Aastal 1517 kirjutas Machiavelli, et teatud tingimustes on valitsejal mõttekas simuleerida hullumeelsust. Ei tea, kui palju tollastest valitsejatest seda nõu kuulda võtsid. Ja ma ei tea ka, kui palju on sellest ajast möödunud sajandite vältel riigijuhid hullu mänginud.

Kuid tuleme möödunud sajandisse, mil kujunes kaasaegne arusaam hullumeelse etendamise rollist rahvusvahelistes suhetes. Üldiselt arvatakse, et "madman theory" ehk "hullu teooria" või "hullumeelse teooria" tõi mängu Richard Nixon. Mitmed uurijad väidavad siiski muud. Nimelt olla president Dwight Eisenhoweri aja riigisekretär John Foster Dulles lõpetanud Korea sõja sellega, et vihjas hiinlastele Eisenhoweri olevat piisavalt äkiline vend võtmaks Koreas kasutusele tuumarelva. Isegi osa demokraatidest poliitikuid olevat seda uskuma jäänud. Ehk siis teises osapooles tekitati kuvand, mis tugines kujutlusvõimele.

Tagasi Nixoni juurde tulles peab tunnistama, et temalt on selle terminiga tsitaat. Endise Valge Maja personaliülema H. R. Haldemani mälestuste kohaselt öelnud Nixon 1968. aastal Põhja-Vietnami alistamise arutelul, et soovib vietnamlasi uskuvat, et ta on jõudnud punkti, kus võib sõja lõpetamiseks ükskõik mida teha. Ja lisanud siis, et ta nimetab seda "hullumeelse teooriaks".

Seda mängu kasutas ka Henry Kissinger ja ei ole täpselt teada, kas tema mitte ei olnudki Nixoni mõtteavalduse taga. Igal juhul andis Kissinger Valge Maja nõunikule Leonard Garmentile juhise ütelda ka nõukariigi ametnikele, et Nixon on "dramaatiliselt nupust nikastunud isiksus", kes on võimeline barbaarseteks julmusteks. Et ta on enam kui pisut paranoiline ja ennustatavalt ennustamatu. Tuumariigi juhi puhul igal juhul väga ohtlik diagnoos, kuigi välja mõeldud.

Pealegi oli Moskval samalaadne kogemus olemas Nikita Hruštšovi näol. Too kultiveerinud teadlikult psüühiliselt tasakaalutu isiku mainet ja vähemalt algul mõned USA ametnikud ka uskusid seda. Hruštšovi puhul kukkus kaardimajake kokku, kui ta oma ähvardusi ellu ei viinud.

Hullumeelsust on omistatud hiljem veel mitmele riigijuhile, näiteks Iraagi diktaatorile Saddam Husseinile ja tema Liibüa ametivennale Muammar Gaddafile. Nende puhul arvati laialt, et nad on pisut segi läinud ja mõlemad lõpetasid teadupärast väga halvasti. Muide, ka Hitleri puhul räägiti tema hullumeelsusest ja lõpuks tõestas ta, et on rassistlik suurushull.

Autoritaarsete režiimide uurijad märgivad, et teatud tüüpi diktaatoritel, kelle puhul võim on koondatud täielikult ühe inimese kätte, on kalduvus sobida hullumeelse stereotüüpi. Nüüdisajal on seda malli sobitatud ka Vene diktaatorile Vladimir Putinile, eriti pärast suuragressiooni vallandamist Ukraina vastu.

2022. aastal senaatoriks olnud ja nüüd riigisekretäriks saanud Marco Rubio ütles suuragressiooni alguse järel, et Putinil näikse olevat mõningad närvidega seotud füsioloogilised probleemid. Briti endine peaminister Boris Johnson märkis aga, et Putin võib olla väga irratsionaalne tegija, kes mõtleb sanktsioonide mõjudest ja sõjaohust ebaloogiliselt. Putini korduvad ähvardused tuumarelvaga on vaid hagu alla ajanud arvamustele, et mees võib olla pisut segi ja selle võrra ohtlikum.

