30. oktoobril otsustas Läti seim häältega 56:32 taganeda Istanbuli konventsioonist, kuigi Riias protestis selle vastu tuhandeid inimesi. Esmaspäevaks oli kogutud 54 000 allkirja, et president ei kuulutaks konventsioonist lahkumist välja. See on keskkonna manabalss.lv senine häälterekord.

Läti president Edgars Rinkevics ei allkirjastanudki konventsioonist taganemist, vaid saatis eelnõu seimi tagasi. Seega pole taganemine lõplik ning ees seisab uus arutelu. Kui president oleks eelnõule alla kirjutanud, oleks Lätist saanud esimene Euroopa Liidu riik, mis on konventsioonist taganenud.

Märgiline on, et samal ajal viibivad Eestis Euroopa Nõukogu sõltumatu ekspertkomitee GREVIO hindajad, kes vaatavad üle, kuidas Eesti on konventsiooni ellu viinud. Nad kohtuvad poliitikakujundajate, õiguskaitse, ohvriabi ja lastekaitse ning vabaühenduste esindajatega, et hinnata edusamme ja kitsaskohti.

Istanbuli konventsiooni eesmärk on tõkestada naistevastast vägivalda. Sellega liitunud riigid on leppinud kokku, kuidas ennetada vägivalda, aidata ohvreid ning võtta vägivalla toimepanijaid vastutusele. Mida see Eestile andnud on? Kuigi puudujääke veel esineb, on see on selgelt kiirendanud kolme olulist muudatust.

1. Laste parem kaitse perevägivalla korral

Veel kümmekond aastat tagasi arvati Eestis, et kui laps ei saa füüsiliselt viga ja viibib vägivalla toimumise ajal näiteks teises toas, siis teda see ei puuduta. Nüüd on see iganenud arusaam muutumas. Ehkki praktikas on veel arenguruumi, on mõtteviisis toimunud oluline nihe. Me mõistame, et ka vägivalla nägemine ja kuulmine kahjustavad last.

Sama tähtis on see, kuidas me suhtume lastesse ja noortesse, kes räägivad oma kokkupuutest vägivallaga. Nende avatust ei tohi pidada reetmiseks või häbiks, vaid tunnustada kui julget sammu abi otsimise ja turvatunde taastamise teel.

Eestis on muudetud seadusi – lastekaitseseadust, ohvriabi seadust ja karistusseadustikku –, et lapsi paremini vägivalla eest kaitsta. Alates 2015. aastast on karistust raskendav asjaolu, kui süütegu pannakse toime alaealise või toimepanijale lähedase isiku (abikaasa, elukaaslase, aga ka endise partneri) suhtes. 

2023. aastal jõustus uus ohvriabi seadus: laiendati abivõimalusi, kehtestati hädaohus perevägivalla ohvri kiire abistamise kord ning täpsustati asutuste vahelist andmevahetust. Kui last kasvatav inimene on hädaohus, peab omavalitsus algatama juhtumikorralduse: hinnatakse lapse abivajadus ja koordineeritakse abi koos vägivallaohvrile (last kasvatavale täiskasvanule) mõeldud teenustega. Tartumaa traagiline perevägivalla juhtum on pannud õigustatult küsima, kas me suudame perevägivalla ohvreid ikka piisavalt kaitsta.

2. Seksuaalne ahistamine ja ahistav jälitamine on süüteod

Eestis on kehtestatud konventsiooni mõjul uued süüteokoosseisud – seksuaalne ahistamine ja ahistav jälitamine – ning loodud haiglate juurde viis seksuaalvägivalla kriisiabikeskust. Eesti on uue Euroopa riikidest ainus, kus sellised keskused on. Neis pakutav on abi tasuta ja terviklik, ohvreid ei süüdistata ega küsita, miks sa vastu ei hakanud.

Siiski on selles valdkonnas veel arenguruumi. Meie karistusseadustik kirjeldab vägistamist praegu eelkõige jõu või sunni kasutamise kaudu, mitte teise inimese vabatahtliku nõusoleku puudumisena. Seaduse muutmise protsess on aga juba alanud. Teiseks on saanud kriitikat meie puudulikud võimalused reageerida vaimse vägivalla juhtumitele, aga ka selles suunas tehakse parandusi.

3. Parem teadlikkus vägivalla eri vormidest

Istanbuli konventsioon on tõstnud meie teadlikkust vägivalla eri vormidest, sh psühholoogilisest, majanduslikust ja kübervägivallast. Neil teemadel peaksid saama koolitusi kõik eesliini spetsialistid: politseinikud, prokurörid, kohtunikud, sotsiaaltöötajad ja ohvritega töötajad. 

Eestis on tehtud edusamme, kuid koolituste kättesaadavus ja järjepidevus on ebaühtlane. Ennetus peab haarama kogu ühiskonda, sh mehi ja poisse. Tuleb tegeleda vägivalla juurpõhjustega – kahjulike soostereotüüpide, ebatervete suhtemustrite ja vaikiva tolereerimisega, mis normaliseerib vägivalda.

Tegelik muutus sünnib meie hoiakutest ja tegudest 

Tuleb mõista, et ükski rahvusvaheline lepe ei muuda tegelikkust iseenesest. Need dokumendid võivad olla üldsõnalised või keerukad, kuid nende väärtus on suuna ja raamistiku andmises.

Tegelik muutus sünnib meie otsustest, hoiakutest ja tegudest. Konventsioonist loobumine ei pruugi Lätis kohe midagi muuta, kuid saadab tugeva signaali, eriti vägivallaohvritele. See võib kõigutada usaldust riigi vastu ning jätta mulje, et vägivallaennetust ja ohvrite toetamist ei võeta tõsiselt.

Eesti peab jätkama tööd selle nimel, et igal lapsel ja naisel oleks kodus turvaline. Siis ei jää konventsioon vaid paberiks, vaid muudab päriselu.