"Kaua tehtud kaunikene," kirjutas ERR-i portaal valmivast Põhja-Tallinna üldplaneeringust. Eks see kaunidus ole rohkem vaataja silmis, oluline on, kas seda peavad kauniks ka praegused põhjatallinlased ning kuidas eeldatavasti lisanduvad 40 000 elanikku peaks tegema seniste elanike elu paremaks. Kuhu see Pärnu jagu inimesi ära peaks mahtuma ilma kaost põhjustamata?

Tõsiasi on, et kasvusurve on suur, kuid see pole midagi, mille üle tingimata rõõmustada, ammugi hoogustada. Pigem paistab nii abilinnapea Madle Lippuse kui ka tema kolleegi Pärtel-Peeter Pere kommentaaridest välja, et eesmärk on aina hoogustada elamuarendust ja lasta üha kiiremas tempos kortereid rajada.

"Mida suurem pakkumine turul, seda suurem hinnakonkurents," leiab Pere. Pole põhjust arendajaid kritiseerida, ettevõtjate asi ongi kasumit teenida, kuid avalik võim peab seisma selle eest, et areng kreeni ei läheks.

Möönan, et tihedal linnal on oma võlu, kuid see tihedus ei tohi tulla ühekülgsena, elukvaliteeti langetades. Gaza sektori asustustihedust püüdes lakkab Põhja-Tallinn olemast see, mille pärast teda ihaldatakse ja armastatakse.

Jah, kahtlemata leidub palju inimesi, kes sooviksid Põhja-Tallinnas elada, ja leidub ettevõtjaid, kes aina ehitaks, sest ruutmeetrihind on kõrge, aga tekib küsimus, mis Põhja-Tallinnast ja selle elukeskkonnast taoliste survete all alles jääb. Linnaosal on juba praegu vaid üksikud väljapääsuteed, mis tipptundidel üsna ummistuvad.

Täiendava trammitee rajamise osas on kohalike vastuseis kasvamas, kuivõrd kardetakse lisanduvat müra. Kindlasti on vastasseisu kasvatanud seegi, et informeerimine ja kaasamine, mida eelnevalt lubati teha, paistab olevat ära jäänud. Ettekujutus, et kõik hakkavadki autost massiliselt loobuma, käima vaid jala või sõitma jalgrattaga, pole eluliselt usutavad. Jah, need protsendid võivad tõusta küll, kuid autotransport on ja jääb valdavaks. Ja kui buss loksub autodega samas taktis ummikus, siis vaevalt see ühistranspordi eeliseid reklaamib.

Kui inimesed tulevad elama, siis ei tule nad ainult ööbima. Neil läheb vaja lasteaedu, koole, spordiväljakuid ja huvikeskusi. Uutest spordiväljakutest ja muudest sportimisvõimalustest me aga ei kuule ja pigem meenutan, et linnaplaneerimise abilinnapea Lippus pigem ei soovinud staadioni rajamist linnaossa. Küll aga valitses suur soov anda arendajatele võimalikult vabu käsi ikka uute ja uute elamispindade rajamiseks.

Nii nägime, et kaubajaama alale hetkel kavandatakse ikka peamiselt kortereid, ehkki sinna mahuks täismõõtmeis staadion või muu spordiväljak lahedalt.

Kui aga sportimise ja muid vaba aja veetmise võimalusi küllaldaselt ei arendata, mille märgid üldplaneeringust paistavad, siis tähendab see, et liiklus teistesse linnaosadesse kasvab: sõidetakse trennidesse ja ringidesse, sest kohapeal pole piisavalt võimalusi ning taas tekib hulk tipptunniliiklust, mida saanuks parema planeeringuga vältida.

Põhja-Tallinn ei vaja lööktööd korterite arendamiseks, kus lõpuks üks aken vaatab teise aknasse, vaid tasakaalustatud arengut, et tekiks linn, kus saab veeta ka vaba aega. Spordivõimalused paraku on uues arengukavas tahaplaanile jäänud ja ummikute hoogustumine ning kohalike tahtmiste ignoreerimine käib. Seepärast oleks ma üldplaneeringu suhtes väga ettevaatlik ja leian, et seda tuleb oluliselt täiendada.

Lõpetuseks: abilinnapea Pärtel-Peeter Pere viitab, nagu oleks eelmine linnapea Mihhail Kõlvart kuidagi üldplaneeringu osas mikromanageerinud. See ei vasta tõele ja Perel ei saa olla selles osas ka mingit infot. Üldplaneeringut vedas ennekõike strateegiakeskus oma spetsialistidega.