Üks sõber avaldas kord erinevaid tulevikuperspektiive vaagides rahulolevalt, et ta on pärit "vähemalt hästi surevast suguseltsist". Ümbritseva auditooriumi mõningast mõistmatust tajudes tõi ta enda sõnade selgitamiseks ja näitlikustamiseks aga kohe konkreetsed näited. Väärikas eas isa Ants läks sauna, kust ta mõne tunni pärast leiti eesruumist rahulikult pikutamas, surnud mis surnud. Onu Eerik läks peenrale kartulit võtma ja vajus ootamatult vao vahele, sealt Looja ta ära kutsuski. Tädiga oli samamoodi, heitis õhtul voodisse ja hommikul enam silmi lahti ei teinud.

Eeskujusid oli teisigi. Lõpp oli kõigil seega kiire ja korralik, tõdes sõber rahulolevalt, ning avaldas lootust, et pärib temagi selle kuldaväärt omaduse.

Kõigil siiski nii ei vea, ei pärita sellist kadestamisväärset geneetilist pagasit. Seejuures ei suudeta tänapäeval enam võtta surma kui paratamatust ja asjade loomulikku käiku, suremine on saanud meile täiesti võõraks ning vastuvõetamatuks. Kui asjad tunduvad kahtlased, siis kohe haiglasse!

Ja nii saabki meditsiin tihtilugu siis hoolivate lähedaste toel jala ukse vahele ning vähemalt teatud hetkest võib asi olla enam kui ebameeldiv. Ravida sind ei suudeta, korralikku elulooma ei saa sinust enam kunagi, kuid ka surra ei lasta. Selliseks kombinatsiooniks on tänapäevane meditsiin vägagi võimeline.

Arstidele on olukord samuti väga ebamugav. Langetatakse nn ravi piirav otsus ning oodatakse lihtsalt hääbumise lõppu, mis võib kesta kaua. Kõnelda siinkohal kirikumeeste kombel, et vaid jumal määrab ja otsustab, millal sinu aeg on kätte jõudnud, on enam kui imelik. Hingamisaparaadi alla asetatuna tundub veider rääkida kõigevägevama otsustusest, millesse inimesel ei ole kohane sekkuda. Seda iseäranis olukorras, kus see inimene võib olla veendunud ateist.

Sõbra arutlust kuulates jäin mõtlema, et kas tõesti on meie ülejäänute olukord ja tulevikuväljavaated sedavõrd trööstitud. Hinnates küsimust enda erialasest perspektiivist, pidin rõõmuga tõdema, et nii lootusetu see siiski ei ole, kuigi asjassepuutuvaid arvamusartikleid- ja saateid seirates selline mulje kipub jääma (vt nt saade "Impulss"). Arvestades teema teatavat aktuaalsust, iseäranis riigikohtu hiljutist kohtulahendit Paul Tammerti süüdistusasjas silmas pidades, on paslik mõningaid momente täpsemalt avada.

Mis ei ole lubatud, on keelatud?

Arutelud eutanaasia ning abistatud vabasurma üle on erineva intensiivsusega käinud ka meie avalikkuses, kuid pärast mõningast elavnemist on kõik ikka ja jälle vaibunud. Täheldatav on ka seadusandja (vististi teadlik) täielik tegevusetus.

Teema on delikaatne ja nüansirohke, huvigruppe on erinevaid, igal oma arvamus ja arusaam, mis tihtilugu teiste omaga ei ühildu: üks ETV saates "Impulss" esinenud kristliku taustaga osaleja ei varjanud, et kui ka kokku saadakse, siis lähevad arutelud kohe "nugade peale". See ei ole just eriti viljakas pinnas, mis aitaks valdkonna reguleerimisele kaasa.

Minu jaoks täiesti arusaamatul moel algavad kõik arutelud sellel teemal ühe postulaadiga; kuivõrd eutanaasia ja abistatud enesetapp ei ole Eestis reguleeritud (mis vastab täiesti tegelikkusele), siis järelikult on see ka täielikult ja igas vormis keelatud (mis aga on täielik vale). Võtakski korraks kaine pilguga vaadata, kuidas meie kehtiv õigus seda küsimust lahendab.

Kõigepealt aga mõistetest. Nii viidatud saade kui ka sel teemal avaldatud arvamuslood kasutavad erinevaid termineid täiesti läbisegi ning hoomamata, mis neist mida tegelikult tähistab. Võibki aru saada, et isegi kui kasutatakse ühte ja sama sõna, siis sisustatakse seda täiesti erinevalt. Seadus tahab aga täpsust ja arutelud osapoolte vahel ilma selge mõistekasutuseta on suhteliselt mõttetud.

