Kas ärkasime laupäeval sootuks teistsuguses maailmas? Ameerika Ühendriikide administratsioon on pärast Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski avalikku alandamist Valges Majas muutnud hetkel kogu maailmapoliitika tulevikku. Enam ei ole põhjust loota, et USA presidendi Donald Trumpi väljaöeldu on pelgalt läbirääkimiste taktika. Ta on otsustanud maksku mis maksab oma valimislubaduse relvade vaikimisest Ukrainas teoks teha. Demokraatliku ja reeglitel põhineva maailma liidrid, aga ka inimesed nende riikide kodudes, on šokis. Kuidas on selline asi võimalik?

Ometi on maailma ajalugu tõestanud, et just sellised sündmused on loomulik osa maailma toimimisest, nagu ka sõjad. Eesti ajalugu on olnud selle tõestus. Ühendkuningriigi peaministri Keir Starmeri poolt Londonisse kokku kutsutud tippkohtumine, kuhu Eesti, Läti ja Leedu esindajaid ei oodata, näitab selgelt, et ka lähimatel ajaloolistel liitlaste on raske aru saada väikeriikide olemusest. Väikeriikidesse läheb sõnum, et kuskil otsustavad suured taaskord üle meie peade. Hea on, kui räägitakse meie kaitsmisest, aga kust me seda teame, kui meid ei kutsuta?

Mida arvavad Eesti inimesed, kui isegi Ukraina suuruse riigi presidenti nahutatakse nagu tuppa lasknud kassi. Pole kahtlust, et olukord tekitab hirmu ja paanikat.

Oleme hirmul oma pere, oma kogukonna, oma riigi tuleviku pärast. Minult küsitakse, mida me peaksime sellises olukorras ette võtma. Nagu igas kriisisituatsioonis peame säilitama selge pea ja proovima leida meie jaoks parimaid lahendusi.

Balti riikide juhid peaksid nüüd koos tegutsema

Hirm ei ole kunagi parim nõuandja. Analoogselt võime küsida, mida teha, kui suuremad poisid sind koolis kiusavad. Teha saad järgmist: otsid endale tugevamaid sõpru või lähed pigem karate trenni, et saada ise tugevamaks.

Sõprade otsimisega oleme tegelenud juba iseseisvuse taastamise algusest peale. Liitlassuhted NATO-s ja Euroopa Liidus on tundunud meile turvalisuse tagamise alustaladena. Nüüd kõigub see vundament, millele oleme oma lootused ehitanud. Tähtis on mitte loobuda ja alla anda, vaid kõigi oskustega oma sõpradele selgitada, nagu me seda siiani teinud oleme.

Peame endale ikka kordama, et oleme ise osa sellest otsustamisprotsessist neis organisatsioonides. Meie diplomaatidel lasub suur koorem rahulikult ja meelekindlalt oma seisukohti selgitada. Zelenski on näidanud, et oma väärtustele kindlaks jäämine on võimalik ka väga suure surve all. Eesti Vabariigi peaminister Kristen Michal ei tohi nüüd piirduda pelgalt telefonikõnega, vaid peab nõudma endale koha Londonis toimuva tippkohtumise laua taga. Miks ei võiks Eesti. Läti ja Leedu juhid seda küsimust ühiselt lahendada?

Eelmise kohtumise mudel, kus Taani ja nende peaminister Mette Frederisken esindas Põhjamaid ja Balti riike, ei päde praeguses olukorras. Londonisse on kutsutud lisaks NB8 eesistujamaale Taanile ka Soome ja Rootsi. Kes meid esindab?

Seda mandaati pole praegu keegi andnud ja peaksime seda tegema ise. Kindlasti pole põhjust kahelda meie lähimate naabrite ja liitlaste meelsuses või arusaamises julgeolekuolukorra tõsidusest. Kuid fakt, et Balti riigid on laua tagant eemal, on juba puht ajaloolist taustsüsteemi silmas pidades röökivalt valjuhäälne meenutus millestki, mida me enam iial ei soovi läbi elada. Peaminister, tegutsege, kui soovite olla oma ameti vääriline!

