromisside otsimine. Ei saa olla nii, et ainult üks pool domineerib teiste üle. Eks seda pilti, mis meedias paistab, tuleb ka võtta alati teatud filtriga.

Linnaarhitekti roll ilmselt ongi otsida nende ühisosa, ei ole mõtet peaga vastu seina kogu aeg joosta ühe teemaga, kui saad aru, et see lihtsalt ei liigu. Aga linnas on mustmiljon teist teemat ka, millega tuleb tegeleda ja ütleme nii, et ka praeguses linnavalitsuses, kuigi ilmselt see välja ei paista, koostöö osa on ka olemas.

Kas selline avalik kemplemine tuleb diskussioonile linnaruumi ja selle arengu üle pigem kasuks või see polariseerib ja vastandab linnaruumi kasutajaid veelgi?

Mõlemat. Ma arvan, et linnaruumist ei ole mitte kunagi nii palju räägitud, kui on viimastel aastatel hakatud rääkima. Kui muu maailm avastas selle teema enda jaoks juba aastakümneid tagasi, siis me oleme teatud protsessidest maas.

Et käib selline poliitiline kemplus ja vaidlus selle üle, on ühiskonna teadlikkuse ja kasvatamise mõttes kindlasti vajalik.

Linnaplaneerimine on kompromisside kompromiss, ühisosa otsimine, ja eks linnad ise on ka kogu aeg arenemises. Ja ka arusaamad linnaplaneerimisest on ju tegelikult kogu aeg arengus ja muutumises. Et ei ole mõeldav, et tänapäeval lähtuksime sellistest linnaplaneerimise põhimõtetest nagu meil olid siin mitmed kümned aastad tagasi. Kui keegi tänapäeval tuleks välja jutuga, et teeme uue Mustamäe või Lasnamäe, siis ma arvan, et seda inimest ei võetaks väga tõsiselt, aga toona olid need ju põhialustõed. Linnaplaneerimises võime ju aimata, et mis suundumused on võib-olla 10-20 aasta pärast, aga see on natuke ennustamise teema.

Kas Tallinna juhtimises on tunda või märgata seda, et seal on neid, kes on oma veendumustes nii jäigad, et ei ole valmis kompromissideks?

Teatud küsimustes kindlasti, aga suurt pilti vaadates arvan, et linn areneb ikkagi edasi ja ühisosa siiski on täiesti olemas. Lasteaedade uuendamine, renoveerimine - seal ei ole ju niisugust poliitilist vastuseisu ühelgi erakonnal, kõik saavad aru, et see on väga suur probleemkoht. Me ei ole haridustaristusse Tallinnas väga pikalt piisavalt panustanud ja nüüd teeme järeleaitamistunde.

Teine teema on ka see, et õpikäsitlus on üldse muutunud. Tänapäeva kooliruum ei ole enam see, mis varem. Vanglal ja koolil ei olnud ju Vene ajal eriti vahet:
pikk koridor ja kambrid reas.

Võib-olla ka suhtumine hoolealustesse on muutunud.

Ilmselt küll. Vajadus uuendada on tekkinud, sest lihtsalt ühiskond ise on nii palju muutunud. Ja Tallinn on kasvav linn erinevalt teistest Eesti linnadest
ja erinevalt Riiast näiteks. See tingib, et oleme sunnitud ka uusi kohti looma. Kasv ei ole üle Tallinna ühtlane ehk siis sadama piirkond ja Põhja-Tallinn vajavad rohkem uusi lasteaia- ja koolikohti kui näiteks Nõmme.

Olete öelnud, et tahaks Tallinnast teha parima elukeskkonnaga Läänemereäärse linna. Aga kelle hinnangul parima ja mis parimat defineerib?

Eks see lause ongi natuke selline loosunglik. Elukeskkond on väga suhteline mõiste. Kui me vaatame tallinlasi, kellelt on küsitud, et kui rahul te olete oma elukeskkonnaga, siis küsitluste tulemustes olid väga kõrged numbrid ka Lasnamäel, mille kohta muu linn arvab, et oi, see on midagi väga halba.

Üldiselt, kes Lasnamäele korra korteri ostnud, ostab uue korteri ka Lasnamäele – nad on vägagi patriootlikud.

Üldiselt küll. Seal muidugi on see, et kui inimese jõukuse tase ületab juba mingi taseme, ta on juba kõrgemas keskklassis, siis nad kipuvad ikkagi vaikselt hakkama Lasnamäelt ära liikuma. Üks tendents on see, et Lasnamäe inimesed on hakanud liikuma näiteks Piritale. Pirital on venekeelsete elanike osakaal tõusnud viimase 10-15 aasta jooksul.

See ei ole üldse halb, sest mida rohkem meil on tegelikult rahvused segunenud Tallinnas, seda parem, seda elujõulisem ja seda vähem meil tekib rahvuse baasil probleeme. Seda enam, et meie idanaaber kasutab igasuguseid võimalusi, et siin probleeme tekitada. Mida segunenum on meie elanikkond, seda väiksemad võimalused on idanaabril seda hooba meie vastu kasutada.

