"Pealtnägija": Astrid Asi – õigusilma ajalehepoisist miljonäriks
Läinud neljapäeval nimetas valitsus uueks riigi peaprokuröriks senise Harju maakohtu esinaise Astrid Asi, kellel seisab ees pehmelt öelda suur tõestamise koht, sest tema endised alluvad ei laula sugugi üksmeelset kiidulaulu ja uus amet on täis hulga karisid. Kristjan Pihl rääkis nii Asi enda kui ka tema kriitikutega.
Avalikkuse jaoks veel suhteliselt tundmatu 46-aastane Astrid Asi on õigusilmas kujundlikult tõusnud ajalehepoisist miljonäriks – õigemini õhtukoolist ja telefonioperaatorist riigi peaprokuröriks.
Teeme mõned asjad selgeks. Teil on kahekordne kõrgharidus, muu hulgas ka IT-õigusest Tartu Ülikoolist. Aga te pole seni rääkinud, et 1999. aastal te lõpetasite Tallinna kesklinna täiskasvanute gümnaasiumi ehk nii-öelda rahvakeeli õhtukooli.
Jah, vastab tõele.
Mis asjaoludel te sattusite sinna õppima?
Aga miks on eeldus, et seal peab olema mingi eriline asjaolu?
See on, ütleme üsna üllatav punkt kellegi kohtuniku CV-s.
Võimalik. Minu jaoks ei ole seal midagi üllatavat.
Inimestel tekib ikka küsimus, kas seal taga on keeruline lapsepõlv või midagi sellist. See ei ole päris sirgjooneline.
Lapsepõlvest saati ei ole minu tegemised olnud võib-olla sellised tavapärast mustrit järgivad. Mulle ei meeldi teha asju lihtsalt sellepärast, et kõik on neid niimoodi teinud.
Mis see tähendab siis? Jäite keskkoolis nagu jänni, et sinna üle läksite või mis see oli?
Ei jäänud jänni. Mul oli tollel hetkel põnevamaid tegemisi.
Näiteks?
Tööl käia.
Asi tegi karjääri omaaegses Eesti Telefonis ehk praeguses Telias, kus tõusis klienditeenindajast arendusspetsialistiks, töötas mõnda aega prokuratuuris majanduskuritegude süüdistajana, justiitsministeeriumis karistuseõiguse talituse juhatajana ning omandas paralleelselt õigusteaduse magistrikraadi. 2011. aastal sooritas Asi kohtunikueksami ja president Toomas Hendrik Ilves nimetas ta esimese astme kohtunikuks. Toona vaid 33-aastane Asi asus tööle Narva kohtumajja ja tõusis mõne aastaga Viru maakohtu esimeheks.
Asi: Algul sinna tööle minek oli nagu välismaale tööleminek, aga Eesti seaduste järgi. Päris tihti oli seda tunnetust, et ega inimene tegelikult ise ei saanudki aru, et ta midagi valesti tegi, Needsamad korruptsioonikaasused – see lihtsalt on niivõrd normaalne käitumine selles keskkonnas. Selles mõttes oli seal tööpõld suur ja lai.
Kohtunikuna juhtis Asi mitut kõrge profiiliga korruptsiooniasja, näiteks "Pealtnägijast" alguse saanud ja politsei peadirektori tagasiastumiseni viinud nn kiirusmõõdikute taatlemisskandaal… Samuti Narva linnavõimu halliks kardinaliks peetud Aleksei Voronovi korruptsiooniasja ja Kohtla-Järve keskerakondlasest linnapea Jevgeni Solovjovi altkäemaksuafääri.
Lõppude lõpuks on kohtunik ka inimene. Mis tunne on kedagi aastateks trellide taha saata. Kas hiljem jääb mõnikord kripeldama ka?
Ma ei saa öelda, et mul endal mõni otsus kripeldaks selle koha pealt. Kes iganes kohtute seaduse kunagi kirjutas, kirjutas sinna selle vande, mida kohtunikud annavad ametisse asudes. Et ma tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi ja kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Eriti oluline on see, et südametunnistus on esikohal. Ehk ükskõik mis otsust ma teen, see peab olema kooskõlas minu südametunnistusega. See võtab ära ka selle, et pärast midagi kripeldab. Kui ma otsust teen, siis ma pean arvestama sellega, et ma pärast pean suutma sellega elada. Mõni otsus on keerulisem, mõni lihtsam.
Kas kedagi eluks ajaks vangi mõista on keeruline otsus?
Loomulikult. /…/ Sa otsustad inimeste saatuse üle.
