Villu Kõve: kohtusüsteem aeglustub ja on põhjust muretsemiseks

Ühiskondlikud ootused kohtule, eriti asjade lahendamise kiirusele, üha tõusevad, samal ajal kui meie pakutav õigusemõistmise teenus kipub minema üha aeglasemaks ja kulukamaks, kirjutab Villu Kõve.
Tuleb järjekordselt tõdeda, et kohtusüsteem aeglustub juba mitmendat aastat järjest ja on põhjust muretsemiseks. Ma ei taha järgnevate numbritega teha etteheiteid kohtunikele ja süüdistada neid halvas või väheses töös. Paraku aga on numbrid need, mis iseloomustavad süsteemi väljapoole, millest tehakse järeldusi ja mille alusel tehakse valikuid. Parem on olukorraga kursis olla, siis on seda võimalik ka ausalt analüüsida ja kaasa mõelda, ennetamaks väliseid etteheiteid.
Kohtumenetlused arvudes ja muud näitajad
Tsiviilasjade arv esimeses kohtuastmes oli võrreldes eelmise aastaga peaaegu sama. Maakohtutesse saabus 2024. aastal lahendamiseks 35 238 tsiviilasja (0,3 protsenti rohkem kui 2023. aastal, mil laekus 35 107 tsiviilasja). Vähenenud on taas maksekäsu kiirmenetluse asjade arv (51 072 asjalt 47 380 asjale).
Maakohtutes lahendatud tsiviilasjade keskmine menetlusaeg on aga juba viiendat aastat järjest pikenemas. 2020. aastal oli see 96, 2021. aastal 102, 2022. aastal 103, 2023. aastal 107 ja 2024. aastal 123 päeva, st eelmisel aastal oli pikenemine võrreldes varasemate aastatega märksa suurem. Kõige kauem võtsid aega sisuliselt (st mitte tagaseljaotsusega) lahendatud hagiasjad, mille keskmine menetlusaeg oli 372 päeva – enam kui aasta.
Süüteoasjade arv on aga juba 2019. aastast järjekindlalt ja märkimisväärselt vähenenud, kuid jõudlus ei ole võrdväärselt paranenud. Kui 2023. aastal saabus maakohtutesse 11 413 kriminaalmenetlusasja, siis 2024 oli selliseid asju 11 053 (3,1 protsenti vähem kui 2023. aastal). Kui
2023 oli väärteomenetlusasju 4875, siis 2024 saabus neid maakohtutesse lahendamiseks 4700 (ehk omakorda 3,6 protsenti vähem kui 2023. aastal). Kriminaalmenetluse üldmenetluses on keskmine menetlusaeg õnneks siiski veidi langenud (2023. aasta 310-lt 2024. aastal 299-le päevale), olles sellegipoolest oluliselt kõrgem 2022. aasta tasemest (245).
Väga ajamahukaid asju lahendati 2024. aastal maakohtutes kokku kümme ja nende keskmine menetlusaeg oli koguni 803 päeva. Lihtmenetluse jm kriminaalmenetluse asju lahendatakse kohtus kõigest 27 päevaga. Väärteoasi lahendati maakohtus keskmiselt 43 päevaga (2023. aastal 44 päevaga).
Tõsist muret teeb haldusasjade arvu jätkuv kasv. Kui 2023. aastal jõudis halduskohtutesse lahendamiseks 3088 haldusasja, mida oli 10,9 protsenti rohkem kui 2022. aastal, siis 2024. aastal saabus lahendamiseks juba 3385 haldusasja (mis on omakorda 9,6 protsenti rohkem kui 2023. aastal).
Siinkohal tuleb halduskohtunikke tunnustada tõhusa töö eest, kuna 2023. aastal 162 päevani kasvanud keskmine menetlusaeg lühenes 2024. aastal vaatamata asjade arvu kasvule 153-ni (sisuliselt sama 2022. aastaga). Tõsi, sisuliselt lahendatud haldusasjade keskmine menetlusaeg on 315 päeva.
On ootuspärane, et suurim esimese astme kohtu kohtuniku keskmine töökoormus (1746,9 töökoormuspunkti) oli Harju maakohtu tsiviilosakonnas.