Mis on mis?

Karistusõigus opereerib vastavas temaatikas põhimõtteliselt kolme mõistega.

Kõigepealt siis eutanaasia, mis jaguneb aktiivseks ja passiivseks. Aktiivse eutanaasia all peetakse silmas olukorda, kus keegi (nt arst) paneb toime teo, mis kutsub esile teise inimese (patsiendi) surma. Klassikalise näitena võib siinkohal tuua mingi ravimi manustamise, mis kutsub esile patsiendi hingamise seiskumise.

Passiivse eutanaasia korral jääb tegutsemiseks kohustatud isik (enamasti arst) aga tegevusetuks, mis taaskord viib teise inimese surmani. Peamiste näidetena tuuakse olukordi, kus loobutakse ilmselgelt mõttetust ravist, teine inimene sureb seetõttu n-ö loomulikult: ei ole mõtet enam hingamisaparaati sees hoida, kui see on ainuke abivahend, mis aitab säilitada pelgalt välise mulje, et inimene on veel elus.

Abistatud vabasurma korral annab aga keegi teisele inimesele mõne vahendi, aine või ka nõuande, mille abil see inimene ise võtab ette teo, mis kutsub tagajärjena esile tema enda surma. Õpikunäitena võib taas kujutada ette pilti, kus patsiendile ulatatakse klaas mürgiga, mille viimane ise ära joob.

Ei ole raske märgata, et veelahe n-ö suremisviiside vahel sõltub sellest, kes selle tagajärje esile kutsuva teo toime paneb (lihtsalt selgituseks, et ka tegevusetuks jäämine passiivse eutanaasia juures on karistusõiguslikus mõttes tegu): kas seda teeb inimene ise või mõjutab inimese keha keegi teine väljastpoolt.

Tundub ehk formaalsusena, kuid karistusõiguses on seadusandja need asjad sedasi seadnud. Teise inimese tapmine on keelatud ja karistatav (KarS § 113), enesetapp ei ole seda aga mitte, uuri karistusseadustikku palju tahad. Siit tulenevad järgmised (karistus)õiguslikud järelmid.

Üldiselt võib nõustuda väitega, et aktiivne eutanaasia on meie kehtiva seaduse järgi keelatud. Kui mina süstin kellelegi ainet, mistõttu teine inimene sureb, panen ma toime tapmisteo ning on suur tõenäosus, et mulle esitatakse süüdistus. Seejuures ollakse seni pigem arusaamal, et ei aita ka see, kui inimene minult sellist surmavat süsti palub. Inimese autonoomia on siinkohal piiratud.

Siiski ei ole olukord niivõrd õigusselge kui seda tihti kindlameelselt väidetakse. Paratamatult on mitmetel ravimitel, näiteks tugevatoimelistel valuvaigistitel ka kõrvalmõju, täpsemalt täiendav koormus inimese organismile, millele ühel hetkel keha enam vastu ei pea. Organism harjub teatud valuvaigisti toimeainega, doosid järjest suurenevad ning ühel hetkel on käes piir, kus teadlikult antakse inimesele annus morfiini, mis toob kaasa tema elu lõpu. See on paratamatus, mida täielikult teadvustatakse.

Õiguslikus mõttes ei ole seejuures vahet, et ravimidoosi andmisel on esmaseks eesmärgiks kannatuste leevendamine, mitte aga surma esilekutsumine. Surm on valu leevendamise vältimatu kõrvaltagajärg, mille saabumist täiel määral teadvustatakse, mistõttu karistusõiguslikus mõttes tuleb ka sel juhul rääkida tahtlikust teost.

Meditsiiniõiguses on seda üritatud näidata millegi muu kui aktiivse eutanaasia vormina, nimetades seda assisteeritud suremisabiks vms, kuid olgem ausad, tegelikkuses on see lihtsalt hämamine. Hundi susiks nimetamine ei muuda asja olemust. Tegemist on selgelt aktiivse teoga, mille tulemusest (patsiendi surm) saab tegu toime panev inimene väga hästi aru. Saates "Impulss" osalenud intensiivraviarst tunnistas seda avameelselt.

Seega ei vasta tõele väide, et aktiivne eutanaasia on meie õiguskorras absoluutsena keelatud ja karistatav. Aga olgu kohe öeldud, et vähemalt minu arusaama kohaselt on see täiesti aktsepteeritav käitumine, mis ei ole ega tohigi olla karistusõiguse reguleerimisalas.

