Mõnikord tundub maailm väiksem kui üks tuba. Ja mõnikord on ühe toa valu suurem kui maailm. Vägivald ei tunne piire ega ajastuid, see on sama vana kui inimene ise. Ainult vormid muutuvad, aga hirm jääb. Hirm, mis elab ukse taga, hirm, mis kasvab igas riigis, mis pole veel õppinud oma inimesi kaitsma.

Eestis registreeriti möödunud aastal 3373 perevägivallakuritegu, neist 65 protsenti oli paarisuhtevägivald. See tähendab keskmiselt üheksa juhtumit päevas, üheksa korda, mil keegi kartis koju minna¹. Tegelikult on neid kordi rohkem, sest enamik jääb varju. Enamik ohvreid otsustab vaikida ja loota, et seekord läheb mööda. Statistikaameti uuringu järgi on Eesti Euroopa Liidus kõrgema lähisuhtevägivalla levimusega riikide seas².

Sellepärast sündis Istanbuli konventsioon. See ei ole poliitiline ega ideoloogiline dokument, vaid ühine lepe inimeste vahel, kes ütlesid pärast sõdu ja diktatuure, et me ei saa enam vaikida. See ütleb ainult ühe lihtsa lause: keegi ei tohi olla ohver sellepärast, et ta on naine³. Lihtne lause, aga raske, sest see paneb vastutama. See paneb valitsused, ametnikud ja igaühe meist mõtlema, mida me teeme siis, kui see "naine" on meie naaber, õde, kolleeg või ema.

Eestis on ikka veel neid, kes nimetavad hoolimist ideoloogiaks ja vaikimist traditsiooniks. Kes ütlevad, et "nii on ju alati olnud". Aga aeg, mis jääb alati, ei vii kedagi edasi. Meie põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus elule ja inimväärikusele⁴. Need sõnad on lihtsad, aga need on meie tsivilisatsiooni telg. Kui riik ei kaitse oma inimesi, siis kellel ta silma peal hoiab? Vabadus ilma kaitseta on nagu uks, mis avaneb tühjusesse – ilus, aga ohtlik.

Eesti andis selle lubaduse juba 2014. aastal, kui allkirjastas Istanbuli konventsiooni⁵. See ei olnud lihtsalt allkiri paberil, vaid lubadus luua süsteem, mis kaitseb, ennetab ja annab võimaluse alustada uuesti. See lubadus tähendab tugikeskust igas maakonnas, koolitatud politseid, kiiret abi ja seaduslikku tuge neile, kes seisavad vägivalla ees üksi. Eesti naisuurimus- ja teabekeskuse värske raport näitab, et just tugiteenuste kättesaadavus ja koolitatud spetsialistid on see koht, kus arenguruum on kõige suurem⁶.

Ma olen näinud, kuidas inimene tuleb abi küsima alles siis, kui tal pole enam häält, jäänud on ainult vaikimine. Olen näinud, kuidas üks telefonikõne, üks turvaline tuba ja üks oskaja kuulaja võivad elu tagasi pöörata. See on hetk, mil riik ja inimene saavad jälle üksteiseks. Vägivald ei ole eraasi. See on ühiskonna asi. See puudutab kõiki, kes tahavad elada maailmas, kus on rohkem valgust kui hirmu. See on põhjus, miks ma usun, et Istanbuli konventsioon on vajalik. Mitte seepärast, et Euroopa seda nõuab, vaid seepärast, et meie rahvas väärib kodu, kus keegi ei pea kartma.

Mõnel pool on juba juhtunud, et kaitseks mõeldud lepet püütakse tühistada. President, kelle kodumaa on meie naaber, ei lasknud seda sündida ja ütles lihtsalt: vägivalla eitamine ei tohi muutuda poliitiliseks vahendiks. Need sõnad kõlavad kaugelt, kuid on suunatud ka meile. Kui ühiskond peab hoolimist nõrkuseks, ei ole ta veel tugev.

Viimastel nädalatel on taas räägitud ettepanekust, et Eesti võiks Istanbuli konventsioonist loobuda. Selline mõte on tagasivaade, mitte tulevikku suunatud tee. Euroopa Nõukogu on korduvalt rõhutanud, et konventsioon ei levita ideoloogiat, vaid annab riikidele vahendid vägivalla ennetamiseks ja ohvrite kaitseks³. Selle tühistamine tähendaks loobumist lubadusest kaitsta oma inimesi. Ühiskond, mis peab hoolimist ideoloogiaks, ei saa pidada end tsiviliseerituks.

Eestis on veel palju teha. Me vajame tuge igas maakonnas, ööpäevaringset abi ja süsteemi, kus ohver ei pea tõestama oma valu. Vägivalla vähendamine algab tähelepanust ja vastutusest nii kodus, tööl kui ka poliitikas. Kui ühiskond lubab oma peredes vaikivat hirmu, ei ole ta tugev. Tugev on see, kes julgeb kaitsta. Kes ei karda näha valu, mis ei ole tema oma.

Kui ma mõtlen Eestile, siis mõtlen ma kodule, kus laps ei ärka karjumise peale, kus naine ei pea seletama sinikat ja kus mees ei pea häbenema, et ta otsib abi. See on Istanbuli konventsiooni mõte. See on vaba Eesti mõte. Ja see on piir, kust algab tsivilisatsioon.