Riigikogus on praegu üks fookusteemasid valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel. Riigiteaduslikult on see muidugi äärmiselt põnev teema, sest puudutab selliseid põhimõttelisi küsimusi nagu kellest koosneb poliitiline kogukond või millised on kohaliku omavalitsuse pädevuse piirid. Kindlasti ei saa öelda, et siin oleks üheselt õigeid või valesid valikuid, pigem erinevale argumentatsioonile põhinevad koolkonnad.

Kui lugejale on jäänud arusaamatuks, miks üldse on nii, et riigikogu saavad valida üksnes kodanikud, aga kohaliku omavalitsuse volikogu kõik selle omavalitsuse pikaajalised alalised elanikud, siis lühidalt võib öelda, et riigikogu teostab riigirahva ehk kodanikkonna suveräänset võimu oma riigi territooriumil, aga kohalik omavalitsus tegeleb üsna olmeliste küsimustega, mis puudutavad kõiki elanikke, kellel võiks seetõttu olla ka õigus kaasa rääkida, kuhu rajada mänguväljak või mis marsruuti pidi peaks sõitma bussid.

Sugugi kõik riigid maailmas ei juhindu sellest printsiibist. Näiteks Tšiilis on õigus parlamenti valida kõigil alalistel elanikel kodakondsusest sõltumata, Lätis seevastu saavad kohalikul tasandil hääletada üksnes Läti või Euroopa Liidu kodanikud.

Mis probleemi Eestis selle põhiseadusmuudatusega lahendatakse? Ka eelnõu seletuskiri jääb sel teemal väga üldsõnaliseks. Räägitakse midagi demokraatliku õigusruumi kaitsest ja muutunud julgeolekuarhitektuurist. Millele ma veel veenvat selgitust pole kuulnud, on, et kuidas kasvatab Eesti julgeolekut see, kui me siinsetelt elanikelt kõige rahumeelsema ja õiguslikumalt reguleerituma demokraatlikes protsessides osalemise võimaluse ära võtame?

Kui põhjus oleks selles, et näiteks Venemaa kodakondsusega inimesed teevad valimistel kuidagi antidemokraatlikumaid või Eesti-vaenulikumaid valikuid kui Eesti kodakondsusega muust rahvusest valijad, oleks probleem ja lahendus kooskõlas. Aga Eestis ei jookse poliitilised hoiakud kodakondsuse piire pidi. Viimane lõimumismonitooringki näitab, et hästi lõimunute ja Eesti patriootide osakaal Vene kodanike seas on pisut suuremgi kui muust rahvusest Eesti kodanike hulgas.

Liiati, nagu ka näiteks Jüri Raidla välja on toonud, otsustati taasiseseisvunud Eesti põhiseaduses kohaliku tasandi valimisõigus anda kõigile pikaajalistele elanikele, kuna esiteks ei otsusta kohalikud omavalitsused riigiõiguslikke küsimusi ja teiseks oli nende soov, et igasuguste erimeelsuste ja rahulolematusega oleks võimalik tegeleda esinduskogu laua taga, mitte tänavatel. Täitsa julgeolekust lähtuv argument minu meelest.

Või on selle eelnõu taga lihtsalt puhas poliitiline oportunism? See ei ole enamasti ainus ja põhiline argument, aga valijaskonna koosseisu muutvaid algatusi veavad sageli erakonnad, mis arvavad end neist ka poliitiliselt võitvat

Oma uurimistöö suundadest tulenevalt olen üsna hästi kursis valimisõiguse laiendamisega välismaal elavatele kodanikele ehk nii-öelda välisvalijatele. Ja selles valdkonnas on mitmed uuringud näidanud, et välisvalijad toetavad ennekõike erakondi, kes neile valimisõiguse on andnud.