Kõige kriitilisem on seis ringkonnakohtutes, kuhu 2024. aastal saabus apellatsiooni- ja määruskaebemenetluses kokku 2698 tsiviilasja (4,6 protsenti rohkem kui 2023. aastal), 1832 haldusasja (23,2 protsenti rohkem kui 2023. aastal), 1410 kriminaalmenetlusasja (8,0 protsenti vähem kui 2023. aastal) ja 160 väärteomenetlusasja (4,8 protsenti vähem kui 2023. aastal).
Ringkonnakohtutes vaadati 2024. aastal läbi 5 protsenti maakohtutes lahendatud tsiviilasjadest, 10 protsenti süüteoasjadest ja 35 protsenti halduskohtutes lahendatud asjadest. Menetlusajad on taas veidi pikenenud tsiviilasjades ja süüteoasjades ning oluliselt pikenenud haldusasjades, seda just apellatsioonkaebuste osas.
Apellatsioonimenetluses lahendati ringkonnakohtutes tsiviilasjad keskmiselt 249 päevaga (2023. aastal vastavalt 239 päevaga). Haldusasju lahendasid ringkonnakohtud apellatsioonimenetluses keskmiselt aga 322 päevaga (2023. aastal 296 päevaga). Jõudlus langes ka kriminaalmenetluses, kus lahendati apellatsioonkaebuseid vaatamata asjade arvu tuntavale vähenemisele keskmiselt 90 päevaga (2023. aastal 85 päevaga).
Saabunud menetlustaotluste arv riigikohtus on võrreldes eelmise aastaga 10 protsenti tõusnud, läbivaadatud taotluste arv aga jäänud samaks. Menetlusaeg on asjade menetlemisel eelmenetluses lühenenud. 2024. aastal võeti kõigist taotlustest menetlusse 12 protsenti (2023. aastal 10 protsenti taotlustest). Kokku lahendati 228 tsiviil-, süüteo- ja haldusasja ning 27 põhiseaduslikkuse järelevalve asja, arvestatav osa neist valimiskaebused. Kahel korral lahendas põhiseaduslikkuse järelevalve asja üldkogu.
Eelnevale tuginedes tuleb kahjuks tunnistada, et menetlustempo ja jõudlus on esimese ja teise astme kohtutes üldiselt halvenemas, kriitiline on seis apellatsioonimenetluses. Ajavahemikul 2020–2024 pikenesid menetlusajad maakohtutes keskmiselt 11 protsenti (sh tsiviilasjades koguni 27 protsenti), halduskohtutes 21 protsenti ja ringkonnakohtutes 44 protsenti (sh haldusasjades 62 protsenti).
Samal ajal on kohtud saanud raha juurde: vahemikus 2017–2024 on esimese ja teise astme kohtute kogueelarve ühe kohtuasja kohta suurenenud üle 80 protsenti. Meie kuludest moodustavad jätkuvalt suurema osa tööjõukulud. 2024. aastal oli kohtuasja lahendamine maakohtus tööjõukulude võrdluses 85 protsenti kallim kui 2020. aastal.
Tõsi, haldusasjade puhul on sama näitaja 6 protsenti odavnenud. Ehkki kohtute töökoormuse vahelised erisused on vähenenud, on ka need ikkagi suured. Ajavahemikul 2020–2024 erines aasta keskmine töökoormus maakohtutes tsiviilasjades keskmisel 10–16 protsenti, kuid halduskohtutes oli see keskmiselt kolm protsenti aastas.
Esimese astme kohtu kohtuniku keskmine arvestuslik töökoormus kohtunikule aasta jooksul jagatud kohtuasjade ajahinnanguna on viimase nelja aastaga (2024 vs. 2020) langenud süüteoasjades 20 protsenti (1366,93 vs. 1098,31) ja tsiviilasjades 6 protsenti (1801,57 vs. 1700,13), haldusasjades seevastu tõusnud 14 protsenti (1674,71 vs. 1957,79).
