Lugeja, meenuta, kuidas saabus 2022. aasta Eesti Vabariigi aastapäev. Jõudis see sinuni Eestis või mujal maailmas, kodus, külas, lipu heiskamisel Toompeal. Sel hommikul segunesid kõigi eestlaste mõtted Ukrainas toimuvate sündmustega ja õhtuks valitses üleüldine jahmatus, segadus ja teadmatus tuleviku ees. Nüüd järgmise stseenini selles loos pealkirjaga "Kolm aastat hiljem".

Võiks öelda, et oleme tulevikku vaadates endiselt teadmatuses, kuid oskame sellega ehk veidi paremini toime tulla. Toimetulekumehhanismiks on saanud aga lihtsalt harjumus ja väsimus, sest koletud sündmused ei tundu enam nii koletud.

Milline õudus suudaks ületada niigi kõrgele venitatud taluvuslävendi ja uuesti üldsust šokeerida? Igapäevased surmad mõlemal pool rindejoont tekitavad uudiste kuulajates vähem emotsiooni kui ilmateade (tuleks juba kevad!).

Seetõttu võibki jääda mulje, et kolme aasta jooksul pole suurt muutusi toimunud ja maailm on uue korraga kohanenud. Euroopa õiguskaitse on nende aastate jooksul aga järjekindlalt rajanud teed võitluseks karistamatusega. Väga laia pintsliga maalides võib prokuratuuri vaatepunktist kujutada oluliste pidepunktidena järgnevaid sündmuseid.

• 2022. aasta 3. märtsil alustati Eestis kriminaalmenetlust Ukrainas toime pandud sõja- ja inimsusevastaste kuritegude ning agressioonikuriteo uurimiseks.
• Osaleme koos Läti, Leedu, Ukraina, Poola, Slovakkia ja Rumeeniaga rahvusvahelises ühises uurimisrühmas, mida toetavad rahvusvaheline kriminaalkohus, Eurojust ja Europol. Uurimisrühm võimaldab riikidel ilma tarbetu bürokraatiata vahetada kriminaalmenetluste raames kogutud teavet ja tõendeid.
• Tõendeid sõjakuritegude kohta kogutakse lisaks teistes riikides. Näiteks uuritakse endi kodanike vastu toimepandud sõjakuritegusid või säilitatakse Ukrainast põgenenute lugusid. Ka Ameerika Ühendriikides on mitmele Venemaa sõjaväelasele esitatud kahtlustused sõjakuritegude toimepanemises.
• 2023. aastal moodustati Hollandis asuvas Euroopa justiitskoostöö südames Eurojustis eraldi rahvusvaheline üksus agressioonikuriteo uurimiseks. Samuti teatas Euroopa Komisjon paar nädalat tagasi, et Ukrainas toimepandud agressioonikuriteo eritribunali õigusliku raamistiku kokkuleppimisel on tehtud edusamme. Komisjoni kinnitusel saab tulevasel eritribunalil olema võim võtta vastutusele Venemaa poliitiline ja sõjaline juhtkond, kes kannavad agressioonis suurimat vastutust.
• Rahvusvaheline kriminaalkohus väljastas 2023. aastal Vladimir Putini ja Maria Lvova-Belova vahistamismäärused seoses kahtlustustega Ukraina laste ebaseaduslikus deporteerimises ja Venemaa Föderatsiooni territooriumile ümberasustamises. 2024. aastal järgnesid Sergei Šoigu ja Valeri Gerassimovi vahistamismäärused, mis hõlmavad võimalikku vastutust tsiviilelanike ja -objektide vastu suunatud sõjakuritegudes ning inimsusevastastes kuritegudes.

Ja kui kõik see tundub meist nii kauge, hoomamatu ja üle väikeriigi peade toimuv mäng, siis tasub teada, et Eesti tunnistab rahvusvahelise kriminaalkohtu prokuröri pädevust võrdsena meie prokuröri omaga (vt kriminaalmenetluse seadustik § 489 lg 3). Seega võib Karim A. A. Khan KC või tema volitatu tulla Eestisse ning osaleda näiteks Harju maakohtus vahistamise istungil. Kõlab juba nagu midagi käegakatsutavat? Aga alati on kuskil mõni aga.

Agad tulevad mängu siis, kui küsida, kuidas kahtlustatav istungile saada. Eesti regulatsioon seoses tagaselja ehk in absentia kohtupidamise ja süüdimõistmisega on jäik ja konservatiivne. Sellega kindlustatakse kahtlustatava õigus teada kahtlustuse sisu, võimalus valida endale advokaadist esindaja ning teostada soovi korral aktiivset kaitset.

Kahtlustatavale personaalselt kahtlustust esitamata ning teda kahtlustatavana üle kuulamata ei saa prokuratuur esitada süüdistust. Süüdistust esitamata ei saa kriminaalmenetlus liikuda edasi kohtuliku uurimiseni.

Seetõttu on Eesti Vabariigis kellegi üle kohtupidamise eelduseks tema kahtlustatavana ülekuulamine. Vaid siis võib hilisem kohtupidamine erandjuhtudel jätkuda süüdistatava kohalolekuta. Senine niigi kõhklev rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades Venemaaga on 2022. aasta kevadest pea olematu. Ehk teisisõnu on prominentsed rahvusvahelise kriminaalkohtu vahistamismääruste subjektid veel Euroopa haardest väljas.

Jah, kolm aastat hiljem pole kedagi Venemaa Föderatsiooni poliitilisest ja sõjaväelisest juhtkonnast süüdistatud, kohtu alla antud ega süüdi mõistetud. Kus on siis õigus, õiglus ja muu karma, mis peaks osalistele kaela sadama?

Ei, ma ei jaga lootusi, et kohe-kohe see kõik tuleb, klõpsatavad lukud ja riivid. Siiski, nagu kirjeldatud eelpool, on õiguskaitse- ja julgeolekuasutused, karistamatuse välistamiseks loodud rahvusvahelised võrgustikud ja üksused alles hoogu sisse saamas ning võimalik diskuteeritav "rahu" ei tähenda, et juba toimepandud kuritegude uurimised peatuksid.

Seniks tuleb õiguskaitsel juhtida avalikkuse ootusi. Ning pole parimat viisi selle tegemiseks kui võrdluse näol. 20. novembril 1945. aastal alanud Nürnbergi tribunali ning sellele järgnenud protsesside käigus mõisteti õigust sündmuste üle, mis leidsid aset ka 1939. aastal. Siseriiklikud menetlused kestavad sõja- ja inimsusevastaseid kuritegusid toime pannute suhtes kuni viimaste süüdistatavate surmani. Seega oleks naiivne loota kiireid arenguid aegumatute kuritegude menetlemisel.

Miks see kõik nii kaua võtab? Sest õigus ei vali suunda selle järgi, mis tunduks endale kasulikum, kõrvaltvaatajale aga üllas ja kiiduväärt. Õigusriik, olles vaba moraalsest poolte valimise taagast, juhindub seadusest ja tõenditest. Nende igakülgne ja objektiivne kogumine, olgu siis keerukas ja aeganõudev, on see, mis meid ootab ees veel mitmete aastate jooksul nii ühiskonna, riigi kui ka (tsiviliseeritud) maailma osana.

2025. aasta veebruaris, kolm aastat hiljem, oleme ladunud kindla vundamendi võitluses karistamatuse vastu.