Karistusõiguslasena julgen pakkuda, et kui ma hüpoteetiliselt peaksin lahendama sellises situatsioonis mõne arsti karistusõigusliku vastutuse küsimust, saaksin tugineda KarS § 29 sätetele. Need räägivad õigusvastasust välistavast asjaolust, täpsemalt tegutsemisest hädaseisundis, mis lubab kõrvaldada vahetu ohu teise isiku õigushüvedele (talumatu valu) ja valitud vahend (morfiin) on ohu kõrvaldamiseks vajalik (teisi variante lihtsalt ei ole ja piinelda laskmine ei ole samuti vastuvõetav).

Seadus esitab samas ka nõude, et kaitstav huvi (valuvaba seisund) peab kahjustatavast huvist (eluspüsimine ükskõik mis hinnaga) olema ilmselt olulisem. Julgen pakkuda, et ka see nõue on täidetud. See on koht, kus eelnevalt öeldud postulaat, et inimelu on võõrandamatu ning täiesti püha ja puutumatu, hakkab arusaadavalt murenema – ega ikka ei ole küll. Koheselt tõusetub järgmine küsimus, kas samadele sätetele saaks tugineda lisaks meditsiinitöötajale ka näiteks inimene, kes annab morfiini enda lähedasele kodustes tingimustes.

Passiivse eutanaasia osas on olukord mõnevõrra selgem, see on meie õiguskorras teatud tingimustel täiesti aktsepteeritav. Mõttetuks raviks ei ole arstid kohustatud, nad võivad enda pingutustest elu alalhoidmiseks teatud ajahetkel loobuda ning lasta inimesel surra, kuigi tehnilised võimalused tema näiliseks elushoidmiseks oleks täiesti olemas.

Passiivse eutanaasia valdkonda kuulub ka temaatika, mida viimase aja debattides on seostatud patsiendi elulõpu tahteavaldusega, mis on inimese keeld enda peal teatud ravivõtteid kasutada. Juristina jääb mulle seejuures suuresti mõistetamatuks argument, et praegusel ajahetkel patsiendi tahe justkui ei loe ning puudub võimalus n-ö ette loobuda endale soovimatust ravist.

Kehtiva võlaõigusseadustiku § 766 lg 3 kohaselt võib tervishoiuteenust patsiendile osutada üksnes viimase nõusolekul ning see, et tahtevastane ravi on keelatud ja karistatav, on väljaspool igasugust vaidlust. Kõnealune elulõpu tahteavaldus on kindlasti vajalik selleks, et see oleks formaliseeritud ning raviteenuse osutajale mingist andmebaasist hõlpsasti leitav, et sellest siis juhinduda, kuid kindlasti ei ole see ainuke viis enda tahet talletada.

Kui inimene on andnud moel või teisel selged juhised võimaliku tulevase meditsiinilise sekkumise osas (nt videosalvestis), siis alates hetkest, mil see saab tervishoiuteenuse osutajale teatavaks, on selle järgimine kohustuslik.

Kuid kuidas on aga lood abistatud vabasurmaga? Olgu märgitud, et just selle järele on Šveitsi sõitnud mitmed ravimatult haiged ja tegemist ei ole eutanaasiateenusega, nagu meil tihti ekslikult arvatakse.

Paradoksaalsel kombel on siin olukord kõige õigusselgem ja olgu nüüd selgelt välja öeldud, et abistatud vabasurm ei ole Eestis keelatud ega ole olnud keelatud vähemalt kogu taasiseseisvumise aja vältel (olgu toonitatud, et nii siin kui edaspidi on jutt mõistagi täiskasvanud ja täiesti vastutusvõimelisest inimesest, kes endalt elu võtab). Advokaat Ants Nõmper pidi seda kõigile teise kursuse tudengitele teada olevat ilmset tõsiasja saates "Impulss" osaledes ikka ja jälle kordama.

Kui inimene võtab ise endalt elu omaenda käega, ei ole selles midagi kriminaalset. Ja kui inimese tegu ei ole keelatud/kriminaalne, ei saa seda olla ka sellele teole kaasaaitamine, see on lihtne ja arusaadav loogika. Selle küsimusega riigikohtu kriminaalkolleegium Paul Tammerti kohtuasjas ei pidanud üldse tegelema, sest see tõsiasi ei olnud kordagi vaidluse all.

Kui midagi selles osas üldse esile tõsta, siis vaid seda, et kriminaalkolleegium on enda lahendis otsustavalt irdunud mõistest enesetapp. Tapmine on äärmiselt negatiivselt laetud sõna, mis ilmselgelt on ähmastanud ja suunanud kohati isegi valele rajale antud teema ümber käivaid debatte. Vabasurma minek näiteks mingi raske haiguse viimases staadiumis saab seetõttu külge mingi negatiivse, taunitava varjundi, tekib alateadlik tunnetus, et keegi ikkagi tapetakse. Loodetavasti vabastab vabasurmast rääkimine vähemalt osaliselt edasised arutelud sellest asjatust lisataagast.

