Maa- ja ruumiameti töölehakkamist tasub oodata suure lootusega. Esitan järgnevalt mõtteid tugiteenistuse ülesannetele ja allstruktuurile, et uues ametis saaks tõhusamalt abi kõik menetlustes olevad osapooled, ja tegeletaks ka laiema metoodikaga, kuidas paremini ehitus- ja planeerimisseadustikku rakendada. Vajame paindlikkust ja valdavalt lubavamat hoiakut. Keelatuseeldus menetluskultuuris vajab nimetamist ja taunimist kui ebatõhusat lähenemist meie riigi majandusele.

Ametnikkond lähtub aina enam keelatuseeldusest

Eesti Vabariigi põhiseaduse peatükis "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" on sätestatud, et meie õigusruumis kehtib seaduste tõlgendamisel lubatavuseelduse printsiip. See tähendab, et kõik, mis seaduses ei ole keelatud, on lubatud.

Planeerimisega seotud ametnikud tõlgendavad sageli kas protestimise kartusest või muul põhjusel viisil, et kõik, mida ei ole täpselt lubatud või detailselt lahendatud, on keelatud. Kui sellist tõlgendust rakendatakse korduvalt ja keegi seda ei vaidlusta, tekib inimlik tunne, et nii ongi õige.

Ometi on see väär tõlgendamine. Väär tõlgendamine ei ole õige, nagu see ei ole ka vale. Ärge, ametnikud, pahandage sõnumitoojaga, ma ei ütle, et te midagi valesti teete, paljud kaalutlevad oma töös ka tõeselt. Väär on lihtsalt väär, see on mittetõene.

Keskendun sellele, kas uus amet hakkab aitama ka menetlusprotsesside parendamises. Ma ei lähtu ainult mõnest konkreetsest menetlusest, vaid analüüsin ja üldistan paljude menetluste näidetel, mõnede kohtulahendite näidetel, lähtudes aastakümnete pikkusest kogemusest.

Me oleme sageli lugenud lauset: "Ei vasta üldplaneeringule või detailplaneeringule, ei saa lubada teha!".

Mis osas ei vasta planeeringule, mis osas ei saa teha? Kui täpsemalt ei põhjendata, millise seaduse või planeeringu seletuskirja punkti alusel on täpsemalt midagi keelatud ja kuidas täpsemalt suhestub see pakutud lahendusega, on kaalutlusõigust vääralt kasutatud. Kuigi seaduse mõtet nagu planeeringu "kontseptsiooni" tuleb ka kontekstuaalselt arvestada, tuleks seda teha lubatavuseeldusest lähtuvalt, mitte otsida võimalust omaenda põhjendusi keelatuseeldusena rakendada.

Üldplaneeringute uuendamise põhjendatusest

Miks omavalitsused aina enam üldplaneeringuid ehk ÜP-d uuendavad, kuigi need ei aegu? Detailplaneeringuid ehk DP-d saab täpsustada projekteerimistingimuste ehk PT-de kaudu avaliku menetluse käigus, kui planeeringu kehtestamisest on möödunud viis aastat.

Sageli väidetakse, et seaduste kiire muutumise tõttu on üle viie aasta vanad DP-d aegunud. Kui detailplaneeringuid ei ole asutud ellu viima või on need pikalt menetluses olnud, siis otsustatakse need tühistada koos kogu tehtud tööga.

Kui palju õnnestub DP-d kehtestada viie aasta pikkuse menetlusega? Miks peab üldse olema menetlusele kuluva aja ülempiir, et planeeringu ühepoolselt tühistada saaks? Menetlusprotsesside lihtsustamiseks võiks vähemtähtsates lõikudes rohkem ja julgemalt kasutada PT-d. Kuhu on meil PT-dest ja planeeringuotsustest kadunud kompromisside leidmise soov?

Mõistan, et täpsustamiste menetlemine ja kaalutlemine võib olla täiendav koormus. Ometi on projekteerimistingimuste protsess kiireim viis asju lahendada, vältides aeganõudvaid detailplaneerimise menetlusi. Kui DP täpsustamine muudab ÜP-d, siis tuleks kas oodata uut ÜP-d või koostada julgelt lubatavuseeldusega koostatud ÜP-d muutev DP eelnõu omavalitsuse volikogule. Kui palju selliseid "vastuvoolu" eelnõusid volikogudes tehakse?

