Viimased uudised räägivad võimalikust vaherahust Ukrainas ja palju on räägitud ka Venemaa sanktsioonide tühistamisest. Mis pilguga Gruusia neile sündmustele vaatab?

Tuleb teha vahet Gruusia de facto valitseval parteil, mis on nüüdseks kõigis olulisemates küsimustes Venemaa seisukohtadele väga lähedal, ning Gruusia elanikel või Gruusia opositsioonil ja ka minul endal, kes suhtuvad mõningase skepsisega tõelise vaherahu võimalikkusesse Venemaaga, sest meil on sellega oma kogemused, nagu ka teie riigil.

Mitte ainult vaherahudega, aga rahulepingutega Venemaaga. Me sõlmisime ühe suure vaherahu Venemaaga 1920. aastal, teie ilmselt samal ajal. Ja üheksa kuud hiljem tungis Venemaa sõjavägi Gruusiasse. Venemaa on Gruusiasse veel mitu korda sisse tunginud.

Nagu iga Venemaa naaberriik, millel on otseseid kogemusi sellega, mida tähendab Venemaa naabruses elamine, mida tähendab Venemaa okupatsioon, sest kaks meie territooriumit on praegu okupeeritud, suhtume me sellesse ettevaatlikult, sest see peaks olema tõeline vaherahu tõeliste järeleandmistega Venemaa poolt Ukraina okupeeritud maa-alade osas, sest Venemaa on agressor, mis Ukrainasse sisse tungis, mitte vastupidi.

Te mainisite, et Gruusia on Venemaa poole pööranud. Kuidas see juhtus? Lääneriikidele on see pööre šokeeriv olnud.

See pole Gruusia pööre. Tuleb teha vahet Gruusial kui riigil, mis on igavesti oma iseseisvuse eest võidelnud, kogu oma olemasolu jooksul viimasel 26 sajandil, ja nendel, kes Gruusias praegu valitsevad tänu võltsitud valimistulemustele.

Tulemusi moonutati ilmselt tänu Vene propagandistide toetusele, Venemaa stsenaariumite, tehnilise toe ja kõige selle abil. Nad ei esinda Gruusia vaateid ümbritsevale maailmale ja Venemaale, vaid nad esindavad ainult iseennast. Piisab sellest, kui näha, kuidas Venemaa riigijuhid seda võimuparteid ülepäeviti tagant kiidavad, näidates, et nad on nende poolel, sellal kui Gruusia elanikud on igavesti, eriti aga pärast iseseisvumist 1991. aastal toetanud teekonda Euroopasse kõigil valimistel enam kui 80 protsendi häälteenamusega, ka kõigis arvamusküsitlustes.

See pole siiamaani muutunud. Ka tänapäeval toetab suur, umbes 80-protsendiline enamus Euroopa teekonda, isegi kui võimuerakond on pööranud kõrvale nendest ambitsioonidest, mis on Gruusia rahva tahe.

See on paljud inimesed tänavatele toonud, sest nad tahavad sellel teel jätkata. Aga nendel suurtel meeleavaldustel pole olnud käegakatsutavaid tulemusi. Miks? Sest kui võidelda olukorraga, mis on väga diktatuuri moodi, siis on väga keeruline näha otsest põhjuse ja tagajärje seost ja vahetut mõju sündmustele.

Kõik peamised vahendid jõu näitamiseks ja rahva allasurumiseks on võimuerakonna käsutuses. Nad on neid liigagi jõuliselt kasutanud.

Ülepäeviti võetakse vastu represseerivaid seadusi. Nad on kasutanud vägivalda ja rahalist survet tänavatele tulnud inimeste vastu. Nad on kasutanud uut näotuvastustehnoloogiat. Nad on kasutanud kõiki repressiivvõimu vahendeid.

Teisel pool on inimesed, kellel pole vahendeid ega jõudu. Nad ei kavatsegi jõudu kasutada, sest nad teavad, et me oleme geopoliitiliselt keskkonnas, mis välistab igasuguse meiepoolse jõu kasutamise. See on väga rahumeelne liikumine. Rahumeelsed liikumised vajavad kannatlikkust. Meil on palju kannatlikkust, sest meil on palju kogemusi oma iseseisvuse ja suveräänsuse kaitsmisega.

Te arvate, et teekond läände pole veel lõppenud?

Muidugi mitte, sest rahvas pole seda meelt. Kõik vaatavad veel Euroopasse minemise poole. Takistused sellel teel on praegu väga ilmsed. Aga väga huvitav on näha, et isegi see osa elanikkonnast, mis on ikka veel võimuerakonnale lojaalne, isegi see osa soovib Euroopasse.

Režiim on sunnitud teatud mõttes tasakaalu otsima. Nad ütlevad, et nemad polegi Euroopa vastu, vaid hoopis eurooplastele ei meeldi, et me oma suveräänsust kaitseme. Eurooplased soovivad suruda meile peale igasuguseid LGBT-seadusi. Ja kui me nende tahtmist ei täida, siis karistavad nad meid sanktsioonide ja piirangutega.

"Aga me liigume siiski Euroopa poole ja viime Gruusia Euroopasse." Ja nad kasutavad seda narratiivi, sest need inimesed, kes seda režiimi toetavad, pole samuti valmis ütlema, et nad on Venemaa-meelsed.

Nad pole valmis ütlema, et nad ei soovi Euroopat. Nende lapsed käivad kõik  Euroopa koolides, nad kõik käivad Euroopa pealinnades ostlemas. Nad kõik hoiavad oma raha erinevates Euroopa riikides. Ja nad kõik tahavad kõiki Euroopa eeliseid, aga millegipärast ei soovi nad neid oma elanikele, ehkki elanikud seda tahavad.