Te kättemaksu ei karda? Jooksete kuskil metsarajal ja tuleb vana tuttav nägu võib-olla puu tagant…
Tõsi ta on, et paar sellist sellist juhtumit on küll olnud, kelle puhul, kui need inimesed vanglast välja tulevad, siis ma ilmselt ikkagi mõtleks natuke. Võib-olla vaataks natuke rohkem selja taha.
Et jälgite hoolega, kaua neil veel istuda on?
Jälgin.
Kui 2020 vabanes Eesti suurima maakohtu esimehe tool, tegi minister Raivo Aeg ettepaneku Astrid Asile, kuid üllatuslikult hääletas Harju maakohtu ligemale 70 kohtunikust koosnev üldkogu tema kandidatuuri maha.

Otsus oli, et Astrid Asit ei soovita kohtu esimeheks ja esimest korda Eesti ajaloos sellele vaatamata minister määras teid ametisse?
Nii oli.
Tegelikult juba algusest peale oli nagu mingisugune hõõrumine siin sisse kodeeritud?
Eks oma rolli mängis see, et ma tulin majast väljast, see alati tekitab teatud küsimusi. Ja eks seda on ka teada, et ega ma kindlasti mugav juht ole, mis tähendab, et ma ei pelga teha keerulisi otsuseid, kui vaja, sealhulgas personaliotsuseid. Muu hulgas näiteks algatada distsiplinaarmenetlusi.
Ehkki kuluaarivestlustes ollakse kriitilised, siis avalikult ei soovi keegi kohtu esimehe vastu minna, seda enam, et väljapoole mõjub Asi efektiivse ja tugeva juhina. Erandiks on Eesti kohtunike ühingu juht ja Harju maakohtu tsiviilkohtunik Anu Uritam, kes ei salga, et on korduvalt saanud kaebusi, et Asi on juhina eemalolev ega seisa probleemide tekkimisel piisavalt oma inimeste eest.
"Teatud kriisisituatsioonides peaks kohtu esimees võib-olla julgemalt avalikkusega suhtlema. Selliseid olukordi on meil mõnikord olnud ja ma tean, et kolleegid on mõnikord leidnud, et nüüd on see aeg ja koht, kus peab oma näo ja olekuga seisma kolleegide eest, seisma kohtusüsteemi eest," ütles Uritam.
Omavahelistes vestlustes tuuakse näiteks skandaal, mis puhkes Eesti Ekspressi ajakirjanike trahvimise otsusest, mis pälvis ühiskonnas palju vastukaja. Või kui Eesti kohtute direktor saatis maakohtu naissoost töötajatele naistepäevakaardi kunstiteosega, mis nii mõnelegi meenutas fallost.
Anu Uritami sõnul on kahetsusväärne, et selline asi üldse meediasse jõudis. "Tol hetkel mina oleks Harju maakohtu kohtunikuna siiski eeldanud ja oodanud Harju maakohtu esimehelt selget ja ühemõttelist reaktsiooni, see oleks võinud olla kasvõi kahelauseline, et vabandame, mõistame hukka ja rohkem ei kordu selline asi. See oli piinlik."
Probleemile tähelepanu juhtimiseks korraldas Eesti kohtunike ühing 2023. aastal kõigis esimese ja teise astme kohtu kohtutes rahulolu-uuringu, millele vastas lõpuks 142 kohtunikku ja kohtujuristi üle Eesti. Kõige suurem osalus oli Harju maakohtus, mille vastustest selgus, et rahulolematus Asi juhtimisega on märksa laiem.
Uritami sõnul olid Harju maakohtu puhul põhilised probleemid seotud info liikumise, inimeste kaasamisega otsuste tegemisse, tagasiside andmisega, tunnustamisega. Uritami sõnul heideti ette, et ka rahalised otsused pole läbipaistvad.
Teie kohta ütleb üks kohtunik näiteks, et "esimees ei soovi millegi eest vastutada, kuid sekkub seal, kus tuju parasjagu tuleb".
Selle kriitikaga ma kindlasti nõus ei ole.
Anu Uritam leiab, et üldiselt võiks kohtu esimees olla võrdne võrdsete seas. "Ta võiks arendada meeskonnatööd, olla kolleegidele eeskujuks, neid motiveerida, mulle tundub, et nendes asjades Astrid Asi ei ole olnud kõige tugevam juht."
Viru maakohtu esimees Liina Naaber-Kivisoo loetles lisaks: "Otsused pole läbipaistvad, kohtu esimees teeb soolot põhimõtteliselt. Mis see teine pool on, ma arvan, et umbes sama palju ütlevad, et kõik on väga hea. Siin on ka küsimus, et kas need, kes on rahul asjadega, kirjutavad sama kirglikult, kui need, kes ei ole asjadega rahul."