Riigi majandustegevuses on tuntav tupikseis PT ja DP menetlustes ja ÜP-sid kiiruga uuendades see tupikseisu ei lahenda, sest visioonita ja olukorda konstanteerivad ÜP-d pigem loovad takistusi ja uusi tupikuid juurde. Ülemate planeeringute võrdlev kaalutlemine on muutunud tõeliseks pudelikaelaks.

Miks me peame alati alustama ehitusprojektide koostamisel DP-d täpsustavatest PT-dest? Kas tõesti suundume selle poole, et detailplaneeringu algatamiseks tuleb koostada kõigepealt kavandatava hoonestuse kõigi insenerosadega ehitusprojekt, et hiljem DP-d PT-ga enam täpsustada poleks vaja? Suundume sinna, kus detailplaneeringu menetluses teeme ka ehitusloa menetluse üheaegselt? Kas te kujutate ette, kui palju tööd ja raha raisku läheb, kui lootus luba saada on veel mitme menetluse taga?

Või nõuame nüüd ÜP uuendamist iga uuendusliku DP puhul, kas seda saaks selle DP piires hoopis ÜP-s ja maakonnaplaneeringutest ehk MP-s automatiseerida?

Planeerimisprotsesside tõlgendamise jätkumist tagurpidi, liikudes üldistuse täpsustamise teel edasi vastupidi, täpsustamist üldistatult keelates, ei ole ruumiline areng mõistliku ajakuluga enam võimalik. Loogiline planeerimisahel, linnastumise ja tihendamise vajadus algab MP-dest.

Kuhu on kadumas loogika, et ehitusprojektid täiendavad DP-sid ning DP-d täiendavad ÜP-sid. Praegune praktika nõuab, et DP-s toodud põhimõtteline osa nagu hoonestusalades hoonete paiknemine, teed, haljastuslahendus jm rajatiste paiknemine vastaksid samuti rangelt planeeringule, isegi kui ehitusprojektid saavad neid seaduses lubatud viisil täpsustada.

Kiirelt arendatavat tühermaad alles enam ei ole, see on kas välja arendatud, muudetud loodus- ja miljöö kaitsealadeks või muutunud piirkonnaks, mille värsked elanikud on vastu igasugusele edasisele laienemisele, tihendamisele ja muutumisele.

Samal ajal on oluline asumeid tihendada ja kujundada inimmõõtmeline linnavõrgustik koos üldteenuste ja tõmbekeskustega, kui neid veel pole. Kuid linnade ja eeslinnade areng sarnaneb vahel nõukaaegsete magalate tulemusega – puudub süsteemne lähenemine ja üldplaneeringud on realiseerunud fragmentaarselt.

Kui palju ÜP-sid olete näinud, mis kipuvad formaalselt konstanteerima väljakujunenud olukorda, selmet määratleda arengualasid või linna- ja inimgeograafilisi ohte ja suundumusi? Üldiselt meil kõik MP-d juba on, aga need on samuti tihtipeale konstanteeringud ja alaliselt minevikus, vajavad pidevat täpsustamist. See olukord on üheti mõistetav, sest alles hiljuti on välja kujunenud pikem planeerimiskogemus, piisav ekspertiisi kaasatus ja uuringute täpsustase ning prognooside metoodika.

Senine areng on meile arengukiiruse pidurdumiseks ja ümbermõtestamiseks ette veeretanud suuremad probleemid. Paljudes eeslinnvaldades on joogivee ressurss otsas, sõiduteed tipptunnil umbes, osas asumites on näha getostumise algust.

See on põhjustatud üldiselt spontaansest valglinnastumisest ja sellega kaasnenud pendelrändest, vähem magistraalide läbilaskevõimest või ühistranspordi kasutamisele nügimisest. Kas oleme linnastumise ja valglinnastumisega saanud valmis või suured probleemid alles algasid? Parafraseerin regionaalministri Piret Hartmani mõtet ja küsin, kas praegune planeerimisahel on toimiv, aga ka tõhus?

Kas me oleme valmis üldplaneeringuid koostades arvestama joogivee ja muude ressursside etteplaneerimisega elamuühikute, taristu, neisse investeeringuvajadusega ajalisel koondgraafikul? Kas maakonna või üldplaneeringu tasemel me üldse suudamegi terviklikku arengut suunata? Varasem spontaanne ja vaba planeerimine andis meile ruumiloomes kiiruse, nüüdne tervikut püüdlev ja rangetele reeglitele, tihti ka vastuolulistele, aheldunud planeerimine on toonud meile majandusseisaku.

