Majandusarengu seisukohalt tuleks küsida, kas pankade kasumlikkus toetab finantsstabiilsust ehk kas see aitab tagada finantssektori toimimist nii tavapärastes kui ka ebasoodsates tingimustes, ennetada pankade sattumist raskustesse majanduslanguse ajal ja toetada jätkusuutlikku majanduse rahastamist. Kogemused näitavad, et parema kasumiteenimisvõimega pangad on finantsstabiilsuse hoidmise ja majanduse rahastamise seisukohalt ühiskonnale kasulikumad.

Viimase kahe aasta jooksul on Eesti pankade kasumid küündinud miljardi euro tasemele, mis on tekitanud ühiskonnas ebaõigluse tunde ja õhutanud arutelu pankade täiendava maksustamise üle. Küsimus on, kas selline kasumitase on midagi erakordset või on tegemist lihtsalt heade aastatega.

Vastuse aitab leida pankade viimaste aastate kasumite võrdlus nende ajaloolise kasumlikkuse tasemega (vaata joonis 1)*. 2024. aasta lõpus oli Eesti pankade varade maht 45 miljardit ja omakapital 5 miljardit eurot. Seda arvesse võttes võiks pankade kasumid küündida mitmesaja miljoni euroni. Kui võtta aluseks Põhjamaade pankade eesmärgid – kapitalitootlus 15 protsenti –, peaks Eesti pankade kasum küündima keskmiselt 750 miljoni euroni. Parematel aastatel võib see tõusta miljardi euroni, kehvematel jääda veidi väiksemaks.

Mitmed Eestis tegutsevad pangad on noteeritud kohalikul börsil ja juhul, kui neil oleks vaja kapitali suurendada, on oluline võrrelda nende kasumlikkust teiste börsiettevõtetega. Tallinna börsil noteeritud pangad ei ole teiste ettevõtetega võrreldes kõige suurema kasumlikkusega, kuigi jagavad olenevalt aastast 2.–5. kohta.

Selle taustal on märkimisväärne, et ühiskonnas puudub arutelu teiste keskmisest kasumlikumate ettevõtete maksustamiseks. Samas on arusaamatu, miks soovitakse täiendavalt maksustada just üht sektorit, tuues põhjenduseks vaid suuremad kasuminumbrid, arvestamata, et tegemist ongi miljarditesse eurodesse küündiva äriga. Majandusarengu seisukohalt oleks õigem küsida, kas pankade kasumlikkus toetab finantsstabiilsust ja majanduse rahastamise jätkusuutlikkust.   

Pärast taasiseseisvumist on Eesti pangad kandnud kahjumeid kolmes suuremas episoodis: rahareformile järgnenud panganduskriis, mis kulmineerus 1994. aastal; Vene kriis ja sellele eelnenud aktsiaturu kukkumine 1997–1998 ning globaalse finantskriisi järel 2009. aastal. Kui kahe esimese kriisi puhul läksid pangad pankrotti ja pangandust tervikuna tabasid suured raskused, siis pärast globaalset finantskriisi jäi erinevalt paljudest teistest riikidest Eestis pangandus toimima ja see lõi hea aluse majanduse taastumisele ja laenumahtude kasvule.

Pankade suutlikkus laenukahjumitega toime tulla sõltub nii pankade kapitali tasemest kui ka kasumi teenimise võimest. Kusjuures esmane laenukahjumite katmise allikas on pankade jooksvalt teenitud kasum, teiseks omanikele kuuluv kapital. 

Globaalse finantskriisi ajal olid edukamad need riigid, kus pankade kasumlikkus oli suurem ja kapitali tase kõrgem. Lisaks jõustus samal ajal pankade uus kapitaliarvestuse kord ja leevendati märgatavalt pankade kapitalinõudeid. Eestis oli aastail 2007–2011 pankade kapitali osakaal varadest ajalooliselt kõige väiksem – keskmiselt 7 protsenti (vaata joonis 2). Siiski oli see teiste riikidega võrreldes suurem ja piisav selleks, et pakkuda täiendavat puhvrit suurenenud laenukahjumite katmiseks.

Ühe õppetunnina üleilmsest finantskriisist otsustati nii rahvusvahelisel kui ka Euroopa Liidu tasandil täiendada pankade kapitalinõudeid. Varem kehtinud nõuetele lisandusid n-ö pehmemad, sealhulgas erinevad makrofinantsjärelevalve puhvrid süsteemsete riskide jaoks. Nende pehmem iseloom tähendab, et nõuete mittetäitmisel ei sekku järelevalve pankade tegevusse, vaid neile seatakse piirangud dividendide väljamaksmisel.

Koos lisandunud kapitalipuhvritega võeti riikide majanduspoliitikas kasutusele makrofinantsjärelevalve, mille eesmärk on hinnata finantssüsteemi toimimist ohustavaid riske ja kehtestada pankadele nõudeid finantsstabiilsuse kindlustamiseks. Kapitalipuhvrite kehtestamisel või nende suurendamisel lähtutakse kahest põhimõttest: esiteks tugevdada pankade vastupanuvõimet juhul, kui puhkeb majanduskriis, ning teiseks pehmendada finantstsükli mõjusid.

Sageli aetakse finantstsükkel segamini äritsükliga. Finantstsükkel kajastab eeskätt majapidamiste ja ettevõtete võlakoormuse arengut, samas kui äritsükkel iseloomustab majanduse üldist käekäiku. Finantstsükli hindamisel keskendutakse seega ettevõtete ja majapidamiste laenukasvu tempole, sest liiga kiire laenukasv võib suurendada laenukahjude riski ja seeläbi võimendada järgnevat majanduslangust. Näiteks globaalse finantskriisi ajal süvendas Eesti majanduslangust asjaolu, et sellele eelnes märkimisväärselt kiire võlakoormuse kasv.

Kokkuvõttes on pankade kasumid olulised, et toetada majanduse arengut ja pakkuda võimalikes finantskriisides kaitset nii pankadele kui ka nende klientidele ja kindlust majanduse rahastamise toimimiseks. Ühe õppetunnina globaalsest finantskriisist suurendati pankadele seatud kapitalinõudeid, lisades samas paindlikkust nende täitmisel. Selle üheks väljundiks on makrofinantsjärelevalve asutuse (Eestis on selleks asutuseks keskpank) poolt kehtestatavad kapitalipuhvrid.

^* Aastatel 2016–2022 oli pankade omakapitali näitaja ebatavaliselt kõrge, kuna välisomandis olevad pangad eelistasid maksuseaduse tõttu kasumi pigem reinvesteerida. Seega võiks hinnata, et sellel perioodil oli kapitalitootlus umbes 40 protsendi võrra suurem, ehk kui joonisel on see vahemikus 8–13 protsenti, siis tegelikult oli see pigem vahemikus 11–18 protsenti.

Kommentaar ilmus algselt Eesti Panga blogis.