Võimuerakonnast rääkides tuleb ka mainida (Gruusia Unistuse asutajat Bidzina) Ivanišvilit, sest teda on kutsutud Gruusia varivalitsejaks. Enam pole ta ainult varjus. Aga teda on ka nimetatud põhjuseks, miks Gruusia Venemaa poole pööras. Kui suur tema poliitiline mõju praegu on?

Poliitilisest mõjust ei saa rääkida. Tema on mees, kes kõike otsustab. Tema poolel on käputäis inimesi, kes väljendavad tema vaateid ja peegeldavad neid, sest ta ise eriti sõna ei võta.

Ta ei esine kunagi televisioonis ega mujal. Tal on inimesed, kes tema häält ja otsuseid väljendavad, aga võimuerakonnas Gruusia Unistus pole kedagi, kes tema otsustele vastu oleks või neid isegi arutama hakkaks.

Väga huvitav on näha, et ainult ühe erakonnaga parlamendis ei suuda ükski otsus ega ükski represseeriv seadus, mida peaaegu iga päev vastu võetakse, mingisugust arutelu tekitada. Ja igas küsimuses on üks seisukoht, mida väljendab mõnikord peaminister, teinekord parlamendi eesistuja, ja seda kordavad samal kujul viimseni kõik parlamendisaadikud, viimseni kõik Gruusia Unistuse liikmed.

See on täiesti monoliitne blokk, kus mitte miski ei paista muutuvat. Ka mitte väga tavalistes küsimustes, kus reeglina on tavapärane, et väljendatakse erinevaid arvamusi.

Grusiinidele meeldib ju eriti väga individualistlikuks jääda. See on väga monoliitne jõud, mille võimuvertikaal algab Ivanišviliga ja jõuab põhja välja. Tõeline küsimus on, kas Ivanišvili langetab oma otsuseid ise või suunatakse neid mingil määral ja otsustatakse kuskil mujal, see tähendab Moskvas. Ta on mõistagi ärimees, kellel on Venemaal palju sidemeid.

Kas see on tema jaoks peaaegu ellujäämise küsimus?

Ma ei tea. Keegi ei oska seda öelda, sest meil pole nende järelduste tegemiseks faktilist infot. Aga me võime analüüsida ja arutada seda, mida me näeme. Ja me näeme, et otsuseid teeb tema ainuisikuliselt. Ning need otsused kattuvad suuresti praeguse Kremli poliitikaga ja Kremli soovidega.

Väga tihti, peaaegu kord kuus, kuuleme Venemaa juhtidelt, et nad väärtustavad Gruusia Unistuse seisukohti, nad hindavad neid ja on nendega ühel nõul. See on väga lähedane suhe. Seda me näeme.

Kuidas temast siis jagu saada?

Me teame, ja eks teiegi teate, et vaja on vastupidavust. Meie oleme 70 aastat vastu pidanud. Nõukogude ajal suutis Gruusia kaitsta oma keelt ja olla vastu põhiseadusemuudatustele, suutis oma identiteeti kaitsta.

Nüüd on meil täiesti teistsugune olukord, aga inimesed käivad ikka tänavatel. Nad jätkavad ka neli kuud hiljem väga otsese surve ja tagakiusamise kiuste riigis, mis pole rikas riik, kus kõik sõltuvad ellujäämiseks oma tööst. See pole lihtne võitlus.

Aga minu suhtelise optimismi aluseks on see, et need inimesed pole valmis sellega leppima, nad pole valmis riigist lahkuma ja jätma seda neile, kes jäävad. Seega võitlus jätkub.

Kas te näete suuremat ühtsust kui eelnenud aastatel seniste probleemide ja meeleavalduste ajal? Kas te näete, et seekord on muutusi oodata?

Gruusias on pidevalt olnud nii, et ühtsust leitakse siis, kui kaalul on iseseisvus, kui kaalul on riigi tulevik, mis on meie tänane olukord. On erinevaid poliitilisi vaateid, on palju erinevaid erakondi. See on väga hea märk, sest tulevikus ei soovi grusiinid enam ühe partei võimust kuuldagi, sellest piisab.

Me peame koalitsioonisüsteemiga jätkama. Aga peamises ja keskses küsimuses, et me pole valmis Gruusiat Venemaa ülemvõimu alla andma, on rahva ja poliitilise spektri täielik ühtsus. Seda arvavad valitsusvälised organisatsioonid, kriitiline opositsioonimeedia, mina kui Gruusia õigusjärgne president, vähemalt kuni ei toimu uusi valimisi, mille järel moodustataks uus parlament, mis valiks omakorda uue presidendi.

Milline Gruusia tulevik teie arust välja näeb?

Tuleb Euroopa-meelne ja sõltumatu Gruusia. Ma ei tea, kui palju samme on vaja selleks astuda ja kaua see võtab, aga minu arust vajab see Euroopa Liidu suuremat kaasatust.

Me oleme saanud palju toetust eraldi riigipeadelt ja teie riik on väga hea näide Gruusia väga tugevast ja kauaaegsest toetajast. Aga meil on vaja, et Euroopa Liit ühtselt seisukoha võtaks, sest Euroopa Liit andis meile ühe aasta eest kandidaadi staatuse.

Ja kui riik ühe aastaga nii kiire pöörde teeb, siis on see Euroopa Liidu usaldusväärsuse küsimus, Euroopa Liidu poliitiline küsimus.

Minu arust peaks EL reageerima. Selleks pole palju vahendeid, ent on üks - nimelt poliitiliselt öelda, mis pole vastuvõetav. Ja see, mis Gruusias toimub, pole ilmselgelt vastuvõetav. See ei tohiks Euroopa Liidule vastuvõetav olla.

Intervjuu tõlkis Janno Buschmann