Kodus asjad korda

Euroopa Liit peab suutma praegu teha kiireid otsuseid Ukraina toetamise mitmekordistamiseks võttes kasutusele ka Venemaa külmutatud varad. Euroopa Liit on tõestanud, et on kriisiolukorras võimeline võtma triljonitesse ulatuvat laenu. Praegu on hetk, mil nii enda kui ka Ukraina kaitsevõime mitmekordistamiseks tuleb seda teha. Venemaale tuleb näidata, et meie Euroopas saame ise ka hakkama. Me peame muidugi kahtlematult püüdma hoidma oma sõpru Washingtonis. See on väikeste saatus.

Samal ajal peab Eesti valitsus aru saama, et praeguses olukorras on vaja alustada ka kodus päriselt kaitsevõimesse investeerimist. Ilusate loosungite aeg on möödas. Kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo eelmisel aastal valitsusele esitatud riskianalüüsi ei ole kuulda võetud. Need on riskid, mis on seotud kaitseinvesteeringute maksegraafikute ajastamisega kuni aastani 2031 ja sealt edasi. Investeerida kaitseväe eelmise juhataja kindral Martin Heremi nimetatud miinimum 1,6 miljardit eurot riigikaitsesse mitte järgmise, vaid järgmise kümne aasta jooksul ei ole lahendus.

Investeerida tuleb kohe ning kiiresti. Kui võimalik, siis mitte ainult US relvasüsteemidesse. Peame võtma riigina laenu. Vastuseks küsimusele, kuidas meie lapsed peavad seda tagasi maksma, saab vaid küsijate pilgud suunata Donetskisse. Kui Euroopa Investeerimispank ja finantsorganisatsioonid ei ole veel aru saanud olukorra tõsidusest, saame kasutada laenu riigi pidamiseks, hoides raha kokku relvastuse ostmiseks.

Tehnilise küsimuse lahendamiseks on palgal ametnike armee, kes peab leidma lahendused. Küsimus on poliitilises tahtes. Leedu on meile selles küsimuse teed ette näitamas. Kui muutume ise tugevamaks, tekib ka rohkem enesekindlust.

Kaitseminister Hanno Pevkuri häma selle kohta, kuidas kiire hange ei ole võimalik, kuna maailmas puudub võimekus toota kiiresti ja piisavas mahus, ei ole õige ja on pigem soov varjata oma võimetust tagada riigikaitseks vajalik eelarve. Ka kaitsetööstuse toetamise katsed on bürokraatiasse takerdunud ja kardavad omaenda varjugi. Kaitsetööstuspargiga seotud võimetus on üks ere näide käpardlikust tegutsemisest.

Soome riigil on Venemaaga 1300 kilomeetri pikkune piir, kuid ometi on Soome riik ja inimesed enesekindlad, sest nad on nii sisuliselt kui ka vaimselt oma riigi tugevusse investeerinud ja usuvad. Teine näide on olnud vaenlastest ümbritsetud Iisraeli rahva enesekindlus ja usk oma võimekusse.

Hirmu vastu aitab ratsionaalne tegutsemine. On aeg hakata endasse uskuma. Selleks peame säilitama rahu. Me kõik kindlasti südames muretseme oma lähedaste ja laste tuleviku pärast. Seetõttu peame kodudes asjadest rääkima ja oma tegevused läbi mõtlema. Peame endale selgeks tegema, et põgenemine ei ole lahendus. Võime meelerahustuseks soetada kinnisvara kus iganes maailma otsas, kuid oma kodu ei asenda see kunagi. Muidugi ei tohi tagala kindlustamist maha laita, kui see aitab meelerahule kaasa.

Kõige tähtsam, et peame jätkama ilma paanikata igapäevast toimetamist oma riigi ehitamisel. Peame püüdma käituda ratsionaalselt nii kodus, kogukonnas, kui ka riigi tasemel. Peame leppima kokku, kuidas suudame rasketel aegadel oma majanduse käima saada, elektri hinna pikas perspektiivis mõistlikule tasemele viia loobudes rohelistest ideedest ja kasutades oma maavarasid, mille nimel muuhulgas käib sõda Ukrainas.

Peame investeerima oma toimepidevuse tagamisel perekondlikul ja riiklikul tasandil. Käituma riigina, mis on mitu korda endale vabaduse ja iseseisvuse kätte võidelnud ja vaatamata oma väiksusele geopoliitiliselt üliraskes piirkonnas püsima jäänud. Suudame seda ka tulevikus, sest praegu on meil liitlasi rohkem kui eales varem. Me oleme praegu paremini valmis nii vaimult kui ka sõjaliselt.