1939. aastal ei küsinud Soomes keegi, kas ja kust tuleb relvade ja sõjamoona ostmiseks raha. Seda oli  lihtsalt vaja venelaste hävitamiseks, kes tulid üle piiri. Viimastel aastakümnetel on olnud väga kaheldav vajadus trükkida raha juurde, viimati näiteks koroonakriisi ajal.  Aga nüüd on üle aastakümnete olukord kus lisaraha on hästi kiiresti vaja. Olete nõus?

Eks takkajärgi saab alati erinevaid hinnanguid anda, kas eelnenud kriiside lahendamiseks  oli vaja raha juurde või mitte. 

Lihtsalt kui riigid oleksid käitunud fiskaalselt distsiplineeritult, siis ilmselt oleks neil palju mugavam kaitsele lisakulutusi teha ja ka palju mugavam täiendavalt turgudelt raha kaasata. Võib-olla  trükkimiseni ei peakski jõudma, aga see oleks ideaalne situatsioon.

Praegu näeb muster kangesti välja selline, et kulutusi tõstetakse ja defitsiiti tõstetakse. Aga turud näevad täiendavate riskide kasvu, turud näevad seda, et võib-olla see tekitab inflatsiooni.

Samas on need arusaadavad kulutused, mis tuleb ära teha. Aga me kõik maksame turgude arvates selle läbi kasvava inflatsiooni kinni.

Neljapäeval otsustati EL-i erakorralisel tippkohtumisel, et riikide võlakriteeriumi lastakse lõdvemaks. Riigid saavad ise laenata, ilmselt osa lõunapoolseid liikmesriike seda võimalust ei kasutagi, sest nad ei pea Vene ohtu väga suureks mureks. Aga osa, sealhulgas ka kõige olulisem riik, Saksmaa ilmselt ikkagi seda võimalust kasutab. Kui kiiresti suurenev rahakasutus inflatsiooni jõuab?

Hästi keeruline öelda, sest kui me vaatame viimast inflatsioonilainet, mis meil siin oli, siis ju tegelikult sai päris tükk aega hoida intressimäärasid vägisi hästi madalal. Päris tükk aega sai tegeleda nii-öelda rahatrükkimisega, enne kui hinnatõus kohale jõudis tarbijahindadesse.

Varahindadesse jõudis see päris kiiresti,  näiteks aktsiatesse ja kinnisvarasse, aga tarbijahindadesse jõudis ta ikkagi selgelt hiljem kui ka paljud väga targad inimesed arvasid. Aga kui ma vaatan seda, kuidas turud suhtuvad Saksamaa  otsusesse oma kulutusi muuta dramaatiliselt liberaalsemaks, siis võlakirjade intressid ju kallinesid hüppeliselt.

Süsteemi tekitatakse täiendavat raha, mida seal muidu ei oleks, see suurendab kogunõudlust, see tekitab inflatsiooni. Lõuna-Euroopa on juba tegelikult niigi omadega ebameeldivas ja riskantses olukorras. Liikmesriikide riskid on juba niigi suured, nüüd võetakse endale täiendavaid riske juurde ja süsteemi lisandub sellist nõudlust, mida seal muidu ei oleks. See kõik kipub olema inflatsiooniline.

Juhuse tõttu on Euroopa suuremad võlgnikud ka kõige väiksemad kaitsekulutuste tegijad, nad kõik asuvad Vahemere ääres. Need riigid ei tõstaks kaitsekultusi üldse, kui poleks teiste riikide, eriti USA survet…

Tegelikult ka nende probleemid süvenevad. Saksamaa on olnud oma võlakoorma kontekstis põhimõtteliselt tubli ja Itaalia ei ole olnud põhimõtteliselt tubli aga, mõlemad kasutavad sama valuutat.

Kui Saksamaa puhul nähakse, et riskid kasvavad ja inflatsioon kasvab, siis seda tegelikult eeldatakse terve euroala kohta. Lõunaeurooplastel pole võib-olla huvi kaitsekulusid kasvatada ja laenu võttagi, aga kui tervel euroalal laenamiskulud kasvavad, siis kasvavad probleemsete riikide laenukulud ka. Need võivad jõuda sellistele tasemetele, mis nende jaoks enam absoluutselt mugavad ei ole.

Siis me jõuamegi selle hetkeni, kus mingisugusel viisil keskpank peab jälle sekkuma. Keskpank peab aitama tekitada taas olukordi, et need laenukulud liiga kõrgele ei tõuseks probleemsetel riikidel. Ehk tavalise inimese keeles jõuame taas rahatrükini välja.

