On välja arvutatud, et linnakeskkonnas elav inimene saab umbes 20 000 turunduslikku sõnumit päevas. Kui televisioonis ja raadios on reklaami hulk ajaliselt kindlaks määratud litsentsilepingutega ja trükimeedias on piiranguks lehekülgede arv, siis digimeedias reklaami hulka ei sega miski lõpmatuseni viia.

Ka välireklaam elab paljuski oma elu ja väga palju reklaamisõnumeid jõuab inimesteni just tänavalt. Allahindlus siin, uue poe avamine järgmisel tänavanurgal või uusarenduse korterid müügis teisel pool teed. Suuremad ja väiksemad pinnad himustavad silmapaare ja avanevaid rahakotiraudu.

Inimene on aga arenev olend, mistõttu enamus nendest turundussõnumitest läheb ühest silmast sisse ja lahkub mälust ilma jälgi jätmata. Sellist olukorda kutsutakse reklaamipimeduseks: inimene lihtsalt ei märka ega reageeri sellele, mida talle pakutakse.

Välireklaam on normaalne osa tänapäeva linnakeskkonnast. Seetõttu tekitab Tallinna transpordiameti plaan linnas valgusreklaamid sisuliselt kaotada vastakaid tundeid. Mis on selle sammu tegelik eesmärk? Kas võidelda reklaamirohkuse vastu või on küsimus hoopis koledas ja halvasti läbimõeldud reklaamis?

On selge, et liiga palju reklaami ei tee kellelegi head. Linnakeskkond, kus välireklaamid on nagu lipp lipi peal, näeb kole välja ja ei too kasu ka reklaamiandjatele. Hästi planeeritud reklaamikandjad peaksid sellise olukorra juba eos välistama.

Seni on linn lepingutega suutnud minu hinnangul reklaamimaastikku ka täiesti adekvaatselt hallata. Linna välireklaamikonkurssidega kehtestatakse kindlad reeglid välireklaamide suuruse, kujunduse ja paigutuse osas, mille eesmärk on hoida linnapilt sisuliselt rämpsust puhas. Aga väikest viisi anarhia lokkab väljaspool nende välireklaami konkurssidega seatud reegleid.

Hoonetel lokkav reklaamiläbu, kus mõni suvaliselt majale kleebitud reklaam on teinekord nii suvaline, et ma ei kujuta ette, milline reklaamibüroo soovitaks oma kliendil sinna oma näopildi üles panna.

Vaba ettevõtlus on küll oluline, kuid ka ettevõtjad peavad mõistma, et ettevõtlusvabadus ei prevaleeri kodanike õiguse üle linnas ennast hästi tunda, muuhulgas igal nurgal kaubapakkumistega tõtt vaadata. Vastasel juhul jõuame absurdini, kus kõik tänavad on palistatud välireklaamiga, kuniks veel mahub.

Ja kui kusagil käib ehitus ja hoonet veel polegi, on selle ümber oleva aia küljes eriti pikad ja venivad plagud, mis kuulutavad peatselt sündivat arhitektuurset ilu ja õndsust. Ainult et need ehitusfirma logodega palistatud aiad ise on koledad.

Reklaamindus pole metsik lääs

On igati loomulik, et linn välireklaami reguleerib. Sarnaselt reguleeritakse ka ehitusturgu detailplaneeringutega jmt. Ettevõtjad on reklaamilepingute puhul kritiseerinud võrdse kohtlemise puudumist, kuid selleks ongi olemas avatud hanked reklaamiõigusele, millega linn annab hoolikalt läbimõeldud kohad konkursi korras parimale pakkujale.

Ettevõtlusvabadus ei ole iseenesest õigustus seadusetusele ja jalgu trampides igale kohale reklaami püstitamise õiguse nõudmiseks, vaid see, et linn korraldab reklaamide välja andmiseks avaliku konkursi. Linnas liikudes on näiteks palju näha tühje reklaamikandjaid, kus plakatit peal polegi. Esmalt tuleks ehk need tühjad pinnad maha võtta või täis müüa, enne kui uusi reklaamiõigusi välja antakse.

