Aastal 2006 sattusin Eestisse esimest korda. Juba aastake hiljem müüsin või jätsin enamikku varandust maha ja kolisin Tallinnasse elama. Leidsin tööd, lõin endale kogukonda. Aasta pärast suhtlesin vabalt uues kodukeeles. Tekkis tõlketöö, asutasin osaühingu. Tõlkisin raamatu, kaks ja veel ja veel edasi.

Ostsin okasmetsalise rahupaiga Noarootsis. Hakkasin täiskohaga vabakutseliseks tõlkijaks. Ostsin Lille asumis korteri, laenuga loomulikult. Maksan maamaksu. Toidu soetan poest ja oma aiast.

Hakkasin luuletama. Eesti keeles. Minust sai eesti luuletaja. Kujuta ette. Kogumik, kaks, kolm. Neljas tulekul. Kuulun Eesti kirjanike liitu üle kümne aasta.

Abiellusin. Ostsime majaosa, ka laenuga loomulikult. Renoveerisime, austasime vanu palke, mis olid paika pandud enne vabariigi sündimist. Taotlesin ja soetasin autojuhiloa. Avasin raamatupoe-kohviku, keskendudes kureeritud valikus Eesti ilukirjandusele eesti keeles ja võõrkeeltes. Aerutan merel ja aastaringselt ujun meres. Maksan tulumaksu, sotsiaalmaksu, kohustuslikku pensionit, käibemaksu.

Tütar sündis, kasvab kakskeelsena, topeltkodakondsusega. Sünnijärgset ei tohi ju ära võtta. Kahte omada on keelatud teatud east, aga seda keeldu ei võtagi tõsiselt. Keeld siis selline. Esinen koolides, raamatukogudes, festivalilavadel. Mängin pilli, olen kümme aastat laulnud segakooris. Pisarad on täitnud mu silmi laulukaare all.

Olen Eestit esindanud Londonis, Helsingis, Riias, Vilniuses, Druskininkais, Minneapolises, Jurmalas, Badenis, Stockholmis, Derrys. Küllap kuskil veel. Olen hiljuti sooritanud Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami. Tõlkisin Lennart Meri "Hõbevalget" ja "Hõbevalgemat" inglise keelde, raamat ilmub tänavu mais.

Jõudsin käia kohalikel valimistel valimas. Kolm korda. Enam mitte. Enam ei tohi. Alates 26. märtsist 2025. Sest olen kolmanda riigi kodanik. Mitte küll agressorriigi, vaid liitlase. Kusjuures Eesti suurima julgeoleku tagaja, vähemalt teoreetiliselt. Ma ei tohi enam otsustada, milliseid teid tehakse korda minu väikeses kodulinnas. Kuidas raha jagatakse lasteaedadele, isegi sellele, kus käib minu tütar.

Olgu. Mis siis oleks lahendus ses uues mõistmatus ja minu seisukohalt ebaõiglases sundolukorras? Taotleda kodakondsust? Soovingi Eesti kodakondsust kogu südamest. Ammu. Aga praegu nõuab see sisuliselt seda, et pean ajutiselt hakkama nii-öelda halli passi omanikuks. Sünnikodakondsusest loobuda, umbes neli tuhat dollarit maksta, oodata, kuni Eesti Vabariigi valitsus otsustab mu saatuse üle, ning olla senikaua hoopis kodakondsusetu?

Läti lahendas säärase probleemi 2013. aastal. Kui keeleeksam ja kodakondsuse eksam on sooritatud, siis võivad Läti kodakondsust taotleda EL-i ja (sisuliselt) NATO riikide kodanikud. Nimekiri on muidugi täpsem. Läti riik ja rahvas püsib elujõulisena, turvalisena, kaitstuna. Väärikana. Miks Eesti seisab põikpäiselt sarnase lahenduse vastu?

Olen paar korda pärinud aru siseministeeriumilt. Üks vastus oli: "Lubades topeltkodakondsust mõnedele Eesti kodanikele ja jättes teised kõrvale, võib see põhjustada sotsiaalseid pingeid, ebaõiglustunnet ja vastandumist riigile, mis omakorda suurendavad oluliselt ohtu avalikule korrale ja riigi julgeolekule.".

Järsku võeti ära minu õigus hääletada kohalikel valimistel. Kas see ei või tekitada sotsiaalseid pingeid, ebaõiglustunnet ja vastandumist riigile? Kas olen kuidagi ohtlik oma kohalikule kogukonnale? Seal, kus ajan ärisid, renoveerin maju ja kasvatan last?

Kas ma pole olnud piisavalt truu Eesti riigile ja rahvale?

Kas ma ei ole juba tubli eestlane?