Saks märkis, et USA ja Venemaa delegatsioonide peetud kõnelustel Saudi Araabias oli tema hinnangul kaks liini: arutati USA ja Venemaa omavaheliste suhete tulevikku ja loodi eeldused rahuprotsessi käivitamiseks Ukrainas.

Kuigi Ukrainat kohtumisel polnud, oli tegu tõsise kohtumisega, kus sooviti midagi saavutada; samas pole nii võimalik lahendada olukorda Ukrainas, kui viimast läbirääkimiste kaua taga pole, ütles Saks.

"Ilma Ukrainat kaasamata ei ole võimalik seda protsessi kuhugi viia. Isegi algusesse mitte. Ma ei muretse, et midagi hakkab toimuma üle Ukraina pea. Aga palju hakkab sõltuma ukrainlastest endist ja nendest, kes Ukrainat toetavad," lausus ta, lisades, et USA-l ja Venemaal puudub kahepeale jõud, et teha globaalseid kokkuleppeid ja neid jõustada, veel vähem leppida kokku niinimetatud uues maailmakorras.

"Kaks riiki ei saa sellist asja omavahel kokku leppida. USA käitumisest tuleb välja – tõenäoliselt pole neil üht strateegilist plaani. Ma oskan esile tuua kaks elementi. Üks, et USA tahab võtta initsiatiivi. Eelmise presidentuuri ajal mitmed konfliktid eskaleerusid. Trump on öelnud, et tahab need deeskaleerida. /.../ Teine dimensioon on keerulisem, ja siin on selge strateegilise visiooni puudus. Mida USA tulevikus näeb – ta tahab väga kaitsta oma huve praeguse juhtkonna näol. Minu arust hinnatakse oma võimeid väga tugevasti üle. /.../ Praktikas see nii ei realiseeru, nii et siin emotsioonid ületavad ratsionaalset mõtlemist ja kalkuleerimist," lausus Saks.

Saksa hinnangul pole USA juhtkond samm-sammult läbi mõelnud, kuhu läbirääkimiste protsess Venemaaga jõudma peaks.

"USA tahab öelda, et ei tasu loota, et USA võtab vastutuse Ukraina julgeoleku eest enda peale. See on tegelikult sõnum. See, et Euroopa ei saa osaleda läbirääkimistes, on nonsenss. See ei ole võimalik. Ma väidan, et ei olegi olemas mingit rahuprotsessi või plaani, kuidas see käima hakkab. Seda alles hakatakse looma," lausus ta.

Ukraina rahuplaani osas võivad USA ja Venemaa omavahel kokku leppida nii-öelda teekaardi ehk et kuidas rahulepinguni jõuda; teiseks kombatakse kohtumistel kindlasti üksteise taluvuspiire, märkis Saks. Samas ei tasu ameeriklastel loota, et ukrainlased USA ja Venemaa vahel kokku lepitu vastu võtavad, lisas ta.

"Kui USA arvab, et ta suudab Ukrainale peale suruda mingi diili, mis nad Venemaaga on kokku leppinud, siis nad eksivad. Ukraina sel juhul jätkab võitlust. Ma ei tea, kas USA saab seda sõnaselgelt aru, sest inimesed, kes on USA meeskonnas läbirääkimistel, pole veel Ukrainasse jõudnud oma tööelu jooksul Siin on veel määramatust," lausus Saks.

Venemaa jaoks on kindlasti oluline võit, et üle aastate ollakse taas USA-ga läbirääkimistel ning enda positsioonide tugevdamiseks esitatakse kindlasti nõudmisi, mis siiani pole veel kõlanudki, nentis Saks.

"Venemaa kindlasti tahab signaliseerida, mis on tema jaoks kõige rasvasem punane joon, kust ta ei taha taganeda. Ma arvan, et (vallutatud) territooriumid on Putini jaoks väga olulised. Ta on alati armastanud kaarte joonistada, kui ka Minski läbirääkimised olid. Ta teab alati neid külasid peast, mis rindejoonel on. Ma arvan, et Venemaa president seab territooriumid esikohale, kuna territoorium on see, mille pärast ta seda sõda alustas," lausus Saks.

Läbirääkimiste tulemuse määrab ka jõuvahekord rindel Ukrainas, lisas ta.

"Ja kui Venemaa juhtkond tajub, et Ukrainal on potentsiaali sõda jätkata ja mitte kaotada, siis kindlasti ka nende suhtumine läbirääkimiste käigus hakkab pehmenema. Ja mingid märgid ikkagi näitavad, et Venemaal on natuke kiire. See, et nad jõudsid nii kiiresti nii kõrgel tasemel (delegatsiooniga) kohtumisele – no pelgavad Trumpi kindlasti, aga mitte nii, et peaksid tormama. On tajuda, et (Venemaal) on mingi sisemine surve kasutada olukorda lahenduse leidmiseks," lausus Saks.