Aga ikkagi, kui nüüd sellest unelmate Läänemereäärsest linnast rääkida, siis mis seda elukeskkonda veel defineerib?

Seda elukeskkonda defineerib üks sõna - mitmekesisus. Tallinn on väga pikalt olnud kapseldunud: meil on üks linnakeskus, meil ei ole linnaosadel välja kujunenud tugevaid keskusalasid. Ehk siis, kui inimene tahab õhtul minna restoranidesse-baaridesse, rändab ta ikkagi kesklinna piirkonda. Jah, tõsi, osa jääb ametlikult Põhja-Tallinnasse, aga tegelikult Telliskivi on osa kesklinnast, see on lihtsalt niisugune juriidiline piir, mis sealt vahelt jookseb, aga mitte ruumiline piir.

Mitmekesisust peab olema ka, nagu ma enne mainisin, just rahvustepõhiselt, aga paraku me näeme, et Tallinnas on juba väga pikalt kestnud protsessid, kus eestlased ja venelased kolivad eri piirkondadesse. Võib-olla Pirita on erand, kuhu siis tõesti on venekeelset elanikkonda natukene läinud. Aga ei saa ütelda, et see oleks massiline või suur laine olnud.

Näeme, et eestlased lahkuvad Lasnamäelt ja see on probleem. Sama on Väike-Õismäel. Meil ei ole praegu probleeme, aga need probleemid tekivad, kui me ei tegele süstemaatiliselt linnaplaneerimisega. Ja just tulevikuprognoosidega.

Ma võin ütelda, et kui me ei tee mitte midagi, siis järgneva kümne aasta jooksul ka mitte midagi hullu ei juhtu. Aga 20 aasta pärast, vot siis juhtub ja siis me ei suuda seda enam tagasi keerata. Peame praegu sellega tegelema.

Ehk siis vältima peaks getostumisest ükskõik millise tunnuse alusel.

Jah, ühiskonda tuleb segada kogu aeg. Tallinnas ei teki getosid, seda kindlasti mitte, sest meie poliitiline-majanduslik-geograafiline olukord on liiga erinev näiteks Ladina-Ameerika riikidest, et meil saaks selline olukord tekkida.

Aga meil tekib Lääne-Euroopa eeslinnade probleem, kus on rahutusi, autode põletamist, aeg-ajalt erinevaid laamendamisi, protestiliikumisi - see on reaalne tulevik, kui me ei tegele süsteemselt oma linna mitmekesistamisega.

Tallinnas teeb selle eriti ohtlikuks, et meil on majanduslik kapseldumine, jõukam ja vaesem osa elanikkonnast kolivad lahku.

Aga meil on teine probleem veel - rahvustepõhine. Ja kui sa paned need kaks miinusmärki veel sinna ühte piirkonda, siis see on niisugune väga ohtlik valem,
mis on praegu sinna sisse kirjutatud ja mis ühel hetkel lihtsalt hakkab kogu ühiskonda mõjutama.

Võibki küsida, et mis selles halba on, kui ma tahangi elada selles rikkamas piirkonnas, aga see on väga nišivaade. Tegelikult me peaksime kogu aeg silmas pidama ka seda suurt pilti ja kuidas see mõjutab riigi kui terviku majandust ja
Tallinna kui terviku majandust.

Hüpoteetiliselt kui Lasnamägi hakkab sinna allakäigu spiraali minema, et meil läheb sinna see vaesem elanikkond ja jõukam on sealt juba tegelikult lahkunud,
praegu on seal veel keskklass jäänud, siis mis hakkab juhtuma? Seal hakkab juhtuma protsess, mis on allakäiguspiraal. Kõigepealt, kui lahkub piirkonnast ostujõuline elanikkond või keskklass, tähendab see seda, et sealt hakkavad ka ärid välja minema. Kui lähevad ärid, siis hakkavad välja minema töökohad.

Kuna linna üks eesmärk on 15 minuti linn, siis see protsess töötab kõige selle vastu. Siis hakkab alla minema kinnisvara väärtus ehk siis inimesed, kes on seal korterite omanikud, ilma, et nad mitte midagi teeksid, muutuvad vaesemaks.

Meil on piirkonnapõhine koolisüsteem, mis tähendab seda, et need lapsed, kes seal piirkonnas üles kasvavad - nad kõik ühel hetkel on ühesuguse sotsiaalmajandusliku taustaga ja hakkavad üksteisele peegeldama seda, et nemad on ühiskonna eduloost välja jäetud.

Siis seal hakkab tekkima trots ühiskonna vastu. Protest selle vastu, et mina olen ilma jäänud ja et ma ei toeta seda riiki, ma ei toeta seda ühiskonda. Need protsessid on ideaalne hoob Venemaale, et hakata meil tekitama väga suuri probleeme.

Võib-olla teatud erakondadele tuleb see kasuks, seal on väga lihtne manipuleerida, hääli saada. Aga see on niisugune asi, kus me saaksime praegu õppida teistelt riikidelt, meil on see võimalus veel. Loodame, et seda kasutatakse.
Vähemalt on hakatud sellest rääkima.

