Butša nimi sai Vene agressorite julmuse sümboliks. Memoriaal on püstitatud linna ühishaua kohale, millest kaevati välja 117 tsiviilelaniku laip.

"See oli õudne. Nii õudne, et ma nutan siiamaani. Kuidas nii võib? Ja kuidas see kõik karistamatult jätkub?" ütles Larissa.

Larissa ja tema mees Vassili elasid üle kuu kestnud Vene okupatsiooni all. Enne sõda olid neil sõbrad Venemaal, enam mitte. "Ma teenisin ohvitserina Siberis, Baikali taga. Ma suhtlesin nendega – nad olid normaalsed inimesed. Mis nendega nüüd juhtus?" küsis Vassili.

Mis aga juhtus Ameerika Ühendriikidega, küsis Larissa ja ise ka vastas. "See on reetmine, see on alatu reetmine Ameerika poolt. Nad tahavad teha kõik otsused kohe ja siis pressida – andke meile maavarad, andke see, andke too. See on nörritav," rääkis ta.

Tavaliste ukrainlaste jaoks on 24. veebruar lihtsalt veel üks sõjapäev. Kiievi kesklinnas avati uus värbamiskeskus, kuid kaitseväkke minna soovijaid "Aktuaalne kaamera" seal ei näinud. Keskuse ülema väitel aga soovijaid on.

"Me võtame kogu aeg vastu vabatahtlikke. Praegu tundub, et neid ei ole, aga me näeme, et nad on olemas. Me võtame vastu sadu taotlusi nädalas. Sadu inimesi liitub maakaitsega värbamissüsteemi kaudu. Kui aga võtta kogu Ukraina kaitsevägi, siis tegemist on tuhandetega igas kuus," rääkis Ukraina maakaitse värbamiskeskuse ülem Petro Avramitš.

Kolme aasta jooksul on sõda puudutanud iga Ukraina perekonda. Lisove kladovištše ehk Metsakalmistu on kõige suurem sõjaväekalmistu Kiievis. Sealt leidis "Aktuaalse kaamera" võttegrupp Serhii Ilnitski kutsungiga "Sokil" ehk "Kotkas" haua. Temaga said ajakirjanikud tuttavaks ja sõbraks täiemahulise sõja alguses ning tänu temale olid reporter Anton Aleksejev ja operaator Kristjan Svirgsden esimeste hulgas, kes said Hersoni linna pärast selle vabastamist.

"Kui isegi minul, Eesti ajakirjanikul, on siin sõbrad, mis siis rääkida ukrainlastest. Siin ongi näha, milline on see hind, mida Ukraina oma iseseisvuse eest maksab," ütles Aleksejev Kiievi Metsakalmistul viibides.