Eestlastele, üldiselt usuleigele rahvale ja kui üldse religioossetele, siis pigem luterlikele või esoteerikausku inimestele, läheb Rooma paavsti isik ja olemus korda laias laastus ainult kahel juhul: kui uus paavst välja valitakse ja kui ta sellest ilmast lahkub.

Nädala algul, lausa sümboolsel kombel teisel ülestõusmispühal surnud paavst Franciscuse ametiaega mahtus muidugi veel üks meie jaoks oluline sündmus, ta külastas 25. septembril 2018. aastal Eestit. Selle sündmuse ja praeguse aja vahel ilmusid muidugi mõned uudised sellest, mida Franciscus tegi või ütles või kus käis, aga suurem uudis tuligi alles nüüd.

Enamasti, jättes kõrvale näiteks Benedictuse vabatahtliku tagasiastumise, püsib paavst ametis kuni surmani. Seega ongi katoliku kiriku kõrgeima vaimuliku elu lõpp ühtaegu inimlik ja ametlik, isegi märkimisväärse poliitilise kaaluga sündmus.

Võime arutlema jäädagi, kas Rooma paavst on jäänuk minevikust ja vaadeldav rohkem kui üks paljudest Itaalia turismiatraktsioonidest või on ta siiski jätkuvalt maailma üks olulisematest vaimsetest juhtidest. Omamoodi õiged on mõlemad hinnangud. Siiski ei maksa Eestiski unustada, et Franciscus esindas enam kui 1,4 miljardit katoliiklast, ühendades nii ladina riitust järgivaid kui ka idakatoliku kirikuid, nagu ütles ERR-i teadusportaalile Novaator Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia erakorraline lektor Igor Ahmedov.

Lisaks võib mainida, et katoliku kirikul ei tohiks puudust olla kinnisvarast ega muust varast ja sellest tulenevast poliitilisest mõjuvõimust, mida kunagi oli muidugi palju enam, aga me räägime praegugi siiski mitmeid miljardeid eurosid väärt ettevõtmisest.

Hoolimata sellest, kes on parasjagu paavst ja kelle elust ja tegevusest saame päevauudistest ametisse astumise ning surma vahel teada üsna vähe, puutume paavstluse ja katoliku kiriku tegemistega tegelikult päris palju kokku hoopis teisel tasandil, nimelt kultuuris.

Ei möödu ilmselt ühtegi aastat, mil ei ilmuks mõnda otse või kaudselt selle müstilisuse looriga kaetud ning väidetavalt intriigidest küllastunud organisatsiooni tegevusest kulisside ees ja taga mõnda raamatut, filmi või teleseriaali.

Paavsti, kardinalide, preestrite, eksortsistide, katoliiklike vampiiriküttide ja paljude teiste tegelikust ja fantaseeritud elust kõnelevad filmid moodustavad juba nii suure kogumi, et neist annaks kokku panna päris mitu temaatilist filmifestivali.

Et sel kevadel Vatikanist tulnud ja tulevatele uudistele veidi kultuurilist tausta lisada, võiks vaadata näiteks Paolo Sorrentino ülistiilset seriaali "Noor paavst" koos selle järjega "Uus paavst" ning muidugi Edward Bergeri küllaltki värsket tugeva stsenaariumi ja näitlejatöödega filmi "Konklaav", mis on nüüdseks ohtralt tunnustust pälvinud. Sorrentino ja Bergeri loomingu prohvetlikkust saame hinnata juba üpris varsti, kui Sixtuse kabeli korstnast hakkab tõusma valget suitsu ja kõlavad oodatud sõnad "Habemus papam!" ehk et meil on nüüd uus paavst. Muide, ka sellenimeline film on olemas, Nanni Moretti lavastatud linateos "Habemus papam" tuli välja 2011. aastal.

Seega on paavst kui inimene üks asi, teda ümbritsev aga hoopis teine asi ja suurem kui kes tahes paavst isikuna ise. Franciscuse puhul võivad praegust maailmapoliitikat arvestades saada tema eksistentsi kõige olulisemaks sündmuseks tema matused, mis algavad laupäeval, 26. aprillil kell 10 Püha Peetruse basiilikas.

Franciscuse matustele on paljude teiste mõjukate inimeste kõrval minemas Ukraina president Volodõmõr Zelenski, USA president Donald Trump, Prantsusmaa president Emmanuel Macron, Suurbritannia peaminister Keir Starmer ja muidugi ka Eesti president Alar Karis.

Pole võimatu, et laupäeval läheb samamoodi, nagu mõne eesti suure suguvõsa patriarhi täiesti tavalistel peiedel, kus algul öeldakse lahkunu kohta mõned head sõnad, poetatakse viisakusest pisar, aga siis hakkab kokkutulemise põhjus vaikselt ununema, kaevatakse üles vanad vaenud, sõlmitakse uusi liite ja lepitakse kokku järgmisi kohtumisi.

Selle järgi, kuidas keegi matustel käitub, kuidas end ühisfotole sätib, mida meelde tuletab ja milliseid lubadusi annab, saab teha kaugeleulatuvaid järeldusi ja Franciscuse elu ning surma tegeliku mõju tunnistajaks võime olla veel enne, kui valge suits Vatikani kohale tõuseb.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.