Kui ma olin Eesti Arhitektide Liidu president neli aastat ja enne seda ka asepresident, siis hakkasime käima ja rääkima seda, et teate, et tegelikult on probleem, siis ega seda tõsiselt ei võetud, sellepärast et tänavatel on ju kõik korras. Aga nüüd on sellest hakatud rääkima ja see annab lootust, et jõuame ka lahenduseni. Alkohoolikut saab ravida ainult siis, kui ta ise tunnistab, et tal on probleem ja niikaua kui poliitiline juhtkond ja ühiskond ja ka meedia ei anna endale aru, et meil on tekkimas suur probleem, siis seda ongi väga raske hakata lahendama.

Aga ma viskaks siia kõrvale teise näite, et kui see on see miinusmärgiga getostumine, siis samal ajal toimub ka see nii-öelda plussmärgiga getostumine, ehk siis ülirikaste piirkonnad. Küll osalt Kakumäel, Viimsis, Pirital ja seal samamoodi tõrjutakse nii mingisuguseid töökohti, mis on näiteks tootmine, et see peaks olema seal, kus vaesed elavad, mingeid kauplusi - me mäletame, kuidas rikkad võitlesid Maxima poe vastu oma piirkonnas, sest see oli nende silmis selline vaestepood ja nad ei tahtnud, tõmbas nende hinnangul nende kinnisvara väärtust alla.

Selles piirkonnas üles kasvanud lastel tekib ju samasugune kapseldumine ja täiesti muust ühiskonnast ära lõigatud pilt. Seda enam, et enamik neist lastest
viiakse kesklinna koolidesse, ehk siis jällegi on ainult ühe sotsiaalmajandusliku taustaga pilt. Kas see on väiksem probleem?

See on lihtsalt üks osa sellest suurest puslepildist ja see on täiesti õige, et tekib ka vastupidine kapseldumine ja tegelikult kõige segregeerunumad linnaosad on Tallinnas Kakumäe ja Tiskre, kuhu on koondunud ühesuguse sotsiaalse taustaga elanikkond. Võib küsida tõesti, aga mulle meeldibki nii ja et ma olen väga rahul sellega - ja nad ongi sellega üldiselt väga rahul -, siis kui me vaatame ühiskonda tervikuna, siis kindlasti vähendab see sidusust ja empaatiavõimet ühiskonnas.

Ega see rikas ei taha elada ju selle teist keelt kõneleva ja hoopis madalamat palka teeniva inimesega kõrvuti ja nende kinnisvarad ei satu iialgi kõrvuti,
ehk siis selles mõttes 15 minuti linn tundub utoopia. Inimene, kes saab endale lubada kolmekümneeurost praadi, ei ela iial kõrvuti selle teenindajaga, kes talle seda praadi lauda toob, sest nende rahakotid on lihtsalt erinevad.

See on Tallinnas nii, aga kui me vaatame Viini ja Amsterdami, siis seal see nii ei ole. Seal ongi linn tegelenud 100 aastat sellega, et neil oleks sidus ühiskond ja selles mõttes, kui need inimesed kolivad kõrvuti, siis ega need täiskasvanud tõenäoliselt väga ei hakkagi suhtlema. Aga suhtlema hakkavad nende lapsed ehk siis järgmine põlvkond on see, kes toetab üksteist. Eesti rahvaarv on nii väike, et peame iga talenti, iga inimest poputama, et me ühiskonnana saaksime olla edukad.

Kui laseme mingid piirkonnad sinna allakäigu spiraali, siis need talendid kaovadki
sinna ära, nad ei saagi suureks kasvades edukaks. Praegu nad veel suudavad, aga kui see süsteem sellisel kujul jätkub, siis ühel hetkel nad enam ei saa edukaks.

Äkki aitab natukene see, et meil nüüd algas eestikeelsele õppele üleminek, ehk et see ju seob rahvuseid ja segab neid koole ka natuke. Aga mis see lahendus sellele getostumisele ja segreageerumisele on?

Siin ei ole ühtset lahendust, see on niisugune hästi keeruline pilt ja erinevates riikides on hästi palju erinevaid lahendusi. Üks, millest tuleb kindlasti alustada,
on see, et peame seda protsessi kõigepealt hakkama monitoorima.

Näiteks, et meil oleks ülevaade Tallinna asumitest, kus näeme, et on tekkimas just sissetulekuprobleemid. Kui näeme, et mingi piirkond hakkab alla käima, et keskmine sissetulek hakkab seal piirkonnas langema, siis järelikult avalik sektor peaks siin sekkuma. Helsingis hakkab avalik sektor sinna investeerima - sinna viiakse ülikooli mingi campus või filiaal, et tuua sinna teistsugust elanikkonda.

Tuleb tunnistada, et Tallinn on ka samamoodi teinud: kui vaatame, kus on kõige uhkemad mänguväljakut, siis need on Lasnamäel. Ei saa ütelda, et linn ei ole sinna panustanud.

