Kuigi arstivanne seab inimese abistamise ülimaks, lubab tänapäevane meditsiin säilitada elu ka siis, kui see pole enam patsientide huvides. Patsienditestament ehk elulõpu tahteavaldus võimaldab näiteks pöördumatult haigetel oma elu lõppvaatus valida ise, kas loobuda arstiabist ning lõpetada piinad enne, kui need muutuvad väljakannatamatuks.

Saade "Impulss" uuris, kas Eesti ühiskond on valmis selleks, et anda inimestele selline vabadus või on see juba samm lähemale abistatud enesetapu lubamise suunas.

Stuudios arutlesid sel teemal anestesioloog ja eetika õppejõud Katrin Elmet, riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Riina Solman, vandeadvokaat Ants Nõmper ja Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan.

Saate alguses näidati videoklippi sõbrannadest Ene Kuik ja Malle Järvik – 80. eluaastates vanaprouad, kes on otsustanud, et tahavad siit ilmast lahkuda suuremate piinadeta ja väärikalt. Praeguse seadusega võib see muutuda üpris keeruliseks.

Ene on Rootsi pensionäride eeskujul teinud teisegi testamendi ehk patsiendi elulõpu tahteavalduse. See tähendab, et kui peaks juhtuma, et Ene on teadvuseta, keeldub ta näiteks toitesondi ja hingamisaparaadi kasutamisest ning kliinilise surma korral ka elustamisest. Lisaks loobus ta ka keemia-, kiiritus- ja kirurgilisest ravist, kui nende eesmärgiks pole just vaevuste leevendamine.     

Saatekülaline vandeadvokaat Ants Nõmper selgitas, et suure tõenäosusega läheb selline patsiendi testament tühja, kuna testament on vormistatud paberile ning olukorras, kus seda peaks vaja minema, ei ole seda tal kaasas ning arsti eetika nõuab, et inimest peab aitama.

Ta rääkis, et pooldab isiklikult, et inimväärikus säilib inimesel elu lõpuni.

Anestesioloog ja eetika õppejõud Katrin Elmet rääkis, et arstid peavad küsima patsiendilt luba tervishoiu teenuse osutamiseks ehk selline seadus on juba olemas, kuid tahteavaldused ei ole arstidele kättesaadavad.

Ta selgitas, et tahteavaldus on mõeldus selleks hetkeks, kui inimene pole võimeline enam suhtlema.

Ta ütles ka, et tahteavaldus erineb eutanaasiast. "Eutanaasia surmab, tahteavaldus takistab elu pikendamist," ütles ta.

Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees Riina Solman rääkis samuti, et tahteavaldus erineb eutanaasiast. Ta uuris, kas selline tahteavaldus mahub kristlikku ruumi ning jõudis teadmisele, et mahub.

Ta selgitas, et väga oluline on aru saada, mida see avaldus tähendab ning, et kõik riskid peavad olema kaalutud.

"Tahteavaldus ei ole viimane soov," ütles Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. "Viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem."

Ta selgitas, et üks asi on inimese takistamine surra loomulikul viisil, teine asi on kasutada vahendeid, mis tegelikult peatavad elu.

Ta küsis, et kas inimene saab täpselt aru, mida tahteavaldus sisaldab.

Saates oli külas Paul Tammert, kelle vastu algatati kriminaalasi seoses sellega, et ta müüs seadmeid, mis abistasid inimestel teha enesetappu. Ta selgitas saates enda tegevust. "Kui inimene tahab surra, on tal selleks õigus," ütles ta, küsides, kas vaba tahte osas peab olema seadus.

Saates näidati statistikat, et 75 protsenti Eesti inimestest pooldab abistatud enesetappu tervislikel põhjustel.

Saate lõpus rääkisid vanaprouad Ene Kuik ja Malle Järvik, et soovivad väärikalt lahkuda ega soovi, et teised nende pärast kannataksid. Nad rääkisid, et Rootsi ühiskond suhtub teemasse palju leebemalt kui Eesti ühiskond.