Alvar Soesoo: EL ei tohi USA ja Ukraina maavaraleppest kõrvale jääda

Euroopa tõehetk on ka maavarade vallas kätte jõudnud. Euroopa Liit peab otsustavalt osalema ressursijagamise protsessides Ukrainas ning samal ajal kaitsma ka Gröönimaa ressursse, kirjutab Alvar Soesoo.
USA ja Ukraina vahelise haruldaste muldmetallide ning teiste strateegiliste maavarade lepe on jõudnud teise arutlusringi. Veel eelmisel nädalal olid lootused esmase kokkuleppe sõlmimiseks kõrged, kui nii Kiiev kui ka Washington tundusid tehingule lähenemas.
Ukraina president Volodõmõr Zelenski väljendas lootust, et kokkulepe saavutatakse Müncheni julgeolekukonverentsil. Ometi lükkas Zelenski Münchenis USA pakkumise tagasi, märkides, et leppe eelnõu ei sisalda Ukrainale piisavaid julgeolekugarantiisid.
USA president Donald Trump on öelnud, et soovib Ukrainalt 500 miljardi dollari väärtuses maavarasid Washingtoni sõjalise ja majandusliku abi eest kompensatsiooniks. Zelenski sõnul ei ole Ukraina saadud abi kaugeltki nii suur. Praegu arutatakse uut, ilmselt pehmemat leppevarianti, kuigi on juba kuulda sõnumeid, et uus leping on Ukraina suhtes veelgi teravam ja järsem.
Vaatamata sellele, et Ukraina on maavarade poolest rikas riik, ei tooda ta praegu haruldasi muldmetalle, kuid on oluline terase, titaani, berülliumi, grafiidi ja mitmete teiste kriitiliste elementide tootja.
Kui Trumpi pakutud lepe peaks sõlmitama, kindlustaks see USA osalemise Ukraina majanduses ja tooks Ameerikale pikaajalist majanduslikku kasu. Siiski tuleb arvestada, et Ukraina geoloogilised andmed on puudulikud, seadusandlus ebatäielik ning käimasoleva sõja käigus on hulk maavarade leiukohti läinud juba Venemaa kontrolli alla, näiteks kaks liitiumi leiukohta kolmest, aga ka mitmed teadaolevad haruldaste muldmetallide leiukohad.
USA andmetel kontrollivad venelased praegu ligi 65 protsenti söemaardlatest, kolmandiku teadaolevatest haruldaste muldmetallide leiukohtadest, 11 protsenti gaasi ja 20 protsenti naftamaardlatest. Kas USA-Ukraina maavaraleping tähendab seda, et ameeriklased hakkavad neid maardlaid arendama koostöös Venemaaga?
USA ja Ukraina vahelise maavarakempluse taustal tekib küsimus: kus on Euroopa Liit? Kas EL istub jätkuvalt passiivselt kõrval ning loodab, et teised lahendavad kerkinud probleemid ära? EL sõltub paljuski kriitiliste toorainete impordist, millest osa pärineb ka poliitiliselt tundlikest piirkondadest. Kuigi EL on püüdnud mitmekesistada oma tarnevõimalusi ja maandada tarneriske, ei ole viimastel aastatel toorme impordisõltuvus märgatavalt vähenenud.
Ukraina on Euroopa Liidu strateegiline partner kriitiliste toorainete vallas, mida kinnitab ka 2021. aasta juulis allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandum ning kriitiliste toorainete alane strateegiline partnerlus. See lepe keskendus jätkusuutlike tarneahelate arendamisele, Ukraina kaevandamisvõimekuse suurendamisele ning regulatiivsete ja juhtimisraamistike parandamisele.
Lisaks sõlmisid 2022. aastal Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupank ning Ukraina geoloogiateenistus vastastikuse mõistmise memorandumi, mille peamine eesmärk on geoinfo haldamise moderniseerimine Ukrainas. Geoloogiliste andmete, dokumentide ja kaartide digitaliseerimine aitaks parandada juhtimist, suurendada läbipaistvust, täiustada regulatsioone ning tagada investoritele ligipääsu usaldusväärsele teabele. Tundub nagu mõistlik idee. Aga jääb küsimus, kas need lepingud on suuresti ainult paberil või toimuvad ka läbirääkimised Ukraina partneriga reaalsete tegevuste vallas. Seda me ei tea.
Teiselt poolt on nii USA valitsus kui ka mitmed Euroopa riigid investeerinud Ukraina maapõueinfosüsteemide kaasajastamisse juba ligi paar aastakümmet. Eestigi on sellist abi andnud. Ometi on tulemused selles vallas olnud visad tulema.
Arvestades praeguseid suuri muutusi globaalses ressursipoliitikas ja alanud võimalikku mõjupiirkondade ümberjagamist, on Euroopa Liidul aeg jalad kõhu alt välja võtta ja reaalselt läbirääkimistesse sekkuda. Ärgem lubage, et Ukraina jääks kahe suurvõimu, USA ja Venemaa, maailmajagamise ja ressursihõivamise võitlustandriks.
EL peab otsustavalt osalema ressursijagamise protsessides Ukrainas ning samal ajal kaitsma ka Gröönimaa ressursse. Mõlemad piirkonnad on endiselt Euroopa osad ning nende tulevik ei tohiks jääda teiste suurvõimude otsustada. Euroopa tõehetk on ka maavarade vallas kätte jõudnud.
Toimetaja: Kaupo Meiel