Linnajuhid ka teadsid, kus on nende elektoraat.

See võib-olla on aidanud natuke Lasnamäed, et sinna on rajatud Tondiraba jäähall ja Tondiraba park, aga peame ka mitmekesisust sinna sisse tooma. Olgu nendeks ridamajad või paarismajad või väiksemamahulised kortermajad või terrassmajad - variante on mitmeid.

Praegu on lähiaastate kõige suurem arenduspiirkond Kopli poolsaar. Kas te näete siin võimalust sekkuda, et sellest ei kujuneks järjekordne eliitpiirkond, et siia tuleks tõeline rahvademokraatia?

Jah, ma arvan, et Põhja-Tallinn on üks neid kohti, kus linn peab jõulisemalt sekkuma. Linn on aasta-aastalt järjest enam hakanud siiski ka seisma avaliku huvi eest ja esitama ka nõudeid arendajale, see ei saa olla päris niisugune 1990. aastate maailm, kus arendaja otsustas kõike. Sest arendaja ei seisa mitte kunagi avaliku huvi eest, avaliku huvi saab kaitsta ainult avalik sektor ehk siis linnavalitsus.

Ja see on paranemas. Eks peame ka vaatama linna varad üle selle pilguga, et kuidas me saame ise seda ka väärindada. Maa, mida linnal on vähe, aga ka sellega on natukene raiskavalt ümber käidud. Väga palju maad on transpordimaana kirjas või siis ühiskondlikult kasuliku maana, aga kui vaatame, et kas seda tegelikult ka nii kasutatakse, siis tegelikult ei kasutata selle sellise funktsiooni järgi.

Ehk siis peame linnana ise ka vaatama, kus saame hakata ise endale jõukust tekitama. Seesama, mida riik on algatanud - linna üürimajade programm. Eks me peame aru saama, et peame hakkama sellega tegelema, tahame me või ei taha või ükskõik millised meie poliitilised vaated on, sest ülejäänud Euroopa sellega tegeleb praegu väga jõuliselt.

Ma võin praegu numbrites eksida, aga Lissabon panustab järgneva kolme aasta jooksul ca 800 miljonit selleks, et parandada inimestele eluaseme kättesaadavust. Berliin ostis paar aastat tagasi mitme miljardi eest kortereid erasektorist välja, et parandada inimestele elupindade kättesaadavust. Tallinnas on Euroopa kõige suuremad käärid ruutmeetri hinna ja keskmise palga osas.

Mis tähendab, et mitte ainult madalama sissetulekuga inimesed, vaid ka keskklass ei saa lubada endale enam kesklinnas mereäärses piirkonnas elamist.
Võib ju mõelda, et mis siis selles halba on, aga meie eesmärgid linna arengustrateegias, mis on igal pool sama 15 minuti linn, aga see ju tähendab seda, et kõik õpetajad, lasteaiaõpetajad, ka teenindajad, peavad siis hakkama igal hommikul siia linna sisse rändama ja õhtul siit uuesti välja rändama.

See tekitab trotsi ja protesti ühiskonna vastu teatud ühiskonnagruppides.

Kui räägitakse kliimakriisist, siis arhitektid räägivad juba mõnda aega, et eluasemekriis on tegelikult see, mis tabab läänemaailma järgneva kümnendi jooksul. Ja see on jälle üks koht, mis tekitab ühiskonnas rahutusi ja proteste.

Eestis samamoodi seda probleemi ei teadvustata, sest lõviosa meie ühiskonnast on korteriomanikud. Aga nad said korteriomanikeks erastamisega. Ja siis tuleb järgmine põlvkond, kes sai nullindatel väga soodsaid laene, kes ostsid omale nende laenudega eluaseme.

Aga nüüd näeme, et sellest järgmine põlvkond enam ei saa soodsaid laene ja nende osakaal ühiskonnas järjest kasvab, sellepärast et see põlvkond, kes erastas omal ajal, see vaikselt-vaikselt läheb eest ära.

Ja siis veel üüritakse kõrge hinnaga neid erastatud pindu välja või on seal kõrvalt ostetud nullindatel üürikorter, mille peal see uus põlvkond peab kasvama ja peret looma?

See on jälle üks neid kohti, kus hakkab teatud ühiskonnagrupil tekkima teatud vastuseis ja protest. Siin on veel muid aspekte ka, mis mõjutavad seda eluaseme temaatikat. Just Tallinnas, mitte teistes Eesti linnades.

Üks on Airbnb. Näeme, et vanalinnas on suurem osa korteritest üüriturult väljas, sellepärast et teenitakse seda lühiajalise majutuse tulu. Ja kesklinnas on samamoodi, et on väga suur osa kortereid on üüriturult väljas. Hetkel Tallinna linn ei saa seda reguleerida, sest meil ei ole seaduse järgi hoobasid. Õnneks, ma saan aru, et ministeeriumites on algatatud arutelusid, kuidas seda olukorda muuta.

Lääne-Euroopa linnad on kõik järjest minemas seda teed, et keelustatakse Airbnb-d, et oma inimestel oleks võimalik ka taskukohast eluruumi soetada.

