Vestlesin hiljuti pikemalt Soomes eelmisel aastal välja tulnud menuka telesarja "Konflikt" režissööri Aku Louhimiehega. See seriaal toob 2014. aasta Krimmi okupeerimise stsenaariumi 2024. aasta Soome väiksesse rannikulinna. Grupp tuvastamata, aga hästi relvastatud ja oskuslikke sõjaväelasi tungib jaanipäeva paiku idüllilisele Hanko poolsaarele ning kehtestab seal okupatsiooni.

Seriaali-Soome noor naispresident nimega Linnea Saaristo – kes meenutab kangesti hiljutist valitsusjuhti Sanna Marinit –, otsustab Soome sõdurite ja elanike eludega riskides ühiskonna pühaderahu rikkunud sissetungijatele väga konkreetselt jõuga vastu hakata. 

Seejuures puudub seriaali-Soome juhtkonnas elementaarne üksmeel konflikti lahendamise strateegiate osas: vanamehest peaminister Laavakuru (eestlastelegi kunagisest Spede Pasaneni huumorišõudest tuttava Pirkka-Pekka Peteliuse esituses) otsib oma identiteeti varjava sõjalise vastasega hämarate vahemeeste kaudu kontakti, et aru saada, mida nad tahavad ja kas on võimalus olukorda vägivallatult, läbirääkimiste teel lahendada.

"Konfliktis" kujutatakse armutu realismiga kriisiaegseid tugevaid pingeid riigi sees kui ka suhetes liitlastega. Seriaali tegijad ei osanud ette näha, kui aktuaalseks võib osutuda praegu nende paari aasta tagune otsus jätta stsenaariumis osalise sõjalise okupatsiooni alla langenud Soome ilma Ameerika toest. Ameerika suursaadik ütleb president Saaristole, et nende huvid on praegu Vaiksel ookeanil ning soovitab väikeriigil ametlikult tundmatu, aga aimatavat päritolu okupandi vastu sõjaliselt mitte eskaleerida, seda enam, et okupeeritud on Haapsalu suurune ja sarnane väikene kuurortlinn.

Soome, Ukraina, aga 1939. aastal ka Balti riigid ja enne esimest lahesõda näiteks Kuveit on kõik kogenud, et suurema vastasega sõjaliselt silmitsi seistes soovitavadki liitlased esimese asjana mitte eskaleerida.

1939. aastaks olid Ühendkuningriik ja Prantsusmaa juba varem Saksamaa ekspansioonile järele andnud (Müncheni sobing 1938) ning pidasid Nõukogude Venemaaga läbirääkimisi Saksa-vastase koostöö arendamiseks, nad ei olnud valmis Balti riikide kaitseks aktiivselt sekkuma. Ka president Volodõmõr Zelenskile pakuti esmalt võimalust Ukrainast põgeneda ja alles seejärel lubati laskemoona, sedagi tõrksalt ja aegamisi, Ukraina enda järeleandmatu nõudmise peale.

"Konfliktis" nähtava seriaali-Soome kohta võiks öelda, et õõvastaval kombel puudus rahumeelse peaministri Laavakuru ja võitlus- ja riskialti president Saaristo vahel vähimgi sõjaaegne koostöövõime. Meiegi armastame ühtsuse olulisusest rääkida, aga ajalugu näitab sedagi, et demokraatlikes riikides ja allianssides ei katke poliitilised, ka sõjapoliitilised erimeelsused hetkekski.

Seriaalis näivad peaminister Laavakuru deeskalatsiooni strateegia ja rahu nimel kahtlaste inimestega kontakti otsimine olevat reeturlikkuse märk, seda eriti president Saaristo otsustava tegususe kõrval. Aga 2017. aastal Soome läbi aegade üha vaadatuima patriootliku kinofilmi "Tundmatu sõdur" lavastanud Louhimies kaitseb oma uue seriaali salatsevat peaministrit ja ütleb, et rahumeelsele lahendusele tuleb igal juhul uks lahti jätta ning ka ebameeldivate vastastega suhelda. "Mis ei tähenda, et nende juttu uskuma peab," lisas režissöör.