Uus planeerimise metoodika vajaks mõlemat. Näiteks terviklikku kõikehõlmavat nägemust rangelt soosiv, aga planeerimiskultuuri ostsilloskoobi nuppe vabalt timmida saav neutraalse sõbralikkuse ja menetluskogemusega tüüne metoodikute kollektiiv. Keda aitab ruumiandmeid ja menetlusandmeid MP-s ja ÜP-s muutev ja täiendav automaat, mille töö vajab üle kinnitamist?

Volikogud võiksid täiendada neid ülemaid planeeringuid arengukavadega, jooksvad volikogude otsused võiksid reaalajas täiendada ÜP-de kaarti ja selle kaardi uuendamist üle kinnitav MaRu kollektiiv uuendaks maakonnaplaneeringute kaarti automaatselt.

Elamualad, kaubanduskeskus, kool ja lasteaed – see on magala, nagu iga teine "mägi". Samal ajal ei oma paljud väikelinnad enam sedagi ja seega on taas külastunud. Miks oleme jõudnud oma linnade ja eeslinnvaldadega sarnasesse nõukaaegsete magalate situatsiooni? Oleme saanud valmis palju uusi magalaid, kuid taas tehakse üldplaneerimist pigem olemasoleva olukorra kinnitamiseks, mitte strateegilise vahendina.

Kas selle põhjuseks on liigne osa-üldplaneeringute tegemine, kus asulaid üldplaneeritakse justkui läbi lukuaugu ilma suurt ülelinnalist visiooni ja analüüsi omamata? Kas probleem peitub linnadest välja kolinud elanikes, kes asuvad vallas, kuid töötavad endiselt linnas? Võib-olla on aeg eeslinnastunud valdadel liituda linnadega ja muutuda linnaosadeks?

Kas see nõukaaegse linna mudeli taastootmine on tingitud sellest, et planeerimisprotsessidesse kaasatakse liiga vähe arhitekte, linna- ja inimgeograafe, liikuvuseksperte, ruumiandmeid jt eksperte?

Kes üldse tahaks planeerimises argumenteeritult osaleda, kui otsustusprotsessid näivad toimuvat keelatuseeldusel ja NIMBY ehk "mitte minu tagaaeda" poliitiliselt liiglaetud survel? Kui magalad on olemas, baasteenused kättesaadavad ning autoga saab veel kuidagi liigelda, siis tekib küsimus, kas me väärimegi enamat ja kvaliteetsemat linnaruumi. Kas oleme linnadega saanud valmis ja laseme Ülemiste vanakesel ehk kliimakatastroofil vee peale lasta või vajavad suuremad probleemid alles lahendamist?

Strateegilise planeerimise puudumisest

Linna ja valla piirid on ruumiliselt nihkunud, kuid nende ümbermõtestamine on võimalik MP-de abil. Paraku saab linnade ja valdade omavahelisi piire muuta vaid MP-d kasutades ning volikogude koostöötahte korral. Kas see koostöö võiks saada ka uue ja kauaoodatud maa- ja ruumiameti ülesandeks?

Kui me keelame üldistust täpsustada ilma maakonnaülese strateegiata, loome lõputu "oma saba sööva mao" menetlustsükli, milles kütust enam ei ole. Lahendus ei peitu planeerimisseadustiku muutmises, vaid keelatuseeldusel toimiva menetlusprotsessi asendamises lubatavuseeldusel põhineva praktikaga. Täpsustamiste võimaldamine kiiremini ja laiemalt annaks ametnikele aega tegeleda üldisemate ja olulisemate strateegiate loomisega.

Oleme jõudnud euroopalikult bürokraatlikku õigusruumi. Samal ajal oleme küllastunud ruumilisest arengust. Täpsustamine on muutunud muutmiseks ja muutmist ei soovi enam keegi.

Seisaku pikendamise asemel on meil vaja vastu võtta suuri ja strateegiliselt kaalukaid otsuseid kvaliteetsete ja ajakohaste ÜP-de tasandil. Kuid kas suudame seda teha keelatuseeldusel põhinevas meelsuses?