Täpselt. See mõjutab väga otseselt meie üüriturgu, kui meil on väga suur osa kortereid üüriturult väljas – see suurendab defitsiiti ja ma ei ütle, Airbnb peaks ära keelama, aga seda tuleb reguleerida. See ei saa olla niisugune ise kasvav asi. Kuidas seda teha, ma ei tea, litsentsidega või üritame seda üle linna rohkem hajutada, sest praegu on see kontsentreeritud ühte piirkonda.

Ja see on mõjutanud selle piirkonna üürihindasid. Tallinnas muidugi on seda mõjutanud ka see, et meil oli vahepeal suur ükssarvikute iduettevõtete buum, kus olid kõrged palgad. Seega, kui arendaja küsis oma arendustes elamispindade eest väga kõrget hinda, siis ta leidis ka ostjad.

Terve Noblessner on täis neid iduettevõtete miljonäre.

Jah, ja mis see omakorda kaasa tõi – investeerimiskorterid. Ehk siis linnades tekivad probleemid elamumajandusega üldiselt siis, kui eluase ei ole enam kodu, vaid on investeering.

Ei ole ainult ühte probleemi, vaid on olnud probleemide pundar, mis on need olukorrad meile tekitanud. Ja tulles tagasi Põhja-Tallinna teema juurde, siis jah, seal on tekkimas linnaehituslikke väga suuri probleemkohti. Mis ei ole ületamatud, aga just see rahvaarvu plahvatuslik kasv... Kui me praegu vaatame kõiki neid arendusi, mida Põhja-Tallinnas soovitakse teha, siis peaks seal elanikkond kasvama circa 40 000 võrra, mis tähendaks, et terve Pärnu linn kolib ühte Tallinna linnaossa.

Ja rõhutaks siinjuures, et poolsaarele ehk siis väga kitsale, sisuliselt ühe ligipääsuteega piirkonda!

Nii on jah, ja ega sinna ei ole eriti võimalus neid teid juurde teha, sest nagu sa ütlesid, tegu on poolsaarega. Seal võib arutada, et võib-olla üks ligipääs on võimalik juurde teha, aga see eeldab ka teatud kokkuleppeid, kompromisse.

Aga elame-näeme, ma arvan, et kõik need, kes praegu pole Põhja-Tallinnasse kolivad, peavad sellega arvestama, et nad hakkavad tulevikus liikuma ühistranspordiga, sellepärast et autodega on see mõeldamatu.

Nüüd jõudsimegi liikluse ja transpordiküsimuste juurde. Minnes edasi sellesama Kopli poolsaarega, siis arvestades, nagu me oleme siin enne rääkinud, et suurem osa inimestest, kes sinna lähiaastatel eluaseme ostavad, on pigem jõukam elanikkond, ehk siis nad on harjunud, et nad liiguvad oma autoga ja ma saan aru, et eesmärk on panna nad ühistranspordiga liikuma.
Need on inimesed, kes tõenäoliselt iga päev peavad kesklinna vahet liikuma.
Kuidas seda teha – kas te olete pigem piitsa või prääniku usku, ehk siis kas autoga liiklemine ja kesklinnas parkimine tuleb teha võimalikult kättesaamatuks ja kalliks ja ebamugavaks, eelistada pigem ühistranspordiradasid, kergliiklusteid ja jäta autodele nendega solidaarne liikumisruum või siis pigem teha ühistransport nii kiireks, mugavaks ja sagedaseks, et see olekski liikumisaja mõttes võrreldav autoga või isegi kiirem? Sest ma ei näe, kuidas muidu inimesed hakkaksid eelistama ühistransporti, kui see võtab kaks-kolm korda rohkem aega, et ühest linnaosast teise jõuda.

Noh, eks see sõltub, kuidas ühistransport korraldatakse. Ma julgen väita, et Põhja-Tallinnast autoga välja liikumine ei pruugi olla kiirem tulevikus.

No see on üleüldiselt – neid linnaosi on ju veel, Nõmmelt (sõit ühistranspordiga - toim.) kesklinna võtab tund, ehk kaks-kolm korda rohkem [kui autoga].

Nõus. Eks siin ongi palju erinevaid lahendusi. Ühistransport on võib-olla olnud Eestis ka natuke stigmatiseeritud, et kui sa lähed Lääne-Euroopa linnadesse, siis ka jõukam klass sõidab ühistranspordiga. Teema ongi selles, et ta peab olema kiire, ta peab olema puhas. Ja me näeme tegelikult, et need uued trammid ju tõid teatud muutusega mõttemaailmas Tallinnas samamoodi.

Ja neid uusi tuleb järjest juurde. Uusi trammiteid ju ka rajatakse, üks ongi see Põhja-Tallinn kuhu tuleb Pelguranna tramm, mis selles mõttes on väga vajalik, et kui me vaatame Põhja-Tallinna rahvastiku tihedust, siis kõige tihedam koht ongi seesama Pelgurand, kus on Nõukogude perioodist pärit kortermajad. Me saame tegelikult sealt päris suure hulga inimesi kätte, kui me saaksime nad trammi peale.

