Eesti suurim turbatootmisala asub Pärnumaal. Kogu Eesti turbatoodangust 98 protsenti moodustab aiandusturvas ja enamus sellest eksporditakse. Turbatootjatel on aga probleem, sest keskkonnaheite vaatest käsitletakse turvast endiselt kui kütust.

"Täna lihtsustatult öeldes turbastatistika või heitmestatistika näitab seda, et turvas muutub atmosfääris heitmeks kohe kaevandushetkel, mis loomulikult nii ei ole. Igaüks hommikul ärgates näeb ju, et kui tal on potililled akna peal, seal on nii lill, turvas kui pott alles, turvas ei kao ju kusagile," rääkis Eesti turbaliidu juhatuse esimees Jüri Tiidermann.

Tiidermanni sõnul omistatakse turbatööstusele 10 protsenti kogu Eesti kasvuhoonegaaside heitest ja seatud kliimaeesmärgid tähendavad sisuliselt turbatööstuse surma.

"See arvutusmetoodika on täiesti väär ja lihtsalt selle asemel, et hakata seda seda metoodikat parandama, lihtsalt tehti otsus, et aastaks 2030 heitmete maht peab vähenema 10 protsenti. Aastaks 2040 peaks tootmismaht vähenema 50 protsenti ja see tähendab et 50 protsenti ettevõtetest on oma uksed kinni pannud," sõnas Tiidermann.

Kliimaministeeriumi hinnangul on seatud eesmärgid saavutatavad.

"Heite vähendamise eesmärgid on igati mõistlikud ja igati realistlikud. Nad tegelikult tähendavad sedasama, et turvast me ei peaks kaevandama, ilma väärindamata Eestist välja viima," sõnas kliimaministeeriumi rohereformi asekantsler Kristi Klaas.

Turbaliidu andmetel oli eelmise aasta toodangu põhjal väärindatud turba osakaal vähemalt 70 protsenti. Ministeeriumi sõnul kasutab Eesti turbatööstuse heite arvutamisel sama metoodikat, mida kasutatakse teistes riikides.

"See heite arvutamise loogika on siis kahetine. Üks on see, mida siis need lahti kaevandatud alad, et kui palju need siis CO2 heidavad. Ja teine pool siis puudutab turba nii-öelda turba kasutamist, kui ta on juba välja kaevandatud. Ainus riik, kes seda selliselt ei tee, on Rootsi ja Rootsi on läbi aastakümnete teinud põhjalikke uuringuid, põldudel erinevaid katseid, kuidas siis tegelikult see turvas laguneb," sõnas Klaas.

Nüüd tehti ka Eestis samm selles suunas, et saada teada, kuidas turvas tegelikult laguneb. Nimelt uurisid teadlased turbaliidu algatusel ja keskkonnainvesteeringute keskuse rahastuse toel, kuidas käitub süsinik turbas, kui seda kasutatakse taimekasvatuses.

"Meie uuring näitabki seda, et tegelikult kasutusperiood vahetult aiandussektoris on väga lühiajaline, ja seega see lagunemine on väga väike. Pikema elutsükliga taimede puhul võib lagunemine ulatuda ka kuue-seitsme protsendini, aga keskmiselt ainult umbes kaks protsenti süsinikust, mis kasvuturbas oli, laguneb," rääkis Tartu ülikooli loodusgeograafia kaasprofessor Ain Kull.

"Me esimese aastaga kirjutame küll 100 protsenti kaevanduses statistiliselt emissiooniks, aga tegelikult on meil ju sisuliselt 98 protsenti süsinikku alles," täheldas Tiidermann.

Professor Ain Kulli sõnul toimub turba põhiline lagunemine selle järelkasutuse käigus, kui see jõuab komposteerimisse või mulda. Osa turbast aga ei lagune kunagi. "Suur osa süsinikust jõuab tegelikult ringlusse teistes sektorites ja ei lagune enam täielikult. Kui kõik detailid arvesse võtta, siis kõigest umbes 70 protsenti lendub ja 30 protsenti jääb mulla süsinikuvaru täiendamiseks," lausus ta.

Kulli sõnul võiks uuring olla aluseks tegeliku süsinikuheite arvutamisel, sest arvutusloogika on jäänud ajale jalgu. Samas tõdeb ta, et süsteemi pole niisama lihtne muuta.

"Turbakaevandajaid maailmas on suhteliselt vähe. Suurem osa tarbijaid on siis need, kus ei kaevandata endale turvast ja nende huvi midagi muuta on tagasihoidlik. Rahvusvahelised lepingud vajavad kõigi kooskõlastamist ja siis on lihtsam jätkata vana ja lihtsa metoodikaga ja teine põhjus on kahtlemata see, et saada teada täpselt, kuidas ja kuhu turbast süsinik läheb, on väga keeruline ja neid uuringuid on maailmas ainult üksikuid," rääkis Kull.

Ministeerium kohe midagi muutma ei rutta. Kristi Klaas siiski möönab, et uuring annab suuna kätte.  

"Me peame igal juhul aluseks võtma teaduslikult tõestatud andmed, aga nagu turbaliit ka ütles, et see on esimene pilootuuring, põldudel neid katseid tegelikult tehtud ei ole," ütles Klaas.

Tiidermanni sõnul tuleks aga riigil välja töötada õige metoodika.

"See on tegelikult riiklik kohustus ja selle sellega peaksid tegelema meie kliimaministeeriumi ametnikud, mitte sellega, et kirjutame selle sektori sisuliselt rentslisse. Sektori käive on kasvanud pea 70 protsenti viimase kolme aastaga, et see veel kord tõestab seda, et millega me kulla ametnikud nüüd tegeleme," ütles Tiidermann.