Nüüd jõuame lõppeks selle ainukese küsimuseni, millega riigikohtu kriminaalkolleegium enda lahendis ka sisuliselt tegeles. Vaidluse all oli vaid küsimus, kas abistatud vabasurma võib osutada ka teenusena, st raha eest kui majandustegevust. Ning vastus sellele küsimusele on, et seadusandja tegevusetusest johtuvalt ei ole praegusel ajahetkel sellele mingeid takistusi. Võib otsida palju tahad, aga keeldu selliseks majandustegevuseks meie õiguskorras ei ole, seda ei suutnud istungil nimetada ka prokurör.

Viide põhiseaduse sättele, mille kohaselt ei tohi kelleltki meelevaldselt elu võtta, viib meid sisuliselt kogu temaatika algusesse. Jah, teise inimese elu ei tohi tõesti meelevaldselt puutuda, seadus kaitseb seda teiste inimeste soovimatute sekkumiste eest, aga see ei tähenda, et inimene ise ei tohi enda elu üle otsustada. Kõnealune põhiseaduse säte ei tegele üldse vabasurma minemise temaatikaga.

Ainuke aktuaalne küsimus oli, kas Paul Tammerti käitumine oli ehk tervishoiuteenus, mille osutamiseks läheb vaja luba. Ja see oli ka ainuke koht, kus on olemas mingi seadusandlik regulatsioon, millele vastavust sai kohus kontrollida.

Kas Tammert käitus kui arst seda aparaati koos vajalike juhistega soovijatele kasutada andes? Kas ta pani inimestele diagnoosi, tuvastades neil mingi haiguse ning ütles, et tegemist on ravimatu tõvega, mille lõpp on äärmiselt ebameeldiv? Ei, ta ei teinud seda, inimesed avaldasid talle pädevate isikute poolt varasemalt pandud diagnoosi (mille paikapidavuses ei olnud samuti mitte mingit vaidlust).

Kas sissehingamiseks gaasiaparaadi andmine koos kasutamisjuhistega selleks, et saabuks surm, on ravimine kehtiva seaduse kohaselt? Ka sellele oli võimatu vastata jaatavalt. Juba üldkeeleliselt ei ole võimalik teadlikku surma põhjustamist mõista kui ravimist. Inimese elu lõpetamine ei saa olla käsitatav ei tema terviseseisundi halvenemise ärahoidmise ega vaevuste leevendamisena, rääkimata tervise taastamisest.

Kehtiv seadus peab tervishoiuteenuse erinevate vormide vältimatuks osiseks elu alalhoidmist ning kui seda ei ole, siis pole tegemist ka ravimisega. Kohtumenetluses väidetu, et Tammerti tegevus oli võrreldav anestesioloogiaga, on sisuliselt sama, mis öelda, et kirvega pähe löömine on võrreldav neurokirurgiaga.

Kuidas edasi?

Et abistatud vabasurma minek vajaks täpsemat reguleerimist, on väljaspool vaidlust. Kuid samuti on oluline mõista, mida saab reguleerida ja mida mitte.

Vabasurma (ja selle abistamise) kui sellise keelamine ja kriminaliseerimine peaks olema sisuliselt välistatud. Põhiseadus lähtub inimesest kui vabale enesemääramisele ja vabale eneseteostusele õigustatud subjektist. Inimesele kuulub autonoomne otsustusõigus enda elu üle, õigusega inimväärikusele on kaitstud ka õigus otsustada, millal ja millistel tingimustel enda käe läbi siit elust lahkuda.

On oluline mõista, et põhiseadus kaitseb õigust elule, aga ei kohusta elama. Kui keegi otsustab minna vabasurma ning tema sõber või lähedane osutab sellele abi (nt ulatades ravimipurgi, mille sisu isik tühjendab), ei saa seda kõigi eelduste kohaselt seadusega keelata. Nagu öeldud, tähendaks see eeldusena vabasurma kui sellise kriminaliseerimist ning põhimõtteliselt viiks meid tagasi aega, mil vabasurma minejad maeti kirikuaia taha nagu kurjategijad. Selle vaimse barbaarsuse aja oleme loodetavasti lõplikult selja taha jätnud.

