OÜ Energiasalv pakub, et Paldiski vesisalvesti rajamine võib maksta umbes miljard eurot. Tegelikult kulub ehitusele rohkem, aga arvestuse sees on ka soov realiseerida 600 meetri sügavuselt välja toodav gneiss – moondekivim, mis oma kõvaduselt ja vastupidavuselt sarnaneb graniidile.

Ettevõtte tegevjuht Peep Siitam selgitab, et 38 miljonit tonni gneissi maksaks pisut üle poole miljardi euro. Suurema osa sellest saaks tema sõnul ära kasutada Eesti tee-ehitusel. "Eesti võiks ära tarbida umbes kolm miljonit tonni aastas," sõnas Siitam.

Selle arvestuse eeldus on aga, et edaspidi asendaks gneissist tehtud killustik suurema osa meie tee-ehitusel seni kasutatud paekivikillustikust ja põhjamaadest imporditud graniitkillustikust. "Me eeldame, et riik käitub majanduslikult mõistlikult ja maksumaksjale kasulikult," ütles Siitam.

Koalitsioonierakondade juhid leppisid läinud pühapäeval kokku, et juba selle aasta aprillis otsustab valitsus, missuguseid garantiisid või toetusmeetmeid suuremahulise elektrisalvesti rajajale pakutakse. Sellest arutelust loodabki OÜ Energiasalv kahte asja. Esiteks kahekümneaastast tulugarantiid juhuks, kui elektriturg muutub ja projekti suunatud miljard ennast ise tasa ei teeni. Teiseks kindlust, et maa alt välja toodud kivim niisama seisma ei jää.

Ettevõte soovib põhimõttelist muutust teede ehitushangetes

Siitami kinnitusel ei oota ettevõte, et riik võtaks endale mingi fikseeritud hinnaga ostukohustuse. Piisab poliitikute kinnitusest, et senine teede ehitamise loogika muutub.

"Tegelikult on ainult üks sõnum, et tee-ehituses võetakse arvesse mitte ühekordset tee ehituskulu, vaid kogu tee elutsükli kulu," sõnas Siitam. "See on ainus asi, mida riik peaks otsustama, et tänasest päevast edasi me soovime teid ehitada selliselt, et me võtame kogu kulu arvesse."

Ettevõttes ollakse üsna veendunud, et sellisel juhul ehitataks suurem osa teid just gneissist. Detsembris valmis Energiasalve tellimusel tehnikaülikooli uuring, kus leiti, et seniste kivimite asemel gneissi kasutades läheks tee-ehitus ise küll mõni protsent kallimaks, aga kuna teed peaksid tublisti kauem vastu, hoitaks 50 aasta perspektiivis kokku suur hulk raha.

"Ainuüksi tee otsekulude arvelt oleks kulud jämedalt 20 protsenti väiksemad," sõnas Siitam. "Kui me võtame arvesse ka nii-öelda väliskulud, mis kaasneksid uute lubjakivikarjääride mitteavamisega, siis saaksime me teid ehitada tänasega võrreldes 70 protsenti odavamalt."

Siitam lisas, et väiksema liikluskoormusega, see tähendab 4. klassi teedel, oleks ka edaspidi mõistlik paekivikillustikku kasutada. Aga kõikjal mujal võiks praktikat muuta.

Uuringu tarbeks tegid tehnikaülikooli teadlased Paldiski gneissiproovidega katseid ning leidsid, et mehhaanilisele kulumisele peab see kivi vastu viis kuni kuus korda paremini kui lubjakivikillustik.

"Täna ostetakse teid nagu ühekordseid nõusid. Ehk et ostetakse võimalikult odav tee. Aga keegi ei osta endale ühekordseid nõusid selleks, et neid kodus kaua aega kasutada," märkis Siitam.

Ministeerium: enne otsuste tegemist peaks toode turule tulema

Kliimaministeeriumi teede valdkonna juht Julia Bergsein ütles, et Energiasalve tellitud analüüsi on kätte saanud nii ministeerium kui transpordiamet. Ta lisas, et gneiss on meie ehitusmaterjalide turule teretulnud ning leevendab kindlasti muresid lubjakivi varustuskindlusega.

Omaette küsimus on, kas riik peaks hakkama tee-ehitajatelt nõudma, et need lubjakivikillustiku asemel gneisskillustikku tarvitaks.

"Meil on minimaalsed nõuded kivimi omadustele, aga ka juba praegu võivad ehitajad pakkuda paremate omadustega kivimeid," ütles Bergstein. "See sõltub sellest, milline on kivimi hind ja kättesaadavus."

Tehnikaülikooli analüüsis tehakse ettepanek killustikule seatud nõudeid muuta. Praegu reguleerivad nõuded kivimi purunemiskindlust. Aga gneissi eelis seisneb just pikaajalises kulumiskindluses.

