Juttu tuleb kolme vene liberaalse poliitiku arvamustest Venemaa uueks ohjeldamiseks. Tegemist on Euroopa analüüsi ja strateegiakeskuse üllitisega. Autoriteks keskuse kaasasutajad Dmitri Gudkov, Vladislav Inozemtsev ja Dmitri Nekrassov. Kõik kolm on Venemaalt lahkunud.

Kolmik märgib oma arvamuspaberis "Uus ohjeldamine. Lääne strateegia teljel Moskva-Peking", et Ukraina sõja kuuma faasi lõppedes tekib vajadus lääne uueks strateegiaks putinliku Venemaa ja muude julgeolekut ohustavate tegurite suhtes. Eeskujusid otsivad nad minevikust ja märgivad, et hoolimata nüüdis-Vene ja 1930. aastate Saksamaa sarnasustest on loogilisem võrrelda praegust hetke mitte selle aja või teise ilmasõja ajastuga, vaid külma sõjaga.

Venemaa uus ohjeldamine peaks tuginema kuvandile strateegiliste huvide piiridest ja punastest joontest, mis väldiksid tuumaeskalatsiooni. Suund tuleks võtta lääne tehnoloogilisele üleolekule Venemaast. Samuti sellele, et ohjeldada Vene katseid esineda autoritaarsete režiimide stabiilsuse tagajana suvalises maailma punktis väljaspool postsoveti ruumi. Vastutegevust on vaja ka Hiina ja Vene ühemõttelise liidrirolli kindlustumisele globaalse lõuna riikides.

Enamus lääneriike ei ole ilmselt valmis viima majandust sõjaaja rööbastele ja astuma konfrontatsiooni Moskvaga. Ukraina sõjas vaherahu saavutamine ei lahenda konflikti ennast ja jääb suur uue eskalatsiooni oht.

Läänel on vaja selles olukorras lahendada vähemalt kolm ülesannet, millega külma sõja ajal kord juba hakkama saadi. Esiteks ei tohi lubada olukorra järsku teravnemist, mis vajaks radikaalset sõjalist vastust ja mis paiskaks maailma globaalsesse tuumakonflikti. Teiseks on vaja paindlikult ühendada vastase majandusliku nõrgendamise meetodid uues majandusolukorras tekkinud võimalustega. Ja kolmandaks on vaja kõigiti takistada autoritaarsete praktikate eksporti globaalse lõuna maadesse, mis nii või teisiti orienteeruvad Venele ja Hiinale.

Eeskujuks võiks olla ajalooperiood, mil läänel tuli võidelda totalitaarse nõukarežiimiga, otsekokkupõrge kellega tähendanuks vastuvõetamatut verevalamist.

Praegustes oludes tuleb tunnistada, et praegu ei piisa läänel otsustavust kulutada piisavaid ressursse Ukraina kaitsmiseks. Vladimir Putini režiimi krahh ning Venemaa muutumine on ebamäärases tulevikus ning läänel puudub võime neid protsesse kontrollida.

Autorid märgivad, et ei soovi jätta muljet, nagu oleksid nad strateegiliste huvide tsoonide pooldajad. Kuid nad soovitavad sellele siiski mõelda. Nad toonitavad, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt on Ukraina puhul õiglane vaid 1991. aasta piiride taastamine. Iga muu variant, ükskõik kui palju see hetke rindejoonest erineb, ei teeks piire õiglasemaks ega ka lõplikuks.

Ka Ukrainale NATO liikmestaatuse andmisest keeldumine oleks suveräänsuse põhimõtete rikkumine, kuid autorid arvavad, et võimalike piiride de facto aktsepteerimine peaks olema juriidiliselt vormistatud võimalikult paindlikult, seejuures ilma rahvusvahelise tunnustuseta.

Venemaa suhtes on aga vaja rakendada külma sõja stiilis ohjeldamist. Esiteks on vajalik Lääne sõjalis-tehnilise võimekuse ja strateegilise ühtsuse tugevdamine. Kui lääs võtab ette pikaajalise ohjeldamiskursi, siis on Vene sunnitud säilitama sõjaliste kulutuste kõrget taset ka vaherahu sõlmimise järel. See aga kurnab riiki.

Teiseks ohjeldamise elemendiks oleks süsteemide võistlus elatustaseme ja majandusliku arengu taseme vallas. Ja autorite arvates oleks vajalik luua tingimused rahaliste vahendite ning inimeste väljavooluks Venemaalt.

Seda viimast on vähemalt Inozemtsev juba varemgi pakkunud. Et kui kapitali kokku krabajad seda läände viivad, lahkub raha Venemaalt. Selleks oleks aga vaja sanktsioonide leevendamist kapitali pagemise võimaldamiseks.

Autorid soovitavad sisuliselt võimaldada korruptsioonil ja varastamisel Venemaal laialt levida koos võimalusega raha riigist välja viia. See raha jääb siis eelarvest ja siseriiklikust kasutusest välja. Nende sõnul on praegu juba näha raha läände viimise võimaluste kärbumise tõttu korruptsiooni ja varastamise vähenemist, kuna Venemaal vara hoida on ohtlik ja ebakindel. Eetiliselt muidugi küsitav pakkumine, kuid küünilisest vaatevinklist mõistetav.

Läänemeelsete inimeste lahkumine tähendaks muuhulgas ajude ning tööealiste, haritud ja edumeelsete elanike suundumist läände, jättes Venemaa nende panusest ilma. Selleks oleks taas vaja lääne piirangute kaotamist inimeste liikumiselt.

Uste avamine aktiivsetele inimestele aitaks kaasa ka eliidi lõhestumisele, ilma milleta režiimi vahetus vaevalt et võimalik on. Praegu on lääne viisapoliitika sundinud lahkujad jääma naaberriikidesse ja üha suurem osa neist on hakanud juba tagasi Venemaale kolima.

Vene oligarhid ja muidu rikkurid kindlasti tervitavad neid mõtteid, kuid ei usu, et läänes sellega nõus ollakse.

Kuigi lääs on praegu jagunenud seoses Donald Trumpi taastulekuga ja võib-olla soostub Trump nende mõtetega raha ja inimeste liikumise vabamaks muutmise kohta, kuna seda saaks Venemaale esitada vastutulekuna.

Kokkuvõtlikult on pakutav Venemaa ohjeldamise strateegia kahe sihiga: vältida eskaleerumist ja võita aega, mis hakkab ajaloolises plaanis Putini režiimi vastu töötama. Konfrontatsioon on nüüdisaja reaalsuseks muutunud ja see lõpeb vaid ühe poole võiduga. Küsimus on vaid, kas see saab olema täieulatusliku sõjalise konflikti või majandusliku ja sotsiaalse konkurentsi tulemus, nagu külma sõja ajal.