Teise astme kohtu kohtuniku keskmine arvestuslik töökoormus on sama ajaga langenud nii süüteo- (32 protsenti, 184 vs. 125) kui ka tsiviilkohtumenetluses (14 protsenti, 148 vs. 127), tõusnud aga halduskohtumenetluses (37 protsenti, 138 vs. 190). Kokkuvõttes teeme vähemasti kvantitatiivselt proportsionaalselt üha suurema raha eest üha vähem. Märkimist väärib, et riik finantseerib kohtusüsteemi suurusjärgus 70 000 000 euroga, mis ei ole väike raha, vaid on samas suurusjärgus kõigi advokaadibüroode kogueelarvega.
Asjade venimise kohta esitatud distsiplinaarmenetluse algatamise taotluste arv on oluliselt suurenenud. Riigikohtu esimehele laekus 2024. aastal rahulolematuse kohta kohtunike tegevusega ca 50 kaebust, millest 31 saab pidada taotluseks algatada distsiplinaarasi.
Kõikide kohtute esimeestele laekus selliseid taotlusi kokku üle 200, millest enam kui pooltes väljendati rahulolematust menetluse kestusega. Läinud aastal arutas distsiplinaarkolleegium kahte süüdistusasja, mis mõlemal juhul päädisid kohtuniku suhtes süüdimõistva otsuse tegemisega, ühel juhul ka kohtuniku ametist tagandamisega. Ühtlasi jõudsid mõlemad vaidlused riigikohtu üldkokku.
Kohtusüsteemis on töötajate voolavus 2024. aastal ületanud kriitilise 10 protsenti piiri.
Lisaks muule on kohtusüsteemi usaldusväärsus Turu-uuringute AS-i uuringu kohaselt aastaga langenud 71 protsendilt 65 protsendile. Küllap on sellegi taga lisaks mõningatele kohtuasjadele osaks saanud avalikkuse negatiivsele tähelepanule ka asjade venimine.
Keeruline aeg
On olnud tõeliselt keeruline aasta. Töökoormus, eeskätt haldus- ja ringkonnakohtutes, on üldiselt kasvutrendis. Kohtusüsteemi tõhusus väheneb järjepidevalt. Meie teadmine Eestist kui ühest Euroopa kiirema ja tõhusama kohtumenetlusega riigist on tasapisi asendumas veel vaid kuvandiga sellest.
Kohtumenetluse digiteerimise uuele tasemele viimine ei ole sisuliselt käivitunud ja mahajäämus paljudest teistest riikidest kasvab. Aastat on tugevalt varjutanud nii eelarve kärpimine, kohtumajade sulgemine või sulgemise plaan kui ka inimeste koondamise oht võimalike kokkuhoiumeetmetena.
Kohtusüsteemi reformimise kava, esmajoones kohtute ühendamise plaan on kohtunikkonda lõhestanud. Inimeste närvid on pingul ning see lööb ikka ja jälle välja. Minu palve on, et jätkuks rahulikumat meelt ja oleks rohkem üksteise kuulamist ning konstruktiivset kaasarääkimist.
Meil ei ole eelnimetatud arvude valguses põhjust rääkida, et kõik on süsteemis hästi ja töökorraldus optimaalne. Mõelgem siis kaasa, mida olukorra parandamiseks kitsastes eelarvetingimustes teha saaks. Kui ei sobi seni pakutud mõtted, siis pakkugem uusi ja paremaid.
Iseenesest oleks praegu hea aeg anda kohtusüsteemile uus hingamine ja teha ära muudatused, mis meid pikemas perspektiivis edasi aitaks ning mis on varem või hiljem nagunii vältimatud, et saavutada pikemaks ajaks töörahu.
Reformidega koos oleks vast võimalik kindlustada nii kohtumajade kui ka kohtutöötajate ametikohtade säilimine, ehk ka kohtunikupalkade täies mahus indekseerimise taastamine ning täiendavad sotsiaaltagatised. Ühiskond ja maailm muutuvad meie ümber pidevalt ja nagu riik, ei saa ka kohus kunagi valmis.
Näeme juba, kuidas särasilmselt mujalt süsteemi tulnud noored kohtunikud on töökorralduses ja -õhkkonnas pettunud ning lahkumas. Ameti eluaegsus ei ole ametipensioni puudumisel enam hüve, mis motiveeriks kohtusüsteemi jääma. Kohtunike läbipõlemine on jõudnud ka avalikkuse ette.
