Üleminekuaastate algul, 1989. aastal elas Eestis eestlasi 61,5 protsenti ja Lätis lätlasi 52 protsenti. Mõlemas riigis anti kodakondsus automaatselt järjepidevuse alusel. 1995. aastal vastuvõetud seaduse alusel hakkas Läti alles 1997. aastal välja andma mittekodaniku passe (nepilsona pase). See on meie leiutatud välismaalase passiga analoogiline dokument, inglise keeles nii Lätis kui ka Eestis samaviisi alien's passport.

2000. aastal elas Lätis 19 000 Vene kodanikku ja 582 000 mittekodanikku, Vene kodanikke oli Lätis umbes 0,8 protsenti, Eestis 8 protsenti elanikest. Kümnekordne vahe. Miks? See, et Eestis elab tuntav hulk Venemaa Föderatsiooni kodanikke, on Eesti Vabariigi, mitte nende inimeste poliitiline valik.

80 protsenti eestlastest arvab, et Eestis elavatelt Venemaa kodanikelt tuleb võtta valimisõigus kohalike volikogude valimisel. Enamus leiab, et samaviisi tuleks käituda ka nende inimestega, kelle kodakondsus on määratlemata ehk nendega, kes elavad välismaalase-, ehk kõnekeeli halli passiga.

Ma saan sellest aru. Millest ma väga aru ei saa, on see, et kas asjad on sedasi, kuna poliitikud on rahvaga ühel meelel, või hoopis selle pärast, et poliitikud on edukalt oma vaatenurka tutvustanud ja otse öeldes rahvaga manipuleerinud. Ehk mõlemat. Resonants. Võnked võimendavad teineteist, amplituud kasvab ja sild kukub kokku. Nii juhtub üle jõe viiva sillaga ja juhtub sillaga, mis inimesi seob ja ühiskonda tugevamaks teeb. Pole dirigenti, kes julgeks orkestri kinni lüüa ja öelda, et üle silla me marsisammul ei lähe. Vaatamata sellele, et paraadile innukalt kaasa elava publiku hulgast kostaks siis rahulolematust ja nurinat.

Me kõneleme oma kaasmaalastest, umbes 150 000-st inimesest. Enamasti on nad Eestis elanud üle 35 aasta või siin sündinud. Tavapäraselt loetakse ühe põlvkonna pikkuseks 20 aastat. Need inimesed ei ole kuidagi äkki või viimasel ajal Eestisse saabunud, justkui Vladimir Putini poolt siia vargsi sokutatud. Nagu öeldud, nad on elanud siin enamasti üle kahe inimpõlve või siin sündinud. Nad on Eesti venelased.

Vene aeg. Põrgu

Lugu sai alguse siis, kui nooruke KGB alampolkovnik Vladimir Putin teenis Nõukogude Liitu Saksa Demokraatlikus Vabariigis ja hiljem töötas demokraadi, võiks öelda lausa Eesti sõbra, Leningradi linnapea Anatoli Sobtšaki linnavalitsuses.

Eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate algusaastad tõid eestlastele lootuse. Väljapääs põrgust võis olemas olla. Põrgust eeskätt just selles plaanis, et sedaviisi jätkates oleks toimunud ümberrahvastamine. Õhus olid plaanid hariduse venestamiseks, liikus ideid lõhkuda Eesti administratiivne terviklikkus: ühendada osa Eestist Leningradi, osa Pihkva oblastiga, osa ehk kuidagi Lätiga. Et poleks mingit rahvuslikku värki.

Laulev revolutsioon. Purgatoorium

Vene aja lõpuaastatel rändas umbes 30 000 inimest idast Eestisse sisse ja lahkus umbes 20 000. Venekeelse elanikkonna pidurdamatu kasv oli kujunenud eestluse kestmisele suurimaks ohuks.