Majandustegevus ehitus- ja planeerimisõiguses on jõudmas seisakusse. Kui jätkame keelatuseeldusel põhinevat planeerimis- ja ehitusloamenetlust, siis parafraseerin: Eesti majandus enam sellisel kujul ei taastu. Tõesti, hoopis kahaneme edasi. Selleks, et riik ja ametnikkond ei kahaneks, tuleb tõsta makse, kuid samal ajal väheneb nõtkelt lubatavuseeldusel vastutada oskavate ametnike osakaal, kes lubavad majandusel ruumiliselt areneda.

Kas MaRu toob tagasi usutavuse planeeringuprotsessidesse?

"Planeerimine on alati kompromiss ja kompromissi leidmine on väga oluline," sõnas 22. novembril toimunud visioonikonverentsil MaRu tulevane peadirektor Kati Tamtik.

On olnud näiteid, kus riik või omavalitsus on üritanud leida "võrdsemat" ja kiiremat planeerimismenetlust, aga kõik me teised istuvad tihti ummikus. See tõendab, et planeerimismenetluse probleemid on reaalsed, kuid lahendusi püütakse leida valikuliselt. Nüüd on meil kohe üks amet, kelle käes on kõik võimalused luua teiste hulgas ka metoodiliselt parem menetluste protsess ja kaalutlusõiguse hästi kasutamise hea tava.

Kui keelatuseeldusel põhinev menetlus on viinud mõnedki omavalitsused ummikseisu, siis kas MaRu võib jooksutada oma võimaliku keelatuseeldusega ummikusse terve riigi?

Kas uued MaRu ametnikud suudavad ja tahavad pöörata NIMBY-meelsuse YIMBI-ks? YIMBY ehk "jah, minu tagaaeda". Kas nad saavad olla vahekohtunikeks, lahendades ametite vastuolulisi menetlusprotsesse? Kas nad lahendavad riigi eriplaneeringu protsesse kaasavamalt ja paremini?

Võiks uskuda, et MaRu on uus kvaliteet ruumiloome valdkonnas ja loota, et see aitab ka menetlusprotsessid toimivaks muuta. Loodame ikka parimat ja loodame, et ei lähe nagu alati.

MaRu ohud ja võimalused

MaRu suurimad võimalused peituvad teaduspõhises lähenemises ja ruumiandmete rakenduslikkuse suurendamises ning see on vajalik ja õige. Seda oli rõõm kuulda MaRu visioonikonverentsil.

Avalikkust huvitab ilmselt eelkõige see, miks on meil pikad planeerimismenetlused ja kas nende pikk aeg on viinud meid majandusseisakuni. Kas planeerimisprotsesse saab kiirendada ja teha neid mõistlikult kaasaegses ametite külluses?

Suurim oht on hakata dubleerima otsustusprotsesse, juba mittetoimivates otsustusprotsesside ahelais. Kui MaRu hakkab mikromanageerima kõige nõrgemaid lülisid menetlusahelas, kus vastutus on hajunud läbipaistmatutesse komisjonidesse või liigüldistatud otsusargumentidesse, ei too see kaasa soovitud muutust. Ent kuidas aidata erasektorit nende ummuksis olevates menetlusprotsessides?

Ootame lubatavuseelduse vaimus argumenteeritud otsustusprotsessi baasmudelit menetlustele. Mis kirjeldaks nii hea menetluse näiteid kui ka taunitava menetluse näiteid.

Erasektor loodab, et MaRu aitab lahendada vastuolulisi menetluspuntraid ja pakub võimalust edasi pöörduda üheainsa sõltumatu vahekohtuniku poole. See hoiaks ära ebavajalikud kohtuvaidlused ja säästaks aega. Kui MaRu seda edasi ei aita ja ametite otsuseid saab ümber vaadata ainult kohtutes, jääb probleem lahenduseta.

Menetluskultuur vajab muutust

Otsustusprotsess peab muutuma vastutustundlikumaks, selgeks ja täiesti läbipaistvaks. Miks menetlused ebaõnnestuvad? Tihti seetõttu, et ametnike ja ametite otsuseid saab ainult kohtus vaidlustada.

Kas keelatuseeldus on töövahend, et kaitsta ametnikke ja probleemi lahendamise asemel lükatakse see juriidilisele osakonnale? Mida teha, kui projektides esitatud argumente ja põhjendusi arvesse ei võeta, neid ei soovita mõista, neile ei vastata, neid pigem eiratakse, keelatakse, tühistatakse?