Ka Eestis kuuleksime tõenäoliselt potentsiaalse vahetu sõjalise rünnaku või selle ohu korral üleskutseid "mitte eskaleerida", st relvastatud vastuhakuks valmistumisega viivitada või sellest suisa loobuda. Ja mitte ainult kremlimeelsete suust. Selliseid sisepingeid ja vastukäivaid ootusi tulebki ühiskonnal taluda ja hallata, kui soovitakse demokraatiana tugevaks jääda.

Siiski pole iga rahupooldav avaldus eos targem ja moraalsem kui üleskutse õigustatud, aga ohtlikule vastuhakule. Rahustamise ja defetismi piir on sama õhkõrn kui vapruse ja hulljulguse oma. Rahu nimel Ukrainas räägivad valjult ka meil heaolumullis elavad inimesed, kes ise pole sõjaaegses Ukrainas käinud ega suurt midagi teinud ukrainlaste aitamiseks.

Kui rahusoovijad ei vasta küsimusele, kuidas rahu agressiooni ohvriks sattunud riigi eksistentsi kaitseb, siis tegelikkuses räägivad nad millestki muust kui rahust, nad räägivad agressorile alistumisest. Ühe hiljutise naljaka mõtteharjutuse käigus tuvastati, et eurooplasel jääb Ukrainale kuluva abi tõttu kuus keskmiselt joomata 1,2 tassi kohvi. Eestlaste panus on sellest mitu korda kõrgem. Aga kui paljud läänes (st ka Eestis) oleksid valmis kohvist üldse mõneks aastaks loobuma, et Ukraina võidule aidata?

"Arvan, et turbulentsetel aegadel on rahval vaja näha ka kardinate taha," ütleb ärritavalt pineva sõjaseriaali autor Louhimies oma "Konflikti" äreval ajal teleekraanile toomise õigustuseks. Aga mida teha siis, kui kardinate tagant paistabki vaid segadus? Segaduseks ja erimeelsusteks pole vahetut sõjaohtu vajagi, piisab potentsiaalsest.

Tasub võrrelda seda, kuidas praegusest julgeolekuolukorrast vabariigi aastapäeva kõnes rääkisid meie president Alar Karis ja kaitseväe juhataja kindralmajor Andrus Merilo. Ka meie eliidi ohutajus on mõningad erinevused: kaitseväe juht näeb ohuküsimust selgelt urgentsema ja vahetumana kui riigipea.

Lahenduse osas ollakse üht meelt: murdelistel aegadel peame igal juhul tugevasti pingutama, et olla varasemast veelgi kindlamad partnerid oma liitlastele ja usutavam vastujõud võimalikule välisele survele. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov võttis Postimehes selle ühisosa kokku: "Pole mõtet riskida, teeme täna rohkem, et tulevikus kindlam olla."

Sõjaliselt ebakindlat riiki on võimalik manipuleerida ka pelgalt ründamise ähvarduste, piiritaguste õppuste või infosõja operatsioonidega. 1939. aasta ülestõusmispühade paiku toimusid Eesti kagupiiri vahetus läheduses Punaarmee demonstratiivsed õppused, mille käigus arvukad ratsaväe üksused liikusid lahingukorras rünnates Eesti piirini, kus peatusid ja seejärel eemaldusid.

Soome lavastaja Aku Louhimies ütles, et puutus seriaali võtete ajal Soome kaitseväega, kellelt soomustehnikat laenati, tihedalt kokku ning on kindel, et ka "Konfliktis" näidatud rünnaku realiseerumise korral saaks Soome vastasega hõlpsasti hakkama, sest et selliseks võimaluseks on end tõsiselt ette valmistatud. Eesti on kindralmajor Merilo sõnul rohkem valmis kui kunagi varem, "kuid teha on veel väga palju ja selle tegemisega on kiire".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.