Problemaatiline on see, kui ühel hetkel hakatakse rääkima veel rohkem mingisugustest ühisest võlavõtmisest. Ühest küljest on ühisvõla võtmine arusaadavam, sest Vene oht on ilmselge. Aga ikkagi, kuskil peame ära mainima, et see on moraalirisk. Sest nendel Lõuna-Euroopa tegelastel, kellel ei ole olnud fiskaalse distsipliiniga mingil viisil hästi, neil jääb motivatsiooni veidikenegi korralikumalt käituda veelgi vähemaks.

Ehk kui teie oleksite Eesti rahandusminister, siis te ütleksite ühislaenule kindlasti ei?

Ainult majanduslikele kaalutlustel ütleksin loomulikult ei. See kangesti kipub olema selline olukord, kus need, kes on korralikult käitunud, peavad kinni maksma nende elustiili, kelle käitumine on olnud sõna otseses mõttes trillallaa-trullallaa. Kuna aga tegemist on tõsise olukorraga, räägime kaitsest, siis võib-olla päris nii vallatult ennast väljendada ei saa. Praegu on objektiivsed asjaolud, mis võib-olla sunnivad natukene teistmoodi sellele vaatama. 

Ma ei välistaks, kui ühislaen tuleb kõne alla, et Saksamaal mõeldakse, et kuulge, miks me peame maksma kinni lõunaeurooplaste pikka aega kestnud julget kulutamisfestivali?  

Venemaa sõjamasina ülal hoidmiseks on sealsesse majandusse pumbatud tohutul hulgal lisaraha ja suur osa Vene ühiskonnast naudib praegu veel raha sissevooluga kaasnevat elatustaseme tõusu. Kas Euroopas võib ka midagi säärast juhtuda?

Ma ei tahaks Euroopat mitte kuidagi Venemaaga võrrelda. Venemaa on klassikaline üdini korrumpeerunud toormeeksportöör, mis erineb väiksematest üdini korrumpeerunud toormeeksportööridest ainult selle poolest, et ta on suur ja tal on tuumarelv.

Euroopa majandusel on probleemid, näiteks konkurentsivõimest oleme sisuliselt tänases maailmas tühjaks lekkinud, aga Euroopa majandus on siiski keerulisem ja kindlasti struktuurselt ka parema tervise juures.

Mis  puudutab süsteemi täiendava raha juurde paiskamist, siis meil tegelikult on sellest näited olemas Kreeka võlakriisist kuni pandeemiani välja. Ilmselt seekord võib-olla need protsessid on kiiremad.

Kas on olemas üldse tasakaalupunkti olukorras, kus kaalul on geopoliitilised riskid või rahatrükk?

Sellisele küsimusele pole otseselt isegi mitte võimalik vastata. Lihtsalt need protsessid, mis on praegu käivitunud, võib-olla viivad selleni, et ühel hetkel võib tekkida vajadus ka trükkimiseks ja see on erakordselt tõenäoline.

Aga kui mõelda väga mustades stsenaariumides, kumba siis on kergem taluda, kas tõusvaid hindu või langevaid rakette, siis tõusvaid hindu on kergem taluda.

Me oleme viimastel kuudel endale tunnistamas, et rohepöördes on palju naiivsust ning Euroopa konkurentsivõime on alla käinud. Me otsime uut turgutust, et majandus käima lükata. Kas võlareeglite lõdvendamine lubab nüüd hoopis senise reega edasi sõita?

Kindlasti mitte. Roheteemade kavatsused on ju põhimõtetes õiged, aga nendele keskendumine sellisel viisil, nagu seda praegu tehti, kipub kangesti jätma mulje, et see oli nii-öelda tasuta raha ja heade aegade luksuslik käitumine, kus oli seda võimalik endale lubada.

Lisaks, kui maailma suurimas majanduses (USA-s - toim) leitakse, et roheteemad ei ole nii suur prioriteet, kui selles maailma suurimas majanduses juba ollakse Euroopast väga kaugele ette mindud konkurentsivõimes, siis mitte midagi ei ole parata. Roheteemade prioriteetsus vajaduste nimekirjas liigub allapoole juba sellepärast, et meil on kiiresti vaja parandada kaitsevõimet. See vajab lisaraha.

Kõige selle juures me peame tagama, et majandus toimiks piisavalt hästi, et mitte mingisugust üleüldist vaesumist aset ei leiaks. Üleüldise vaesumise korral lisandub välistele pingetele ebameeldivas ja võib-olla ka talumatus koguses sisepingeid. Seda jama nüüd tõesti vaja ei ole.