Küll saab ja kindlasti ka tuleks reguleerida abistamine vabasurma minekul, mida pakutakse teenusena. Kõigil ei ole lähedasi või sõpru, kes inimest sellisel teekonnal aitaks. Ei saa eitada sedagi, et vabasurma abistamine on ka teatud sisemiste piiride kompamist nõudev abistamisvorm. Regulatsiooni hädavajalikkusele viitas enda lahendis ka riigikohus. Kuidas siis seda valdkonda reguleerida?

Ühest küljest võib kahtlustada, et seadusandjal võib tekkida ahvatlus vabasurma abistamine kui teenus täiesti keelata ja kriminaliseerida. Siiski tasuks eelnevalt mõelda, kas selline kriminaalkaristusega ähvardav lausaline keeld peaks vastu potentsiaalsele põhiseaduspärasuse tuleproovile. Kelleltki ei saa seadusega nõuda elamist, sellist kohustust ei saa inimesele panna.

Õigushüve, mida kõnealuse teenuse keelamisega eelduslikult soovitaks kaitsta, oleks inimese tahtevabadus ja tegelik soov elada, mida karistusseaduse abil kaitstaks väliste surveavalduste eest. Et ei oleks selliseid mõistaandmisi, et "sa, vanainimene, oled siin juba noortel jalus, ehk oleks juba aeg" vms.

Samal ajal tuleb tunnistada, et selline üleüldine abistamiskeeld piiraks just inimese tahtevabadust, tehes selle tahte realiseerimise absoluutselt võimatuks. Teisisõnu: soovides kaitsta isiku valikuvabadust, välistatakse samaaegselt selle realiseerimine, mistõttu on tõsine kahtlus, et selline täieline keeld oleks ebaproportsionaalsuse argumendil põhiseadusega vastuolus.

Nagu öeldud, kuulub inimese autonoomia hulka ka otsustusõigus enda elu üle, sh tahe elada. Vabadus võtta endalt elu peab loogiliselt võttes sisaldama võimalust paluda selleks abi ka kelleltki kolmandalt, ning riigil ei ole voli seda kriminaalkaristuse ähvardusel keelata. Need loogikad ei jookse lihtsalt kokku.

Ei ole mingit põhjust eitada erinevaid varjatud ohte, mis sellise teenuse osutamise varjust võivad võrsuda. Ei saa tõesti välistada, et lähikondsetelt hakkab tulema sobimatuid vihjeid, iseäranis kui ollakse vana ja tõbine, ja isegi kuigi mingit soovi surra ei ole, allutakse sellisele välisele survele, kui nt järjepanu mainitakse, et "aga sa ei pea ju kannatama…" vms.

Inimesel võib ka endal tekkida põhjendamatu tunne, ta on lähedastele või ühiskonnale (tervisekassa eelarve on juba aastaid miinuses!) lihtsalt koormaks, samuti võib elus olla lihtsalt ebameeldiv periood, mis põhjustab tunde elamise mõttetusest vms.

Abistatud vabasurma teenusest võib seetõttu saada justkui mõistlik variant, mida enda jaoks negatiivses keskkonnas võidakse liiga kergekäeliselt aktsepteerida ja pidada täiesti normaalseks alternatiiviks elamise vaevale, olgu viimane millist laadi tahes.

Sellise surve eest peab riik inimest kaitsma, mistõttu on enam kui vajalik kehtestada selged reeglid sellise teenuse osutamiseks ja kasutamiseks. Õnneks ei ole vaja hakata ratast leiutama, kuna eeskujuriike, kus see valdkond on põhjalikult läbi töötatud, on küllaldaselt. Kindlasti suudab ka Eesti seadusandja luua regulatsiooni, mille abil on võimalik teha kindlaks inimese tegelik, välisest survest vaba tahe, teda enne lõpliku otsuse langetamist asjakohaselt nõustada jne.

Ja lõpetuseks. Saates "Impulss" tõsteti korduvalt esile ka usuline argument ja tunnistan, et mulle täiesti arusaamatult. Mitte ükski kristlane või mõne muu konfessiooni esindaja ei pea vabasurma kui võimalust kasutama; kui usk keelab, ära tee, kannata vapralt ise ja lase kannatada ka enda lähedasel, palugu viimane mida tahes. Kuid Eesti on ilmalik riik, põhiseaduse kohaselt ei ole meil riigikirikut ning enda usuliste veendumuste pealesurumine teistele ei ole kohane.

Tahaksingi rõhutada, et ka abistamine vabasurma minemisel peab olema rangelt vabatahtlik. Loodetavasti võtab see laualt maha argumendi, mille kohaselt läheks elu võtmine vastuollu arstieetika aluspõhimõtetega – mitte üheltki arstilt ei saa sellise teenuse osutamist mõistetavalt nõuda.