Riigikohus mõistis õigeks inimestele vabasurmaks abivahendit pakkunud Paul Tammerti. Kohtu hinnangul ei osutanud ta tervishoiuteenust ja seega ei saa talle ette heita tegevusloata majandustegevust. Riigikohtu hinnangul vajaks assisteeritud enesetapp täpsemat reguleerimist, nii poliitikud kui ka ametnikud aga leiavad, et seda ei ole niipea võimalik teha.

Süüdistuse kohaselt andis Paul Tammert inimestele raha eest kasutada enda valmistatud seadme, mis võimaldas minna vabasurma. Kui alamaastme kohtutes jäi mees süüdi tegevusloata tervishoiuteenuse osutamises, siis riigikohus mõistis mehe õigeks.

"Tema tegevuses ei olnud mitte midagi keelatut ega karistatavat. See, mida ta tegi, ei ole kehtiva seaduse järgi tervishoiuteenus," sõnas riigikohtunik Paavo Randma.

Riigikohtuniku sõnul on aastaid olnud teada, et see valdkond vajab reguleerimist, kuid seni on seadusandja otsustanud sellega mitte tegelda.

"Küsimus ongi, kas see otsus minna vabasurma on inimese enda ja tegelik vaba tahe ja selle kindlaks tegemiseks peaks riik kindlasti looma mingi regulatsiooni. Näiteks, et seda tahet avaldatakse mingi ajavahemiku jooksul või siin ei ole väliseid negatiivseid mõjutajaid lähedaste näol," lisas Randma.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni esimehe Signe Riisalo sõnul on riigikohtu ootamatu otsus loonud keerulise olukorra.

"Nii nagu ühiskonnas on see osapool, kes väga ootab, et elulõpu tahteavalduse kõrval oleks reguleeritud abistatud enesetapp ja võib olla kunagi ka eutanaasia, nii on meie ühiskonnas ka teine pool, kes tegelikult pelgab seda, kes on ettevaatlik, kes näeb seal riske. Sellise väga olulise mõttega peavad olema pikalt ja tasakaalustatud ette valmistatud," ütles Riisalo.

Riisalo sõnul peab antud teenuse puhul ühiskond olema kindel, et see on turvaline, samas peavad inimestele olema kättesaadavad ka alternatiivsed variandid, nagu näiteks valuravi.

Riigikogu sotsiaalkomisjonile on seadusemuudatuse tegemine ülejõukäiv ja selle peaksid koos ekspertidega ettevalmistama sotsiaal- ja justiitsministeerium ühiselt. Nii Riisalo kui ka sotsiaalministeerium on ühel meelel, et lähiajal regulatsioone muuta ei ole võimalik.

"Kui me räägime patsiendi elulõpu tahteavalduse regulatsioonist, siis emotsionaalselt ja ka ühiskondlikul tasemel on see veidi lihtsam teema, sellega on läinud või me eeldame, et läheb seitse aastat. Need ei ole teemad, mida saaks väga kiiresti käsitleda," selgitas sotsiaalministeeriumi spetsialiseeritud abi poliitika juht Mariken Ross.

Rossi sõnul näitab kohtulahend, et ühiskonnas on vaja see teema läbi rääkida, aga praegu sostiaalministeerium sellega aktiivselt ei tegele. Riigikohtuniku sõnul näib, et seadusandlikult ei soovita jätkuvalt sellega tegeleda ning juriidiline tühimik säilib.

"Võimalik et selle eetilisuse argumendiga natukene pingutatakse üle. Kui mina otsustan minna vabasurma, siis on see minu otsus ja mulle võiks luua võimaluse seda viisi kasutada. Kas see on eetiline või mitte eetiline, ei ole juba seadusandja asi," ütles riigikohtunik Randma.