Enamus lääne poliitikuid on küll seni lähtunud eeldusest, et Putin on ratsionaalne, aga mitmed analüütikud hoiatavad, et mees on ehk liiga kaua võimul olnud, kaotanud reaalsustaju ja muutunud üha paranoilisemaks. Ehk muutunud Hulluks Vladiks. Probleem ongi selles, et piir hullumeelsena käitumise ja tegelikult hull olemise vahel on murettekitavalt ähmane.

Kuid kogu see temaatika on aruteluteemaks tõusnud teadagi miks. Eks ikka Donald Trumpi uuesti võimule saamise pärast.

Tegelikult on Trump teadlikult ettearvamatuse õhkkonda loonud. Alates esimese ametiaja algusest 2016. aastal on ta esitanud end kui ennustamatu käitumisega liidrit ja väitnud, et see tugevdab USA välispoliitilist seisundit. Aastal 2018 nimetas ta end Põhja-Koreaga peetavaid läbirääkimisi arutades "hullumeelseks" ja seda ainult pooleldi naljatledes. Kui Trumpilt küsiti mulluse kampaania ajal, kuidas ta reageeriks Taiwani blokeerimisele Hiina poolt, vastas ta, et ei peagi reageerima, kuna Xi Jinping austab teda ja teab, et ta on täielikult kreisi.

Kaubandusläbirääkimistel Lõuna-Koreaga käskis ta oma meeskonnal vastaspoolele enda kohta öelda, et ta on nii segane, et võib iga minut kõnelustel ukse tagantkätt kinni lüüa. Asjatundjad väidavad, et teatud oludes võib "hullumeelse teooria" rakendamine Trumpile kasulik olla. Tema ettearvamatuse maine võib näiteks olla vaoshoidev tegur nii Hiina kui ka Venemaa puhul.

See võib ka valusa tagasilöögi anda. Kui tuumateemadel asi kuumaks peaks minema, võib Trumpi ettearvamatu käitumise maine olla kas Hiinale või Venemaale tõukeks kasutada oma tuumarelva ennetavalt.

Muide, Trumpi tasakaalutu isiku maine pani ühe CNN-i ajakirjaniku isegi kirjutama raamatu tema välispoliitikast pealkirjaga "The Madman Theory" ehk siis "Hullumeelse teooria". Selle teooria esimene reegel on, et sa ei räägi selle kasutamisest. Arvata aga, et Trump jääb sellistes asjades vaikima, on lootusetu ettevõtmine. Pealegi, teisel ametiajal ei pruugi see mäng enam toimida, kuigi ta kindlasti jätkab seda.

Probleem on selles, et tõestamaks, et ta ongi hullumeelne, peab ta mõne oma jabura ähvarduse ka ellu viima. See võib omakorda viia kontrollimatusse konfliktikeerisesse. Nixonil oli seda mängu koordineerimas Kissinger, kuid Trumpil selline kontrolliv tegelane puudub ja vaba mikrofoni ees on ta kõigeks võimeline.

Probleem on ka liitlastega. Harilikult enesekindlad suurriigid ei vaja liidrit hullumeelse mainega. Ja ei saa olla samaaegselt piduriteta hullumeelne ja usaldusväärne liitlane. Pisut üllatav on ka tõik, et keegi Trumpi lähikondlastest ei ole talle öelnud, et see värk ei pruugi enam töötada. Taoline maine tegelikult õõnestab liidri usaldusväärsust ja kahjustab riigi pikaajalisi välispoliitilisi huve. Hullumeelse teooria ei ole tegelikult strateegia, see on lihtsalt idiootlik, nagu märkis üks analüütik.

Viited lugemishuvilistele

• The Limits of Madman Theory: How Trump's Unpredictability Could Hurt His Foreign Policy
• Will Trump's Madman Theory Work?
• The Problem With Trump's Madman Theory - The Atlantic
• Donald Trump and the 'madman theory' of foreign policy
• Madman or Mad Genius? The International Benefits and Domestic Costs of the Madman Strategy
• Putin, Ukraine and the madman theory of diplomacy
• Full article: Introduction: Trump and unpredictability in international relations