Positiivsed momendid
Meenutan, mida positiivset on viimase aasta jooksul olnud. Loodetavasti oleme paljusid kohtuasju menetlenud varasemast sisulisemalt ja põhjalikumalt, ka metoodilisemalt. Toon esile tsiviilasjades toimunud pöörde tarbijakrediidiasjadesse suhtumises ja noorkohtunike süstemaatilise metoodilise koolituse.
Kinnitasime kohtute uue arengukava, mis võiks ideaalis viia meid organisatsioonina uuele tasemele, samuti kiirema ja kvaliteetsema õigusemõistmiseni inimeste jaoks. Tänan meie entusiastlikku ja asjalikku töögruppi eesotsas Villem Lapimaaga veel kord hea töö eest!
Nüüd tuleks seda kava rakendada, mis saab kindlasti olema märksa raskem, kui selle kokkukirjutamine. Oleme kohtute tehisintellekti baasil digiteerimiseks kokku pannud ambitsioonika lähteülesande, mille realiseerimine viiks kogu süsteemi täiesti uuele tasandile.
Kohtute haldamise nõukoda (KHN) suutis ära hoida Jõhvi ja Rapla kohtumaja sulgemise ja inimeste koondamise. Vast liigume tasapisi selles suunas, et kohtunike palgaraha raamatupidamislik arvestuslikkus ei takista eelarvevahendite kasutamist süsteemi hüvanguks, kui kohtunikukohad on täitmata.
Kohtute uue haldusmudeli eelnõu jõudis riigikokku. Kohtute muutumine isehaldavaks süsteemiks koos põhiseadusliku institutsiooni staatusega oleks iseenesest kahtlemata saavutus. Lootkem, et sellega kaasneb nii piisav finantseerimine, paindlikkus ja tõhusus ressursi kasutamisel kui ka kontroll IT-süsteemide arendamise üle.
Ennekõike vajab uus süsteem aga läbimõeldud organisatsiooni ning kõigi kohtunike solidaarsust asjade jagamisel ja koormuse kandmisel, samuti ühist vastutust süsteemi eest. Loodan, et uus halduskorraldus ei sumbu muude muudatuste tegemata jätmisel korralduslikku segadusse ja kohtuasutuste omavahelisse võitlusse ressursipisku pärast ning aasta pärast ei tule tõdeda järgmist astet allakäigutrepil.
Väljakutsed
Meie ees on keerukad ülesanded. Ühiskondlikud ootused kohtule, eriti asjade lahendamise kiirusele, üha tõusevad, samal ajal kui meie pakutav õigusemõistmise teenus kipub minema üha aeglasemaks ja kulukamaks.
Kas suudame pöörata ümber negatiivsed tendentsid asjade läbivaatamise kiiruses ja jõudluses ning kuidas peaksime saama võimaliku töökoormuse tõusuga hakkama? Kas leiame mõistliku tasakaalu asjade lahendamise kvaliteedi ja kiiruse vahel? Kas koormuse suurenemine haldusasjades tähendab vajadust ressurssi kohtusüsteemis ümber jagada või saab seda pigem lugeda järele jõudmiseks tsiviilasjade koormusele?
Kas suudame päriselt hakata rakendama arengukava häid mõtteid või sumbuvad muutmiskatsed vaidlustesse ja vastuseisu? Kas õnnestub käivitada uue tehisintellektipõhise infosüsteemi loomine? Kas ja kuidas hakkab toimima uus kohtuhaldusmudel, kas selle toimimiseks ja arendamiseks vajalik raha leitakse ning kas ja millised kärped ootavad kohtusüsteemi edaspidi?
Mis saab kohtute ühendamise, menetlusgruppide muutmise, suurema spetsialiseerumise ja muude reformimõtetega? Mis saab kohtunike ja kohtujuristide palkadest ja muudest sotsiaaltagatistest?
Selge võiks siiski olla see, et kohut saab efektiivsemaks teha ja organisatsiooni kulutusi vähendada struktuursete ümberkorraldustega ning kaasaegsete infotehnoloogiliste töövahenditega. Küsimus aga jääb, kuidas ja millal seda teha.
Kommentaar põhineb kohtunike täiskogul peetud ettekandel.
Toimetaja: Kaupo Meiel