Hiljutine riigikohtu lahend Porto Franco kaasuses on märgiline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks näitab see, kui kaugele on prokuratuur ja kohtud valmis minema, et mahutada süüteokoosseisu alla tegevusi, mida ka mitmed tippjuristid paragrahvist välja ei lugenud. Teiseks on lahend taaselustanud diskussiooni avaliku sektori korruptsiooni kirjeldavate süütegude (teisisõnu: ametialased süüteod) liigse abstraktsusastme üle. Neist kahest on tervitatav viimane.

Tegemist ei ole aga ka esimese korraga, kui korruptsioonisüütegude kohtulahend segadust tekitab. Näiteks Tallinna Sadama kaasus lõppes riigikohtu uudse käsitluse ja järeldusega, et riigiettevõtte nõukogu liiget saab riigivara seadusele tuginedes lugeda ametiisikuks ning seega ka toimingupiirangut rikkunud isikuks. Küsimused aga lahendite järel ei lõppe, vaid neid on kippunud aina juurde tulema.

Korruptsioonivastane võitlus ning segane seadusandlus

Loomulikult saab ainult nõustuda prokuratuuri poolt ERR-i portaalis väljendatuga, et vabas ja demokraatlikus ühiskonnas ei ole kohta korruptsioonile. Imperatiivne on, et avalikud teenistujad ajaksid avalikke asju ausalt ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgides. Seadus peab aga viidatud eesmärgi saavutama järgides proportsionaalsuse põhimõtet ehk olema sobiv, vajalik ja mõõdukas. Lisaks tuleneb põhiseadusest, et süüteokoosseis peab olema seadusega täpselt määratletud.

Juhul kui seadus jätab ebamääraseks, milles seisneb väär- või kuritegu, siis kuidas peaks inimesel olema võimalik mõista, milline tegevus võib kaasa tuua karistuse? Samuti, kas kedagi peaks ikka saama süüdi mõista teos, mida seadusandja ja kohtud ei ole selgelt piiritlenud?

Kehtiv ametialaste süütegude regulatsioon eksib kõigi eelnimetatud põhimõtete vastu ja seda eelkõige seetõttu, et puudub selge määratlus, keda tuleks käsitleda ametiisikuna.

Lihtsustatult öeldes näeb kehtiv regulatsioon ette, et ametiisikuks on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund. Ametiseisund seisneb õiguses ja kohustuses avaliku ülesande teostamisel teha või mõjutada otsust ja/või toimingut.

Seega tuleb ametiseisundi tuvastamiseks tuvastada esmajärjekorras, kas: a) isik täidab avalikku ülesannet ja b) kas isikul on võimalik mõjutada või teha avaliku ülesande raames otsuseid ja/või toiminguid. Võttes arvesse, et seadus ei defineeri eraldiseisvalt, mis kvalifitseerub avalikuks ülesandeks, jääb regulatsioon frustreerivalt ebamääraseks.

Palju abi ei leia ka juba osalt viidatud riigikohtu praktikast, mis ühest küljest on küll selgitanud, et: "avalikke ülesandeid (haldusülesandeid) võib määratleda kui vahetult seadusega või seaduse alusel haldusinstitutsioonidele pandud ülesandeid või ülesandeid, mis on tõlgendamise teel vastavast õigusnormist tuletatud", ent teisest küljest on jällegi öelnud, et: "kui avaliku ülesandega ei kaasne riigivõimu volitusi ja valdkonda reguleerivas seaduses ei ole sätestatud teisiti, võidakse avalikku ülesannet täita ka eraõiguslikus vormis".

Eeltoodust järeldub, et mistahes riigile, kohalikule omavalitsusele või muule avalik-õiguslikule juriidilise isiku vastutusalasse omistatav tegevus võib olla käsitletav avaliku ülesande täitmisena, olgu selleks siis mõni riigile kuuluva äriühingu tegevus (elektri kui elutähtsa teenuse, postiteenuse jms tagamine), õpetajate tegevus hariduse tagamisel, perearstide tegevus tervisehoiuteenuste osutamisel, samuti ka eraettevõtja tegevus koolile remonttööde teostamisel jms.

Tuginedes sellele, et eelkirjeldatud olukordades on nii riigi kui ka eraõiguslikus vormis tegutseva teostaja esindajatel ning töötajatel õigused ja kohustused teha otsuseid ja toiminguid, on kõik sellised esindajad ja töötajad seaduse silmis käsitletavad ka ametiisikutena. Oluline on märkida, et riigikohus ei ole täpsustanud, mida tuleb ametiisiku (ja ka toimingupiirangu rikkumise) kontekstis käsitleda otsuse ja toimingu tegemisena.

Seaduse liigne abstraktsus ei ole lahendus

Rääkides näiteks ka toimingupiirangu rikkumisest on prokuratuuri avalikest arvamustest jäänud kõlama, et ametialaseid süütegude regulatsiooni abstraktsusaste on paratamatus. Samuti on prokuratuur seisukohal, et abstraktsuse sisustamine jäägu kohtutele.

Selle seisukohaga on keeruline nõustuda. Seaduse suur abstraktsusaste ei tähenda seda, et järgmise sammuna tuleb kõik üksikjuhud ära kirjeldada. Abi oleks alustuseks juba sellest, kui seadusandja tõmbaks selgema joone, kust jookseb piir avaliku- ja erasektori tegevuse vahel.

Näiteks on võimalik regulatsiooni täpsustada läbi selle, et ametiisikule omistatav otsustus- ja toimingupädevus peab sisaldama riigivõimu (nt riik, kohalik omavalitsus jt avalik õiguslikud juriidilised isikud) volituste teostamist, sh eelnimetatud juriidiliste isikute esindajate ja töötajate volituste teostamist.

Suure abstraktsusastmega süüteonormide sisustamise jätmine kohtutele tähendab sedagi, et keegi ei saa olla enne läbi vaidlemata olukorras katsejäneseks langemist lõpuni kindel, kus jooksevad süüteo piirid. Seda vähemalt seniks, kuni kohtutes ei ole kõiki hüpoteetilisi ametialaseid süütegusid läbi vaieldud. See aga võib võtta aastakümneid.

Prokuratuuri seisukohaga nõustumine tähendaks, et meie õpetajatel, arstidel, riigiga õigussuhtes olevatel eraettevõtjate esindajatel ning töötajatel ja teistel jääb üles arvestatav risk, et nende kõige igapäevasemaidki tegevusi, mille osaliseks on nad ise või nendega seotud isikud, on võimalik käsitleda toimingupiirangu rikkumisena. Selliselt ei saa asjad käia. Keegi ei pea ära arvama või üllatusega avastama, et tema tegevus liigitub süüteoks. Piir lubatu ja lubamatu vahel peab olema selge.

Kommentaar kajastab autorite isiklikke seisukohti.