No nemad elavad endiselt hruštšovkades, valdav osa neist. Aga Põhja-Tallinna liigub ikkagi see seltskond, kes ostab omale avara terrassiga ja aiamööbliga korteri.

Ütleme nii, et siin on täitsa aruteludes plaan pikendada Pelguranna tramm Bekkerisse, Bekkeri-Meeruse endise sadamate tööstusalani, kuhu peaks sama moodi tulema uued elurajoonid. Samuti Hundipea, mis on arenduses, asub ju tegelikult Sitsi peatuse lähedal. Ja räägitakse ju ka endisest raudteekoridorist, mis ju iseenesest koridorina on siiamaani täiesti olemas, et seda kasutada tulevikus linnasisesele rööbastranspordile. Millal seda hakatakse tegema, sõltub ka reaalsest inimeste arvu kasvust. Eks see sõltub osaliselt ka sellest, kui palju arendaja ise on valmis sinna panustama.

Ja ka üks asi, mida Põhja-Tallinna puhul tasub meeles pidada, on see, et osa neid piirkondi siiski lähtuvad ise 15 minuti linna ideoloogiast. Ehk siis, et sinna tulevad ka töökohad, vaba aja veetmine tuleb sinna juurde, et teoorias ei oleks vajadust igapäevaselt pendeldada kas kesklinna või mõnda teise linnaossa.

Eks osa jääb kindlasti liikuma, kõik kindlasti seal asumis tööle ei hakka. Aga põhiasi ongi see, et me peame Põhja-Tallinnas ühistranspordi eelisarendama, et tekitada ühistranspordiga kiired ühendused kesklinna, võimalikult palju rööbastransporti looma ja samamoodi lähtuma 15 minuti mudelist – ega seal muid radikaalseid lahendusi ka väga ei ole võimalik tekitada.

Kas Tallinn kasvab kunagi nii suureks ja nii jõukaks, et siin peaks hakkama kaaluma metroo kasutuselevõttu?

Ma pigem olen skeptiline. See on ikkagi nii kallis projekt, et eeldaks juba ka riigi ja Euroopa Liidu tuge. Aga me ju ei tea, kui suureks me kasvame. Prognoos on see, et me tõenäoliselt poole miljoni piiri ületame ära, aga mis see reaalne kasv tegelikult saab edasi olema – seda me ei tea keegi. Jah, tehakse erinevaid ennustusi nii ülikoolide poolt, ka ÜRO on teinud erinevaid rahvastikuprognoose erinevatele riikidele ja me mäletame ju ka Eesti kohta tehtud rahvastikuprognoosi 1990ndate lõpupoole, kus ma täpselt mäletan, nähti ette, et me peaksime lähikümnenditel alla miljoni vajuma, aga nagu me näeme, siis seda ei ole juhtunud. Ja ma ei usu, et see juhtub.

Me näeme, et Tallinn kasvab. Tallinna puhul muidugi on see, et meie tagamaa kuivab kokku, Tallinn on kasvanud ju ülejäänud Eesti arvelt. Aga kuna see noor elanikkond on sealt juba ju suures osas lahkunud, ehk siis Tallinna tagamaal ei ole piisavalt lapsi, siis ei saa Tallinna kasv sellisel kujul jätkuda.

Aga mida me näeme Eestis juba mitu aastat, on see, et sisseränne Eestisse on olnud suurem kui väljaränne ja enamus sisserändajaid tuleb Tallinnasse. Ja kui me vaatame, mis toimub globaalses maailmas, siis maailma rahvaarv kasvab plahvatuslikult ja see kasv jätkub veel mõnda aega enne, kui ta hakkab stabiliseeruma ja vähenema. Teine protsess, mis samal ajal toimub, on ju kliima soojenemine – me näeme, et maakera teatud piirkonnad muutuvad kõrbeks, mis tähendab seda, et seal ei ole enam piisavalt toitu. Uuringud näitavad ka, et paarikümne aasta pärast, kuna maailma rahvaarv kasvab, väheneb magevee hulk ühe inimese kohta , mis tal kasutada on, circa kolmandiku võrra ja see ei ole väga kauges tulevikus. Aga see tähendab seda, et me elame tõenäoliselt uue suure rahvasterände ajastul või selle alguses ja väga suured inimhulgad lähevad maakeral liikvele.

Ja meil ei maksa elada illusioonis, et see laine meid ei puuduta, et need inimesed siia ei jõua. Ja see toimub ka Euroopa Liidu sees, sest uuringud ju näitavad, et Lõuna-Euroopa piirkonnad – Lõuna-Itaalia, Hispaania, Portugal, Kreeka – seal on sama moodi ju alanud kõrbestumise protsessid, kus väärtusliku põllumaa pind järjest väheneb.

Me oleme Euroopa liidus, me ei saa mitte kuidagi nendele lõunaeurooplastele öelda, et me olime teiega liidus küll, aga teate, piir on siin ja teid me vastu ei võta. Ega nad ei tule ka sellise suure lainena nagu tulid Süüria põgenikud, aga see on selline järjepidev protsess, mis hakkab ilmselt toimuma. Ja selle põhjal me võime eeldada, et Tallinnas rahvaarvu kasv jätkub. Aga ma usun, et ta ei tule sihuke plahvatuslik, et me ei suuda seda kasvu ära hallata – ma pigem näen, et vähemalt praeguste prognooside järgi tuleme sellega toime.

Kui me nüüd tagasi siia lähemasse tulevikku tuleme, siis kui praegu käib abilinnapeade vahel kemplus, et kui palju ruumi peaks jätma autodele ja kui palju jalgratturitele, siis millise lähenemisega teie olete, mis see filosoofia
peaks olema? Nagu ütles üks laulusalm kunagi, et auto jäi sulle, aga linn on minu – kellele see linn siis ikkagi kuulub ja mis moodi peaks seda liiklust siin korraldama? Kas on nii, et kellelgi on suurem õigus sellele linnaruumile kui kellelgi teisel, kes peaks eelisjärjekorras saama liikuda?

Linn on meie kõigi oma. Iga tallinlane on selle omanik ja tal on õigus ka nõuda. Ma ütleks, et võib-olla see liikuvuse teema ongi see, mis on kõige rohkem polariseerinud Tallinna elanikke ja see ongi üks koht, kus me oleme läinud natukene äärmustesse ja kapseldunud fanatismi. Tegelikult me peame nägema tervikut ja tegelema kõigi nende liikumisvahenditega. Jah, rattateed, ka kõnniteed, nende kvaliteet on olnud juba väga pikalt täiesti olematu, nendega ei ole tegeletud – nõukogude perioodil tegelikult praktiliselt keegi ei tegelenud tänavaruumiga ja ka nüüdne vabariik ei ole. Me ei ole seda teadvustanud ja sellega on hakatud tegelema viimased kümme aastat.

Me teeme natukene nagu järeleaitamistunde, meil on nüüd vaja kogu Tallinn ära lahendada rattateede võrgustikuga, aga see on väga kallis ja aeganõudev. Ja see tekitab ka probleeme – tänavad on üles kaevatud, su äril ei lähe hästi ja sul on ebameeldiv koju saada, mis on kõik arusaadav. Lihtsalt meil on olnud väga pikalt kodutöö tegemata ja nüüd tehakse seda järgi ja see tekitab pahameelt ja ärritust.

Aga me ei saa ka autosid linnast välja suruda ja me ei saa neid ignoreerida väga lihtsal põhjusel: me oleme vananev ühiskond. See on asi, mida me kipume unustama, me ei mõtle selle peale. Kõik prognoosid näitavad ja siin ma ei näe, et need prognoosid muutuksid, mida me rahvaarvu osas võime eeldada, et võib-olla midagi kuskil muutub, siis praeguse statistika järgi mul ei ole küll alust arvata, et ühiskonna vananemisprotsess kuidagi pidurduks või pöörduks.

Ja siin tuleb mängu see, et vanad inimesed peavad olema ühiskonnas aktiivsed, aga lihtsalt vanuse tõttu neil on iseärasused ja paljudes kohtades auto lihtsalt on möödapääsmatu – nad peavad saama oma koduukseni autoga, selleks, et ta ei kapselduks oma korterisse, et ta ei jääks oma koju vangi või lõksu. Sest see on mentaalselt väga kiire allakäik, kui inimene jääb oma koju ja ta enam ei liigu sealt välja – ta peab jätkama seda elu, mis ta elas enne – kui ta käis enne kohvikutes, ta peab seda saama teha ka edaspidi, kui käis teatris, peab ta seda teha saama, kino, ka sõprade juures külas käimine, kõik need kohtumised.

Kas see tähendab seda, et Pärnu maantee, mille ärid praegu ägavad selle all, et seal ükski auto ei saa peatuda ega parkida – seal on koonused püsti – et te hakkate neid ära võtma, et ikkagi saaks kesklinnas ka autoga parkida? Või peaks linn rajama mingeid suuri parkimismaju kesklinna, et elavdada kesklinna käidavust-kasutatavust?

No ma arvan, et parkimismaju päris kesklinna nii väga ei pea rajama, sest esiteks neid on kesklinna jaoks piisavalt.

Teete pargi ja reisi parklaid juurde?

Pigem see. Aga mis me näeme, on see, et parkimismajade rajamine väga ei tasu majanduslikult ära, sest inimesed saavad parkida ju tasuta kus iganes – tasuline parkimine on ainult kesklinna piirkonnas. Teised piirkonnad on ju vaba maa.

No järjest enam ikkagi see tasulise parkimise ala laieneb!

No ta ei ole väga laienenud.

Eraparklad kerkivad igale poole.

Jah, aga need tekivad ka pigem kesklinnas. Kui me vaatame tasulise parkimisala enda laienemist, siis ma mäletan, sellest võib-olla nüüd kümme aastat möödas, kui taheti Kalamaja teha – osa Kalamajast on ka praegu tasuline – aga taheti terve Kalamaja teha tasuliseks parkimiseks ja siis need asumiseltsid ja kõik hakkasid selle vastu võitlema.

Mina linnaarhitektina oleks natukene kriitiline sellise suhtumise osas, sest Kalamaja on üks kõige paremini ühistranspordiga ühendatud linna asum üldse. Seal on rongiühendus, seal on trammiühendus, seal on bussiühendused ja jala on sealt vanalinna kümme minutit.

Samas inimesed eeldavad, et tänavad peavad olema lumest koristatud, inimesed eeldavad, et tänavad pead olema koristatud, tänavad peavad olema valgustatud. Ehk siis me eeldame, et me peame kõike saama tasuta. Ma ütleks küll, et ma ei ole kindel, et me ühiskonnana peame kinni maksma kogu seda parkimismaailma. Ja mis me näeme, suur probleem on mägede piirkondades, Lasnamäe, Mustamäe – inimestel ei ole autot kuskile parkida. Haljasalad pargitakse täis ja siis on konfliktid ühistutes, et kes pargib kelle kinni, mis iganes.

See, mis ma nüüd praegu ütlen, seda ei ole ükski poliitik kuulnud, sellel ei ole mitte mingit alust, seega inimesed, palun ärge hakake poliitikutele kohe kirjutama ja paanikat tekitama. Aga minu nägemuses on see, et terve linn peaks olema tasuline parkimine ja iga korteri kohta või iga maja kohta on üks parkimiskaart. Et palun väga, selle te saate, aga kui te soovite, et linn pakuks teile mingit teenust, siis selle eest tuleb ka maksta. Ei saa olla nii, et avalikul sektoril on ainult kohustused ja siis on eelarved kriitilised ja räägitakse paksust riigist. See selleks.

Aga mis ma lihtsalt näen, Kalamajas on sama teema: inimestel on kaks autot ja mõnikord pole neil lapsigi. Siis ma küsiks, aga miks? Üks auto, ma arvan, on vajalik – seesama ühiskonna vananemine, ka puudega inimesed, kõik see teema sinna juurde. Ja ka väiksed lapsed, nendega on vaja käia arsti juures ja me teame, et me iga kord ei saa kodukoha-lähedast lasteaeda ja sul on vaja neid ikkagi transportida. Üks koht oleks mõistlik, aga mitme auto pidamine… Paljud ju lihtsalt pargivad, neil on mitu autot, aga nad ühega ei sõida, see lihtsalt pargib seal, see tegelikult tarbib linnaruumi. Aga tõmbame sellele praegu joone alla.

Saade hakkab meil lõppema, meil on veel paar minutit jäänud. Üks tuline küsimus on mul veel, millele ma vastust tahan saada. Viimaste aastatega on elu vanalinnas välja surnud seal, tõsi, ei saa ka autodega liigelda. Mis põhjusel see elu seal välja suri, kas kõik see on taandatav Airbnb korteritele ja olulisem küsimus, kuidas elu vanalinna tagasi tuua?

Airbnb korterid on väga suur osa sellest probleemist, mis vanalinnas on juhtunud. Teine teema on see, et selle kaotasid nii-öelda oma kaardilt ära tallinlased, kes varem käisid seal õhtuti väljas. Nad liikusid kõik Põhja-Tallinnasse. Seal oli hinnapoliitika üks osa, mis selle tingis. Kriitiline võib-olla ka linna enda tegevuse osas ehk siis kõik need linnapinnad, mis seal on, mis kuuluvad kas Kesklinna linnaosavalitsusele osa on linnavara käes - need antakse rendile sellele, kes maksab rohkem, mitte sellele, kes tooks sinna teistsugust elu. See on ideaalne näide, kuidas mingit piirkonda uuesti hakata ellu äratama ongi see, et anna odavad rendipinnad kõigepealt kunstnikele – las nad toovad sinna mingi aktiivsema elu. No ma ei tea – kes paneb seal mingi oma väikse õmblustöökoja püsti või hakkab mingeid asju müüma, et tekitada uuesti huvi kohalike seas ka, et leida see koht üles ja sinna hakata minema. Ja siis, kui see muutub nii-öelda popiks ja noortepäraseks, siis järgmisena hakkavad sinna liikuma uuesti näiteks advokatuuribürood ja kõik see melu hakkab sinna tagasi tulema. Ja muidugi riik on ka teinud mitmeid probleeme, viies ministeeriumid välja ja samas ei toodud mingit teist avalikku funktsiooni sinna asemele.

Kas see oli nüüd linna poolt lubadus, et te hakkate kunstnikele ja loomeinimestele seal soodsalt ruume rentima, nii nagu omal ajal Telliskivi kvartal loodi?

Ütleme nii, et me praegu kaardistame erinevaid võimalusi, kuidas vanalinna ellu äratada. See teema on konkreetselt minu, terve meie meeskonna laual. Vanalinn on fookuses ja see on üks tõesti neid tööriistu, mida me kaalume, arutame.

Aitäh.