Küsimus, kas Venemaa ja Valgevene kodanikud ning mittekodanikud peaksid tulevastel kohaliku omavalitsuse valimistel evima valimisõigust või mitte, tekitab endiselt teravat ühiskondlikku debatti.

Kuigi valimisõiguse kitsendajad väidavad, et kõike seda tehakse julgeoleku kaalutlustel, siis paradoksaalsel kombel on just sisulised julgeolekulised argumendid selles arutelus jäänud korralikult lahti rääkimata.

Kuidas ikkagi ohustab Vene kodanike valimisõiguse säilimine – ja seda just kohalikul tasandil – Eesti riigi julgeolekut, kui viimase 30 aasta jooksul pole meil laiendatud valimisõigusest otseselt tulenevalt ühtegi tõsisemat julgeolekuintsidenti olnud? Teisisõnu, kuidas peaksime ette kujutlema putinistlikku munitsipaalpoliitikat, mis Eesti riiki ähvardaks?

Valimisõiguse üle käivas debatis on seni olnud peamiselt kolm argumentatsiooniliini.

Esiteks see, et valimisõigust tuleks piirata printsiibil, et mistahes agressorriigi kodanikud ei saaks Eestis ükskõik millistel demokraatlikel valimistel osaleda.

Kui see on läbiv põhimõte, siis näiteks kui Hiina peaks tulevikus ründama Taiwanit, siis ei tohiks kohalikel valimistel hääleõigust olla Hiina RV kodanikel, kui vähe neid ka Eestis oleks. Selle sirgjoonelise kontseptsiooni järgi jääb täiesti arusaamatuks, miks soovitakse valimisõigus ära võtta ka mittekodanikelt.

Teise liinina on väidetud, et parandame me ajaloolisi vigu, mida me 1992. aastal põhiseadust koostades tegime. Juba toona ei oleks pidanud andma Eestisse vaenulikult suhtuva riigi kodanikele mingit valimisõigust. Jääb arusaamatuks, miks märkavad vanad põhivooluparteid nagu Isamaa ja Reformierakond seda "viga" alles 30 aastat hiljem. Kui EKRE valimisõiguse piiramise temaatika juba 2017. aastal tõstatas, siis püüdsid needsamad parteid piinlikkust tundes kogu diskussiooni kiiresti vaiba alla lükata.

Nii jõuamegi lõpuks julgeolekuohte kilbile tõstjate argumentideni, kus seni on avalikkusele üsna vähe kõneldud konkreetsetest võimalikest ohustsenaariumitest ja rohkem rõhutud emotsioonidele. Millised need realistlikult kujutletavad riskistsenaariumid olla võiksid?

Võiks oletada, et kui agressorriigi kodanikele jääb valimisõigus, siis nad valivad näiteks Ida-Virumaal volikogudesse valimisliidud, mis hakkavad kõnelema Narva Rahvavabariigi asutamisest või Ida-Viru autonoomiareferendumist. Kas meil on mingeidki tõendeid, et vastav autonoomia-idee on Ida-Viru valijate seas populaarsust kogumas või on esile tõusmas kohalikke poliitikuid, kes võiksid sellega kaasa minna? Pole nagu kuulnud…

Kui see tõesti ka nii saaks olema, siis on tegemist põhiseaduslikku korda ohustava ettevõtmisega ning mina tõesti ei usu, et Eesti riik ja kaitsepolitsei on nii mannetud, et ei suuda sellistele liikumistele juba eos piiri panna ilma, et me peaks selleks kitsendama kellegi valimisõigust.

Teise stsenaariumina võiks kujutleda, et Vene kodanikud annavad oma hääle poliitikutele, kes asuvad aktiivselt vastanduma Eesti riigile ning takistama ennekõike haridusreformi läbiviimist.

Tasuks nüüd meenutada, et kandideerimisõigus on ka kohalikel valimistel jätkuvalt Eesti kodanikel. Seetõttu on mul raske näha mehhanismi, kuidas valimisõiguse kitsendamine saaks oluliselt mõjutada kohapeal kandideerivate poliitikute galeriid ja muuta seda hoobilt eestimeelsemaks. Tasuks meenutada, et Aivo Peterson oleks peaaegu riigikokku valituks osutunud just Eesti kodanike häältega.

Lisaks sellele on mul ka usku Eesti riiki, et viimane suudab end piisavalt kehtestada, näiteks haridusreformi rakendamise osas, kui seda peaks vaja minema. Senine praktika Narvas on seda juba veenvalt näidanud.

Kolmanda võimalusena võime kujutleda, et valimisõigust kitsendamata jättes saame Ida-Virusse volikogud, mis hakkavad nõudma Venemaale seatud sanktsioonide tühistamist, tegema avaldusi kohese rahu kohta Ukrainas, jne. Tuletan meelde, et välis- ja julgeolekupoliitika pole kuidagi volikogude pädevuses.

Mulle jääb ka arusaamatuks hirm, et Venemaa võiks Moldova ja Gruusia eeskujul hakata oma kodanike kaudu aktiivselt mõjutama meie kohalikke valimiste tulemusi. Milleks? Milles seisneb Kremli motivatsioon sekkuda ühe väikeriigi kohalikesse valimistesse, mis riigitasandi suuri valikuid kuidagi ei mõjuta? Seda enam, et erinevalt Moldovast ja Gruusiast ei otsustata ju meie kohalike volikogude valimistel kunagi suuri küsimusi nagu: ida või lääs, Venemaa või Euroopa.

Niisiis jään ma putinistliku munitsipaalpoliitika kujutlemisega, mis peaks ilma valimisõigust piiramata koheselt meile tõsist julgeolekuohtu kujutama, tõsiselt hätta. Lugupeetud valimisõiguse kitsendamise toetajad, palun aidake mind! Aidake ka avalikkusel mõista, millistest realistikest ja käegakatsutavatest julgeolekuohtudest me räägime? Tehkem seda ka viisil, et ei alavääristaks Eesti riiki kui jõuetut ja hambutut, kes ei suuda end muidu kehtestada, kui et kümne protsendi oma elanike valimisõigust peaks piirama.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.