Näiteks Hispaania parempoolne Rahvapartei (Partido Popular), mis laiendas valimisõiguse välisvalijatele 1990. aastatel, võitis sellest ka ise. Või siis Itaalia vasakpoolne demokraatlik erakond (Partito Democratico), mis on pikka aega nautinud märkimisväärset toetust võõrsil elavate itaallaste hulgas.

Eriti markantne on Ungari erakond Fidesz, mis laiendas koos kodakondsuse andmisega valimisõigust oma naaberriikides elavatele rahvuskaaslastele. Ja üllatus-üllatus, üle 90 protsendi selle rühma esindajatest hääletas just Viktor Orbáni erakonna poolt.

Pole imekspandav, miks e-valimiste kehtestamist vedas Eestis 2005. aastal eest just Reformierakond, samal ajal kui näiteks Rahvaliit või Keskerakond, kelle toetajate seas oli vähem digipädevaid valijaid, seisid sellele vastu.

Näiteid valimisõiguse kitsendamisest ja selle potentsiaalsest kasust on muidugi tuua oluliselt vähem, sest poliitiliste õiguste piiramine on demokraatlikes riikides üsna vähe levinud. Ühe näite ehk siiski võib tuua. Ameerika Ühendriikides on toetanud valijaks registreerimist keerukamaks muutnud reforme just vabariiklik partei, kuna need muudatused on jätnud proportsionaalselt rohkem valimiskastide juurest kõrvale demokraatliku partei valijaid.

Omajagu on näiteid ka sellest, kuidas erakonnad valijaskonna muutustega hoopis endale jalga tulistavad. Üks tuntumaid pärineb ehk Suurbritanniast, kus konservatiivne erakond vedas 1867. aastal eest valimisreforme. Kui varem oli valimine vaid kinnisvara omavate meeste privileeg, siis selle reformiga laienes valimisõigus pea kõigile meessoost perepeadele. Ent reformile järgnevatel valimistel nad hoopis kaotasid.

Ameerika Ühendriikide demokraatidel tuli Valgest Majast välja kolida pärast seda, kui president Lyndon Johnson laiendas valimisõiguse ka mustanahalistele ameeriklastele. Prantsusmaal laiendasid sealsed parempoolsed (UMP, hiljem vabariiklased) valimisõiguse oma välisvalijatele, aga välisvalija hääletas hoopis vasakpoolsete poolt.

Näiteks Saksamaal, kus punakollaroheline koalitsioon laiendas valimisõigust 16- ja 17-aastastele noortele, toetasid paljud noored esmavalijad hiljutistel kohalikel valimistel hoopis paremradikaalset AfD-d.

Ja Eestiski leidub mõtlemapanevaid näiteid. Minust vanemad inimesed meenutavad, kuidas kunagi olla disainitud presidendi valimise süsteemi selliselt, et Arnold Rüütel riigipea toolil ei maanduks. Ja kümmekond aastat hiljem sai temast selle kiuste president.

Kui praegu kavandatav valimisõiguse kitsendamine läbi peaks minema, on sellest ehk veidi võita Isamaal, mis saab ennast teemaomanikuna näidata, ja veel rohkem Keskerakonnal, mille taha saavad koonduda muudatusega rahulolematud valijad. Aga teiste erakondade motivatsiooni ma tõtt-öelda ei mõista. Ning välistada ei maksa sedagi, et isegi kui tulevatel valimistel soovitud erakonnapoliitilised eesmärgid saavutatakse, võivad valijad aastate jooksul hoopis vastupidiselt ümber reastuda.

Niisiis, poliitikateadlasena ma muidugi tunnustan seda, et riigikogu põhiseaduskomisjon on võtnud valimisõiguse teema nii põhjalikult käsile. Ka komisjonis toimunud arutelud, mida kõigil soovijatel on võimalik järele vaadata, on olnud riigiõiguse teemadel väga sisukad ja harivad. Aga sellest, mis probleemi auväärt rahvaesindajad antud seadusemuudatusega ära lahendada loodavad, pole ma veel aru saanud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.