18. jaanuaril 1989 võeti vastu Eesti NSV keeleseadus. Venekeelse rahvastiku pidurdamatu sisserände peatamine tundus ka keeleseadusest olulisem. Keeleseadus oli ja on kasvatusvahend. Sisserände reguleerimise puhul on asjad lihtsad – on või ei ole. Tulevad või lähevad. Kuskil on olekumuutused. Kas vähemus suudab enamust ümber kasvatada ja oma kultuuri-, tavade- ja keeleruumi tuua? Demokraatia reegel on, et enamus otsustab.

1990. aasta 18. märtsil toimusid uue valimiste korra kohaselt Eesti NSV ülemnõukogu valimised. Kohe, 1990. aasta 30. märtsi otsusega "Eesti riiklikust staatusest" kinnitati, et Eesti Vabariigi okupeerimine NSV Liidu poolt 17. juunil 1940 ei ole katkestanud selle olemasolu ja algab endise olukorra ennistamine ehk Eesti Vabariigi taastamine. 26. juunil võttis ülemnõukogu vastu immigratsiooniseaduse. Kehtima hakkas immigratsioonikvoot 0,1 protsenti Eesti alalistest elanikest.

3. märtsil toimus Eesti iseseisvumise referendum. Osa said võtta kõik, kes omasid Eestis alalist sissekirjutust. Referendumist osavõtu protsent oli 83. Iseseisvuse poolt oli peaaegu 78 ja selle vastu 22 protsenti osavõtjatest.

Lisaks eestlastele hääletas iseseisvuse poolt julgelt 150 000 mitte-eestlast, põhilises osas siis venelast. Referendumi tulemustel oli oluline rahvusvaheline mõju. Vene propagandas kasutatud jutt vähemusi kiusavast natsionalismist ei klappinud enam.

1991. aasta 18. augustil moodustati Moskvas riiklik erakorralise seisukorra komitee (GKTšP). Selle teostajate tuumiku käes olid Nõukogude Liidu kõige olulisemad jõu- ja repressiivaparaadi struktuurid. Tegemist oli riigipöörde algusega.

20. augustil toimunud hääletuse puhul väärivad minu arvates tähelepanu paar detaili. Iseseisvuse poolt hääletasid eestlased ja vaid üks venelane, Valeri Kois. Vastu ja erapooletuid saadikuid ei onud. Kohal olnud venelased jätsid lihtsalt hääletamata.

Ma osutaks kahele aspektile. Esiteks ei klapi see äsja, 3. märtsil toimunud referendumi tulemustega. Ikkagi 150 000 venekeelset inimest hääletas Eesti iseseisvuse poolt. Midagi läks valesti, midagi jäi iseseisva Eesti poole hoidvate venelastega rääkimata, nendega jäi kokku leppimata.

Teine aspekt on, et vaatamata sellele, et ülemnõukogu vastas enam-vähem Eestis elavate inimeste rahvuslikule koosseisule, vaatamata sellele, et ilmselt ei tekkinud just selle, tähendab rahvusliku kuuluvuse pinnalt ühe ülitähtsa otsuse tegemisel üksmeelt, ei seganud kõhklejad ega ka vastased selle otsuse vastuvõtmist. Demokraatlik protsess. Enamiku, tuntava enamiku otsus määras asja ja teised leppisid. See on asi, mida tasuks silmas pidada ka nüüd.

20. augustiks oli Eesti oma riikluse rajamisega kaugele jõudnud. Eemaldumine Moskva keskvõimust oli põhjalik, aga mitte lõplik.

Rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti Vabariik. Paradiis?

Eesti oli vaba ja kodanikud hakkasid saama Eesti passe. Peale õigusjärgsete kodanike elas siin veel umbes 550 000 kuni 600 000 endise Nõukogude Liidu kodanikku. 1992. aasta juunis moodustati migratsiooniameti juurde töögrupp, et olukorrale lahendus leida. Töögruppi kuulusid Jüri Estam, Klara Hallik, Liia Hänni, Jüri Kaljuvee, Kaido Kama, Tiit Käbin, Marju Lauristin, Linnar Liivamägi, Aap Neljas, Mart Nutt, Lagle Parek, Regina Pintman (sekretär), Sergei Sovetnikov, Juhan Telgmaa ja Andres Kollist, kes oli ühtlasi töörühma juht.

Töö toimus samaaegselt riigikogu valimiste kampaaniaga, mille üheks loosungiks kujunes arusaam, et kõiki Eestis elavaid endise Nõukogude Liidu kodanikke tuleb käsitleda Venemaa kodanikena.

1992. aasta 7. septembri Postimehes avaldasin artiklis "Kas Vene riik Eesti riigi sisse?" vastupidiseid seisukohti: "Mida rohkem on väljaspool Venemaad vene kodanikke, seda rohkem on neid, keda kaitsta ja seda enam on põhjust meile õpetada, kuidas nendega ringi käia. Nende inimestega hakkaksid tegelema vene konsulaadid Eestis.".

18. septembri Rahva Hääles kordasin sama mõtet: "Praegu oleme olukorras, kus ka eestikeelsed ja -meelsed mittekodanikud ei saa meilt mingit dokumenti ja neid aetakse väevõimuga Vene saatkonda kummardama ja sealt endile Vene passe ning paratamatult siis ka vastavat kodakondsust nuruma." Tolle aja kontekstis oleksime sedasi jätkates jõudnud olukorda, kus Narvas oleks elanud 95 protsenti ja Ida-Virumaal ca 80 protsenti Vene kodanikke.

Töögrupis otsustati endise Nõukogude Liidu kodanike staatust määrava seaduse eelnõu nimetada "Välismaalaste õigusliku seisundi seaduseks". Aluseks sai kontseptsioon, et Eesti ei saa endise NSVL-i kodanike eest nende kodakondsuse probleemi lahendada ja käsitleb neid määratlemata kodakondsusega isikutena.

Kuna tegemist oli pikaajaliselt Eestis alaliselt elavate inimestega, oli mõte anda aega otsustamiseks nii inimestele kui ka liiga rahvusäärmusesse kalduvatele poliitikutele. Samal ajal oli soov pakkuda kohe igal pool aktsepteeritavat dokumenti. Otsustati sisse seada täiesti uus dokumendi liik, välismaalase pass.

1992. aasta 21. oktoobril asus ametisse Mart Laari esimene valitsus. Koalitsiooni moodustasid Isamaa, Mõõdukad (Sotsiaaldemokraatlik Partei) ja ERSP. Valitsuse ministriteks said ka töörühma liikmed Liia Hänni ja Marju Lauristin (mõlemad Mõõdukad, hilisem Sotsiaaldemokraatlik Partei). Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimeheks sai Mart Nutt, kes asus välja töötama uut välismaalaste seadust. Sellesse seadusesse pandi kokku nii kehtiv immigratsiooniseadus kui ka alles eelnõu staadiumis olev välismaalaste õigusliku seisundi seadus.

1993. aasta 21. juunil võttis riigikogu vastu välismaalaste seaduse. Mõõdukad, nüüdsed sotsiaaldemokraadid, hääletasid poolt. Seadusele heideti ette vene elanikkonna tõrjumist, seda ka rahvusvahelist õigust rikkuval viisil. Rajatagune resonants oli arvatavast oluliselt tugevam. Eesti rahvusvaheline maine sai tõsiselt kahjustada. President Lennart Meri seadust välja ei kuulutanud. 8. juulil järgnes kiire vigade parandus. Vastu võeti uus redaktsioon ja 11. juuli kuulutas president Meri välismaalaste seaduse välja.

Välismaalase seadusesse oli välismaalase pass küll sisse kirjutatud, kuid selle olemasolu ignoreeriti ja väljaandmist lihtsalt ei alustatud. Tekitati olukord, kus mittekodanikest Eesti elanikud kasutasid edasi oma kasutustähtaega lõpetavaid Nõukogude Liidu passe või hakkasid võtma Vene passe. Strateegiline eesmärk oli ettekujutuses, et meie pressime ja nemad võtavad Vene passid ja sõidavad siis ära Venemaale. Selline puhas Eesti värk.

Sama vaatenurka meenutas hiljuti saates "Impulss" Jaak Valge: "Mina ei ole küll olnud põhiseaduse assamblees, aga tol ajal ma osalesin väga aktiivselt ka Eesti kodanike komiteede liikumises ja olin ERSP liige ja ma mäletan väga hästi seda meie toonast ettekujutust Eesti tulevikust ja see oli taoline, et suurem osa Venemaa kodanikke tegelikult üsna ruttu lahkub Venemaale.".

1996. aasta 10. jaanuaril võttis Tiit Vähi teine valitsus välismaalase passi väljaandmist võimaldava määruse siiski vastu.

Selleks ajaks oli Venemaa Föderatsiooni kodakondsuse võtnud üle 100 000 inimese. Suures plaanis arenes pikapeale välja olukord, kus Eestisse jäänud mittekodanikest umbes kolmandik võttis Eesti kodakondsuse, kolmandik Vene kodakondsuse ja kolmandik nn halli passi. Vaatamata riiklikule poliitilisele ja asjaajamist keerukamaks tegevale survele jätsid need viimased Vene saatkonda minemata ja ootasid, kuni Eesti ise neile dokumente andma hakkas.

Mingigi lahenduse leidis probleem, mis oli Eesti rahvusvahelisele mainele kahju toonud. Max van der Stoeli külaskäigud ja pidevad vajadused olukorda nii lääne kui ka ida poole selgitada sellega muidugi ei lõppenud. Ei lõppenud ka vajadus oma edaspidise tegevusega näidata, et tegelikult suudab Eesti kõigi oma territooriumil elavate inimgruppidega ringi käia nii, kuidas on kohane ühele euroopalikule riigile.

1997. aasta 13. detsembril otsustas Euroopa Liidu Nõukogu alustada Eestiga läbirääkimisi Euroopa Liitu astumiseks. Vene vähemuse probleemi lahendus osutus Euroopa Liiduga liitumise kontekstis antud hetkel vastuvõetaval moel lahendatuks.

Kokkuvõtteks

Praegune kampaania muuta põhiseadust on jätk kolmekümne aasta tagustele tegevustele. Kestev rajasõltuvuse laadne käitumine või kinnisidee.

Meenutus elust enesest. Üheksakümnendate algupoole paiku, kui need arutelud olid Eestis eriti tulised, küsis üks vene emakeelega ajakirjanik minult, et kuule, miks te meid, kõiki siia jäänuid, rämpsuna käsitlete, me võiksime ju sõjasaak olla. Tõepoolest.

Ja nüüd on Ukraina põgenike saabudes paar siinset vene päritolu, aga eestikeelset ja minu tunde järgi ka vägagi eestimeelset Eesti Vabariigi kodanikku poetanud, et: ukrainlasi võtate nii lahkelt vastu, aga meid te ei tahtnud. Midagi on ikka hinges. Kes selle okka sinna torkas?

Ka praktilises mõttes ei ole kuidagi mõistlik seda inimgruppi uuesti riiklike otsustega, lausa põhiseadust solkides Venemaa poole suunata. Eesti julgeolekule on sellel sedasama julgeolekut vähendav toime.

Minu arvamus oli siis ja on praegu, et see kõik on Eesti riigi huvide vastu. Riigimees nii ei tee, poliitiline manipulaator küll. Oleks tegu lihtsamalt, aga ausalt mõtlevate eesti inimestega, siis jah. Riigimees peaks elu keerukust ja kaugemat vaadet selgitama, ka Trumpi märkama, mitte hääli lantima.

Autor tänab Peet Kaske kommentaari käsikirja lugemise ja väärtuslike soovituste eest.