Julia Bergstein märkis, et uuring põhineb üksikutel proovidel, kuid materjali tõelised omadused selguvad alles siis, kui see maapõuest välja tuuakse ja toodeteks ehk killustikuks muudetakse.

"Kuna hetkel seda toodet turul ei ole ja me ei tea selle omadusi, siis me ei saa praegu kuidagi ka öelda, et jah, me kindlasti saame kasutada seda materjali teedeehituses," ütles Bergstein.

Siiski on võimalik, et millalgi tulevikus, mil gneiss on killustikukuhjadena maapinnal olemas, mängib see tee-ehitusel üha suuremat rolli. Aga see, et riik gneissi kasutamise oma hangetes nõudma hakkaks, eeldab Bergsteini sõnul oluliselt rohkem infot.

"Kui nüüd tulebki selline toode turule, siis ma eeldan, et on võimalik teha katselõike," märkis Bergstein ning lisas, et paremate lahenduste otsimine on osa transpordiameti igapäevasest tööst.

Kui palju killustikku riik ikkagi vajab?

Ometi paistavad tehnikaülikooli analüüsist väga peibutavad arvud. Seal märgitakse, et 50 aasta jooksul saaks gneisskillustiku kasutuselevõtmisega ära hoida 2000 hektari jagu lubjakivikarjääride laienemist. Nii suurele alale võiks mahutada näiteks poolteist Ruhnu saart või pool Tartu linna.

Kui kõik kulud, sealhulga õhku paiskamata jääv süsinik kokku lüüa, võiks teedele 50 aasta jooksul neli miljardit eurot vähem raha kulutada, seisab analüüsis.

Julia Bergsein juhtis aga tähelepanu, et taoline, 50 aastat ettevaatav arvutus ei pruugi kuigi täpne olla. Ta viitas ka uuringu eeldusele, otsekui vahetataks 20-aastaseks saanud ning paekivikillustikule toetuval teel välja nii asfaltkate kui ka selle all olev killustikupadi.

"Meil on reaalsus, et kui 20-aastane katend on heas korras, siis keegi seda välja vahetama ei lähe," sõnas ta.

Sestap ei pruugi paika pidada ka eeldus, et riik aastas kolm miljonit tonni gneissist tehtud killustikku tarvitaks. Bergstein märkis, et praeguse teehoiukava järgi läheb järgmise nelja aasta jooksul vaja umbes viis miljonit tonni erinevaid killustikke.

Pealegi on tema sõnul oluline, et suur osa teedelt üles korjatud materjalist taaskasutatakse "Kui asfaltkate freesitakse üles, tehakse see uueks tooteks. Täpselt samamoodi ka see materjal, mis on aluskihtides," rääkis Bergstein.

Siitam: maa alla võiks tulla ka andmekeskused, külmlaod ja militaarpinnad

See kõik viitab, et äkilist muutust meie tee-ehitushangete praktikas ei pruugi niipea tulla. Peep Siitam mõistab enda sõnul, et ametnikud vajavad enne otsuste tegemist rohkem andmeid. Ta rõhutas veelkord, et ei oota praegu kelleltki mingit ostu- või hinnagarantiid.

"See, mida me poliitikutelt ootame, ongi see kinnitus, et nad soovivad teede elutsükli ulatuses parimaid lahendusi osta," sõnas ta. "Ja siis on ettevõtja kohustus tõendada, et materjal vastab kõikidele normidele ja teed sellisena kestavad, nagu lubatakse."

Aga lõpuks võivad poliitikud aprillis ükskõik mida lubada. Paari aasta pärast on jälle valimised ning alalises rahapuuduses kiputakse ikka odavamaid ja kiiremaid lahendusi otsima. See tähendab, et praegused sõnad ei pruugi tagada, et maa alt välja toodud kivimit kümne aasta pärast piisavalt ostetakse.

Peep Siitam tõdes, et sellega tuleb arvestada. "Meil on ka kriisistsenaariumid selle projekti realiseerimisel ja üks kriisistsenaarium on, et see materjal rändab Eestist väljapoole," sõnas ta.

Kuid samal ajal on ettevõttel hoopis suurem plaan, mille järgi kestab gneissi kaevandamine edasi ka pärast vesisalvesti valmimist.

"Me loome ju maa alla täiesti unikaalse infrastruktuuri keskkonna," rääkis Siitam. "Sinna sobivad ideaalselt sellised asjad, nagu allmaa-andmekeskused, suured külmlaod, võimalik, et militaarrakendused ja need kõik vajavad suuri ruume. Nii et vesisalvesti on nii-öelda pilootprojekt Paldiski allmaainfrastruktuuri rajamisel."