Mis asjad on üldse märkused? Sõna "märkus" ju alati keelab ja nõuab. Märkuse asemel näiteks on "ettepanek" paremini tasakaalus sõna, sest ükski projekteerija märkuseid ju esitada ei saa, ainult ettepanekuid. Ka ametid ei tohiks esitada märkuseid, vaid ainult ettepanekuid.

Iseendaga vastuolus olev märkus on eriliselt tragikoomiline, kuna sellise vastuolu kohta ei ole võimalik märkust esitada. Üldistatud vastuoludele ehitatud otsus muudab olukorra tragiabsurdseks, sest isegi kohus ei saa vastuolule tuginevat otsust sisuliselt analüüsida.

Halduskohtul puudub vajalik ekspertiis, et hinnata vastuolu olemust, seda keeldu või lubamatut seika, mida ei olegi olemas, kui lähtuda lubatavuseeldusest. Kui näiteks väidetakse, et lahendus ei vasta ÜP-le või DP-le, kuid samal ajal kirjeldatakse pikalt ametite tegevust ja kaasamist otsuse tegemisel, pöörates tähelepanu pigem otsustusprotsessi üksikasjadele, mitte sellele, kuidas lahendus tegelikult ülematele planeeringutele või märkustele ei vasta. Täpsustada saab ja võib, kui esitatud põhjendused on lubatavad. Kas seda lubatavust peab hindama vahekohtunikena halduskohus või eriala spetsialistid MaRu-st?

Kohus jõuab sageli järeldusele, et omavalitsus on otsustusprotsessis olnud neutraalne ja kasutanud oma kaalutlusõigust igati õigesti. Seda eeldatakse igal juhul, kui ka kaalutlusõiguse kuritarvitamine on peidetud neutraalselt koostatud teksti, sest omavalitsus seisab oma ametite ilmeksimatuse selja taga kogu oma juriidilise osakonna jõuga ja maksumaksja lõppematu raha eest.

Keelatuseeldusel töötavat masinavärki ei vaidlusta keegi. Kohtute suhteline abitus sellistes olukordades on muutunud ametnike jaoks võimaluseks, mida laialdaselt ära kasutatakse. Kodanikud tunnevad end hüljatuna. Neil pole kuhugi pöörduda, et ametnike ülekohtu vastu kaitset leida, ja tragiabsurdsuse eest kaaluvad mõned isegi riigist lahkumist.

Põhiküsimus on endiselt see: kas otsustes on lähtutud lubatavuseeldusest või keelatuseeldusest?

Ebaõnnestunud menetlusi väljendavad järgmised laused, mis tavatsevad eelneda keelatuseeldusele üles ehitatud otsustele:

• "Mina ei saa midagi parata, komisjon otsustas ju nii."
• "Kes komisjonis vastu oli, ei tea, seda me öelda ei tohi."
• "Mulle see lahendus meeldib, aga "neile" ei ole võimalik seda ära põhjendada."
• "Uuesti komisjonis seda arutama ei hakata, see on juba ameti otsus. Amet oma otsuseid ümber ei vaata."
• "Kui tahate edasi arutleda, siis tehke täiesti uus lahendus või kaevake kohtusse."
• "Me ei karda, et meid kohtusse kaevatakse, meil on juriidiline osakond ja kohtuvaidluste eelarve."

Need väljendid näitavad, kuidas otsustajate vastutus protsessis hajub või on hajutatav. Seda kõike teades on arusaadav, ent mitte mõistetav, miks keelatuseeldusel põhinev menetluskultuur oma vahendeid edasi kasutab.

Kuidas ikkagi saab, mitte ainult, et ei saa?

Tuleb hakata nimetama ja taunima halba menetluskultuuri. Selle nimi on keelatuseeldusel põhinev menetlus. See väljendub selles, et menetlus on täis vastuolulisi nõudeid, otsused on vormistatud läbipaistmatult, vastutavaid otsustajaid ei ole isikustatud ning kogu menetlus on vaieldav ainult halduskohtus.

Keelduvuseeldusel juhitud menetlusprotsessi töövahendid on:

• vastuolulised seadused, normid, määrused ja märkused – märkustes ei käsitleta vastuolulisust;
• üldistatud märkused, kus märgitakse ära ainult seadus ja punkt;
• esitatud argumentide ja põhjenduste eiramine, nendele mitte vastamine;
• läbipaistmatud komisjonide otsused;
• käimasolevate menetluste tühistamine;
• otsuste vormistamise edasilükkamine, et raskendada vaidlustamist.

Kes vastutab üldse menetlustest ilmnenud vastuoluliste seaduste ja normide kogumise, lahterdamise ja lahendamise eest? Kes suunab vastuolud tagasi seadusloomesse?

Vastutavad ametnikud vajavad rohkem tuge, et teha lubatavuseeldusest lähtuvaid otsuseid. Kuidas kaitsta ametnikku kodanike massiliste arupärimiste trollimise eest, aidata massiliste asjasse vähepuutuvate teabenõuetele vastamisega? Sama spetsialist ei saa aidata menetlusi edasi, kui vastab samal ajal tähtaegselt asjasse vähepuutuvatele või menetlust meelega kokku jooksutavatele küsimustele.

Vältimaks vastutuse hirmu protestimiste ees ja keeruliste menetluspuntrate kuhjumist, lubavate põhjenduste julgustamist, tuleks nende ametikohti paremini väärtustada nii vastutuse taseme kui ka tasustamise osas.

Palgahierarhia peaks olema pööratud klienditeeninduse poole, sest ametid on ju loodud teenindama meid. On ametite kliendiks erasektor või omavalitsus või valitsus. Palgahierarhia toetaks seda põhimõtet, kui põhineb klienditeeninduse vastutustasandil, mitte ametihierarhial. Sujuvalt ja lubava otsusega läbitud menetluste hulka tuleb premeerida. Oluline on menetluste karjäärimudeli loomine, et vastutaval ametikohal töötamise ja heade näitajate kogunemise eest teenida staaži, saada premeeritud ja olla kaasatud metoodikate väljatöötamisele.

Keelatuseelduse majanduslik mõju

Investeerida on soodsam ja pingevabam kui kinnisvara arendada, mis eeldab tööd ehitisregistris. Planeerimistava tundub ülekohtune, menetluskultuur ajuti masendav.

Üks kinnisvaraarendaja ütles mulle, et alates pandeemiast – juba umbes viis aastat – on ta Eestis uusi projekte arendanud vaid hobi korras. Tema sõnul on kinnisvara arendamise vastu huvi kahanenud planeerimisprotsesside ajakulukuse, vaidlustamisest tingitud pingete ja Kesk-Euroopaga võrreldava kõrge ehitusmaksumuse tõttu. Kinnisvara arendamise asemel on tema jaoks olnud juba mõnda aega mõistlikum saada tootlus teistest finantsinstrumentidest. Või arendada hobi korras soojemates naaberriikides, kus kinnisvara arendamine on isegi huvitavam.

Kui palju on meil selliseid ettevõtlikke investoreid, kes enam ruumiloome arendamisse ei investeeri? Kas meie kõigi ruumi loome ongi muutumas hobiks?

Keelatuseeldust aitab pöörata vaid kohtutee

Praegust üldist tupikseisu ehitusloa- ja planeerimiskliimas saab lahendada planeerimisseadustiku alusel ainult vaidlustamise teel. Kes otsib tuge oma keelatuseeldusel põhineva haldusakti vaidlustamiseks, kasutage palun seda terminit. Kui keelduv otsus ei põhine seaduse sättel ega selle mõttel, vaid kaalutlusõigust on kasutatud üldistatud viisil, viitab see keelatuseelduse rakendamisele otsustusprotsessis, see on väär, mittetõene.

Kes veel esimest korda halduskohtu poole pöördub, siis hoidke meeles, et kaebuse esitamisel tuleb ära nimetada kaalutlusotsusel keelatuseelduse rakendamine, sest kohus arvestab oma töös ainult esitatud kaebuste täpselt sisustatud terminitega, mitte sõnakasutuses tekstilaienduste või näidetena. Kohtud on oma töös pigem tekstipõhised kui kontekstipõhised. Sest seadus on tekst, tekst on seadus. Kontekst võib olla juba looming.

Paljud meist ootavad halduskohtu otsust, mis sisustaks kaalutlusõiguse kuritarvitamise, et keelatuseeldust ametite ja omavalitsuste kaalutlusõiguses saab pidada kohtulahendi alusel vääraks ja ülekohtuseks.