Arvestada tuleb ka linnakeskkonnaga ja linna õigusega oma kodanike jaoks maakasutust muuta. Kui antud juhul on linnavalitsus leidnud põhjuse varasemalt reklaami all kinni olnud maalapi reklaamist vabastamiseks, põhjuseks linnaruumi esteetika, liiklusohutus, vajadus seda kohta kasutada pinkide, välikohvikute vms jaoks, siis ei tohiks ka ühelgi teisel turuosalisel olla õigustatud ootust saada sellele kohale reklaamiõiguse uuendamist.

Reklaam on osa turumajandusest, kus kehtivad samad põhimõtted nagu igas teises majandusharus. Kehtivad ka kokkulepped ja lepingud, mis peaks olema võrdselt täitmiseks kõigile.

Reklaam peab olema ilus, sest ka linn peab ilus olema

Arhitekt Indrek Allmann ütles ERR-i portaalis välja mõtte, et välireklaam ja ekraanid peavad tooma vastutasuks linnaruumi koormamise eest linnakodanikele ka kasu. Peaksime taluma välireklaami linnatänavatel rohkem siis, kui saadavast tulust rahastatakse näiteks linna infrastruktuuri, sh bussiootekodasid, välitualette jmt.

Kui niikuinii on linnal vaja püstitada bussiootepaviljonid, siis sinna lisatud reklaam ei võta linnatänavatelt eraldi ruumi, kuid ootekoja ehituse ja hoolduskulu teenib reklaamist tagasi. Hiljuti vahetus näiteks Toompeal asuv "miljonipeldik" täiesti uue vastu, ilma et linn oleks selle eest sentigi maksnud. Uue miljonitualeti seinu hoiab püsti reklaamiraha.

Samal ajal on välireklaam linna jaoks ka tuluallikas, mis tõi eelmisel aastal Tallinna linnaeelarvesse ligikaudu seitse miljonit eurot. Oluline on seejuures mõista, et see raha ei tulnud mitte ainult välireklaamifirmadelt, vaid ka umbes tuhandelt ettevõttelt, kes Tallinnas reklaami teevad sh kohvikud, autoremonditöökojad, toidupoed jm, mis maksavad reklaamimaksu ka iga viida, sildi või vaateakna eest. Nii mõnelgi neist väiksematest ettevõtetest ei ole vahendeid hiigelreklaamidega võistlemiseks, aga ka neile jätkuma peaks linnaruumi ning tähelepanu.

Välireklaamid ei tekita üksnes informatsiooniprügi. Ilmselt liiga palju ei mõelda, mis saab edasi nendest PVC-plagudest, mis oma töö teinuna maha võetakse. Sealt tekib tuhandete ruutmeetrite kaupa plastikut, mida ei ole võimalik ümber töödelda ja on keskkonnale ohtlik. Tänapäevased tehnoloogiad võimaldavad välireklaamides kasutada materjale, mis on keskkonnale ohutumad ja mida saab taaskasutada. Ilmselt oleks mõistlik kehtestada reeglid, millega Tallinnas välireklaam ei toodaks juurde keskkonnale ohtlikku prügi.

Kahtlemata on debatt linnaruumi parema kasutamise üle vajalik ja tunnustan selle initsiatiivi eest Tallinna linnajuhte ja transpordiametit.

Päris keskaegset linna, kus jala, hobuse või kastirattaga pimeduses liigeldakse, me ilmselt ka ei taha, kuid otsuseid langetades tuleks esikohale seada siiski need 450 000 linnakodanikku, kes igapäevaselt linnatänavaid kasutavad. Samuti peaksime jätma reklaamide kõrval ruumi kunstile ja kultuurile kui vabadusele pilk ka kaugusesse suunata, ilma et tuleks seejuures kolme erineva reklaamiga tõtt vaadata.