Asi: Kui ma teen juhina muudatuse või teen erinevaid otsuseid, siis paratamatult need ei meeldi kõigile. Ma ei saagi oodata, et need kõigile meeldivad. Kui ma tahaks kõigile meeldida, siis ma läheks jäätisemüüjaks, ma ei oleks siis tippjuhi rollis. See on loomulik, et inimestele muudatused ei meeldi, eriti organisatsioonis, kus neid muudatusi pole tehtud.
Te ütlete, et kohtunikud on ka mugavad?
Ei, ma ei ütle, et mugavad, seda ma kindlasti ei väida. Kohtuniku töö ei ole kunagi mugav töö. Aga muudatusi kindlasti inimesed ei armasta. Selles mõttes kohtunikud on ka inimesed.
Ega see uus maja Wismari tänaval lihtsam ole. Seal on neid egosid vähemalt sama palju, kui mitte rohkem. Olete te valmis ikkagi selleks? Te peate hakkama maadlema ajakirjanikega, oma maja inimestega ja poliitikutega. See on ikkagi üks inetu mäng, mis seal hakkab olema.
Eks ma olen arvestanud sellega, et see kõik ees seisab. Kuidas välja tuleb, eks siis pärast ole näha.
Liina Naaber-Kivisoo on veendunud, et Eesti saab väga asjatundliku, otsustusvõimelise, sihikindla ja tasakaaluka riigi peaprokuröri. "Ma arvan, et ta on kõige parem kandidaat sellele ametikohale."
Aprilli alguses ametisse astuva uue peaprokuröri lahendada jääb keerukas võrrand: ajude äravool, millest omakorda tuleneb kriminaaluurimiste halb juhtimine, venimised, luhtumised ja mõnikord ka lihtsalt äravussimine kasvõi kriminaalasja aegumiste näol, nagu läks viimati Tallinna Sadama kaasuses. Lisaks näib paljudele, et prokuratuur pingutab mõnes kohas lihtsalt üle, mõnes kohas pigistab silma kinni. Kõigele sellele ei tule kasuks kabinetiintriigid, nagu näiteks Andres Parmase ja endise justiitsministri Kalle Laaneti vaheline sõnasõda meedias, mis kokku õõnestab avalikkuse õiglustunnet ja inimeste usku õigusriiki.
Asi: Harju maakohus lahendab aastas kokku nii tsiviil- kui süütöövaldkonnas 24 000 asja. Kui nendest üks ära aegub, kas seda on palju või vähe? Ma saan aru ühiskonna ootustest, et need asjad saaksid väga kiiresti lahendatud, aga teisest küljest, arvestades nende kaasuste iseloomu ja sisu, seda tegelikult ei ole võimalik oodata, et need näiteks aastaga saaksid lahendatud. Kui me räägime siin näiteks Tallinna Sadama kaasusest või sedalaadi menetlustest, need lihtsalt on nii mahukad, et seal ei ole võimalik oodata nii kiiret tulemust.
Räägime sellest Tallinna Sadama juhtumist, teie ütlete, et tegemist ei ole tööõnnetusega?
Ei, ma ei ütle selles osas midagi, et keegi on seal midagi valesti teinud. Esiteks, kohtuotsus ei ole jõustunud veel. Ootame kõigepealt selle tulemuse ära. Mida ma küll selle Tallinna Sadama puhul ütlen ja mida ma olen ka varem öelnud: suur osa kohtuajast läks vahepeal rahvakohtunike peale. Üks hetk olime sunnitud selle menetlusega ju otsast peale alustama, sest üks rahvakohtunik haiguse tõttu läks menetlusest välja. See on selline regulatsioon, mida kindlasti seadusandja võiks üle vaadata, mis on minu hinnangul põhjendamatu risk ja see ei ole mitte ainult selles menetluses. Seda on meil päris mitmetes asjades, kus see risk on realiseerunud.
Mis te siis ütlete? Et rahvakohtunikud on ajast ja arust, et võiks näiteks üleüldse loobuda?
Jah!
Ütletegi nii?
Jah. /…/ Kui me räägime majanduskorruptsiooni asjadest, siis ma tõepoolest ei näe seda vajadust, et selles menetluses on rahvakohtunikud. Pigem võiks seal olla juures kaks professionaalset kohtunikku veel ehk siis kolmene professionaalsete kohtunike koosseis.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi