Eesti majanduse jaoks toimus 2011. aastal ülisuur muutus: loobuti Eesti kroonist ja võeti kasutusele euro. Ehkki tegemist oli üliolulise ja suure muutusega, ei muutunud selle tulemusel Eesti rahanduspoliitika.

Euro on pakkunud Eestile olulisi võimalusi võrreldes krooniga, kuid need võimalused on jäetud suures osas kasutamata. Võib isegi öelda, et Euroopa Liidu ühise valuuta pakutud võimaluste kasutamatajätmine ei maandanud riske, vaid hoopis tootis uusi riske, mis on suures osas ka realiseerunud ja mõjunud negatiivselt Eesti konkurentsivõimele ja elanike heaolule.

Oma raha, oma risk

Kui Eestil oli oma valuuta, Eesti kroon, siis tähendas see, et Eesti vastutas ise nii rahapoliitika kui ka eelarvepoliitika eest. Raha väärtust tuli hoida, inflatsiooni kontrollida, valuuta stabiilsust tagada ning välismaailma silmis usaldust säilitada. Kõik see nõudis tugevat distsipliini.

Krooni ajal oli raha kaitsmine prioriteet, eriti kuna kroon oli seotud valuutakomitee süsteemiga: kroon oli fikseeritud kursiga seotud Saksa marga (ja hiljem euro) külge. See tähendas, et Eesti Pank ei saanud ise raha juurde trükkida ega intressimäärasid vabalt muuta, rahapoliitiline iseseisvus oli piiratud, aga stabiilsuse huvides vajalik. Finantsturgude usaldus tuli välja teenida.

Kui riik oleks hakanud krooni ajal palju laenu võtma ja defitsiiti kasvatama, oleks võinud tekkida surve krooni vahetuskursile. Turg oleks hakanud kahtlema krooni püsivuses, mis omakorda võinuks kaasa tuua valuutakriisi. Seega oli eelarvedistsipliin ja tasakaalus eelarve krooni ajal sõna otseses mõttes rahanduspoliitika kaitseliin. Oluline oli pigem minna veidi liiale rahanduspoliitilise konservatiivsusega kui kasvõi natukenegi tekitada kahtlust krooni usaldusväärsuses.

Ühine raha, jagatud risk

Eurole üleminek tähendas, et Eesti majanduslik raamistik muutus täielikult. Eesti andis peaaegu kogu rahapoliitilise suveräänsuse Euroopa Keskpangale (EKP). Eesti Pank ei juhi intressimäärasid ega kontrolli rahapakkumist, see kõik toimub Frankfurdis.

Euro tähendab ka jagatud usaldust. Euro tugevust ei taga mitte ainult Eesti, vaid kogu euroala majanduslik ja poliitiline tugevus. Eesti osakaal kogu euroala majandusest on üliväike. Nii et kui Eesti riik võtab mõõdukalt ja vastavalt euroala reeglitele laenu, siis see ei saa praktiliselt üldse mõjutada valuuta stabiilsust. See tähendab, et Eestil ei ole vaja oma riigieelarve koostamisel pidada silmas euro stabiilsuse tagamise eesmärki, vaid eesmärk on peaaegu ainult majanduse ja riigi võimekuse kasvatamine.

Sisuliselt tähendas eurole üleminek seda, et Eesti sai Euroopa Liidult väga suure kingituse, võimekuse võtta laenu ülisoodsatel tingimustel väga suures mahus. Aastatel 2015–2020 aastatel oli Eestil võimalik võtta kümneaastast laenu intressiga umbes 0,3 protsenti aastas. Selle rahaga oleks saanud teha suuri investeeringuid tasuvatesse projektidesse, näiteks infrastruktuuri, energiatõhususse, haridusse, tervishoidu jne.

Suur osa neist investeeringutest oleks ära tasunud juba puhtalt inflatsiooni kaudu, kuna samade investeeringute tegemine on nüüd oluliselt kallim. Ja loomulikult oleks osa neist investeeringutest tootnud ka rahavoogu, millega väikese intressiga laenu tagasi maksta. Nii väikese intressiga laenuressursi olemasolul ei pea olema mingi investeerimisgeenius, et leida investeerimisobjekte, mis madala riski juures ennast ära tasuvad.

Eesti poliitikud võtsid vastupidise hoiaku ning peaaegu intressivabadest laenuvõimalustest keelduti. Jäädi äärmiselt konservatiivse, 1990. aastatest pärit poliitika juurde, mis on euro kontekstis toonud kaasa probleemid.

Konservatiivset eelarvepoliitikat esitati kui riski vältimist, ent tegelikult loobuti strateegilistest investeeringutest. See ei vähendanud riske, vaid lõi neid juurde.

2020. aastate kriiside – koroonapandeemia, inflatsioon ja energiakriis – valguses selgus, et liigne ettevaatlikkus oli oma olemuselt hoopis süsteemne risk. Kui lõpuks oli vaja reageerida, tuli seda teha kallite laenude abil, hilja ja kiiresti. Otsused, mis lähtusid ajast ja kohast 1990. aastatel, osutusid 2020. aastatel mitte ainult ebaefektiivseks, vaid lausa kahjulikeks. Meil on eelarvemiinus kõrgete intressimäärade tingimustes ning suur maksukoormuse kasv.

Kuidas head kavatsused muutusid riskiks

Tekib küsimus, et miks on Eesti selliseid vigu teinud, ükski poliitik ei taha ju Eestile halba.

Riskiks osutunud range ja konservatiivne eelarvepoliitika sai alguse krooniajast. Sel ajal oli tegemist eduka ja õigustatud poliitikaga, finantsturgude usaldus tuli välja teenida ning valuutakomitee süsteem ei võimaldanud rahapoliitilist paindlikkust.

Kuna krooniaegne eelarvepoliitika tõi edu, jäi poliitikutele mulje, et nii on õige ja "vastutustundlik" tegutseda ka euro ajal. Poliitikud ei mõistnud fundamentaalset erinevust Eesti krooni ja euro vahel ega neid võimalusi, mida euro pakkus.

Kahjuks jäid krooniaegsed hoiakud püsima ja mitte enam ainult tööriistadena, vaid ideoloogiliste dogmadena. Eelarvetasakaalu püha printsiip, absoluutne vastumeelsus riigivõlale ja laenamise sidumine "moraalsete ohtudega" hakkasid kujundama poliitikaid ka siis, kui olud seda enam ei nõudnud.

Eesti poliitilises retoorikas esitati laenuvõtmise vältimist sageli moraaliprintsiipidena "võlg on võõra oma", "ei tohi elada tulevaste põlvede arvel" ja "laen on laiskade lahendus". Need kõlavad nagu vanarahvatarkused ja ongi seda, kuid tuleb arvestada, et see vanarahvas oli enamasti maksimaalselt kolme klassi haridusega ehk üsna rumal. Neil puudus ligipääs rahandusalastele teadmistele. "Vanarahva" laenu vältimise filosoofia oli igati sobiv, sest kolmeklassilise haridusega inimesele ei tohigi laenu anda. Selle filosoofia mehaaniline ülekandmine 21. sajandi rahvusvahelisse makromajandusse on aga absurdne.

Nii kujunes Eestis välja omamoodi "moraalne rahandus", mille puhul on laenust hoidumine iseenesest voorus, olenemata sellest, kas sellel on majanduslik mõte, rahvuslik kasu või tasuvus. Otsused lähtusid ajaloost pärit uskumustest.

Seda hoiakut tugevdas ka rahvusvaheline tähelepanu. Eesti madalat riigivõlga toodi välja mitmetes välismaistes ülevaadetes ja artiklites. Näiteks mainiti Eestit kui üht vähestest riikidest, mis pärast eurotsooni võlakriisi suutis hoida võlataset alla kümne protsendi SKP-st.

Kuigi Eesti madalat riigivõlga toodi tõepoolest vahel esile välismeedias– näiteks rahvusvaheliste majandusülevaadete võrdlevates graafikutes ja kommentaarides –, oli nende viidete mõju Eesti sisepoliitikale ebaproportsionaalne. Info levitamine toimus valikuliselt: võimendati neid signaale, mis kinnitasid juba olemasolevat uskumust, et laenust hoidumine on iseenesest hea. Samal ajal ignoreeriti või alavääristati samu allikaid, kui need osutasid investeeringute puudulikkusele või tulevikuriskidele.

Selline selektiivne info kasutamine kujundas eksitavat arusaama, justkui oleks Eesti rahanduslik suund olnud universaalselt eeskujulik. Tegelikkuses tähendas see pseudotublidus, et Eesti esines valitud graafikutel kenasti, kuid reaalsuses jäid investeerimisvõimalused sageli kasutamata. Loobuti võimalustest tugevdada oma majandust, parandada teenuseid, tõsta inimeste heaolu ning konkurentsivõime halvenes.

Tegelikkuses on nii, et majanduses ei ole moraalne mitte laenu vältimine, vaid oskuslik ja vastutustundlik ressursikasutus. Kapitali kasutamine, kui see on odav ja tootlikkusega kaetud, on tarkus, mitte nõrkus. Selle eiramine ei ole mitte eetiline, vaid kahjulik. Hästi tehtud investeeringutel on omadus ise ennast ära tasuda ja tulu toota ilma, et peaks maksutõusudega raha juurde korjama. Sellistest tulutoomise võimalustest on loobutud, kui on lähtutud põhimõttest "laenamine halb, mittelaenamine hea".

Eesti laenuvõimekuse mitte kasutamine tulutoovateks investeeringuteks on võrreldav hüpoteetilise olukorraga, kus näiteks Norra küll teab, et tal on maa sees nafta- ja gaasivarud, kuid mingite moraaliprintsiipide tõttu keeldub neid ressursse kasutusele võtmast ja nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele tulu toomast, eelistades Norra "vanarahva" eeskuju, kes ka ju omal ajal naftat ei müünud. Ehkki Norra maavarad jäävad alles, aga Eesti laenuvõimekus võib kaduda.

Eesti majanduspoliitika vajab nüüd muutust. Vaja on lõpetada kontekstitutest dogmadest lähtumine ja kohaneda tegeliku majandusreaalsusega, kus julge ja läbimõeldud investeerimine on üks parimaid viise stabiilsuse ja heaolu kindlustamiseks ja tulu toomiseks.