Eesti ühiskonnas puhkenud arutelud abistatud enesetapu ja elulõpu tahteavalduse üle ei tohi muutuda kiirkorras loodud kattevarjuks süsteemsetele puudujääkidele tervishoius. Kui surma tahteavaldus tuleb enne, kui oleme suutnud pakkuda elu toetavaid lahendusi – nagu palliatiivne ravi –, siis saadame oma vanematele ja vanavanematele ohtliku ja üksildust süvendava sõnumi: "Sa oled meile koormaks.".

Arstivanne ja elulõpu tahteavaldus

Kui umbes aasta tagasi jõudis elulõpu tahteavalduse väljatöötamiskavatsus esimesele arutelule sotsiaalkomisjonis, valdasid mind kahetised tunded.

Ühelt poolt ei soovi keegi inimese loomulikku suremist piinade korral pikendada, sest surres võib inimene kannatada väljakannatamatute valude või väga halva enesetunde käes.

Teisalt tõstatas see kohe küsimuse, kas elulõpu tahteavalduse võimalus avab ukse eutanaasia seadustamisele. Elulõpu tahteavaldus tähendab, et inimene ei luba enda elu pikendada, kui ta on alustanud suremist. Eutanaasia tähendab inimese surmamist. Belgia, Hollandi ja Kanada kogemused näitavad, et kui vabasurma küsimuses tehakse üks samm, siis sellele kipub järgnema teine ja kolmas, kuni lõpuks võivad tervishoiutöötajad ka täiesti terveid inimesi surma saata.

Väga tõsiselt tuleb ära kuulata kõik osalised ja mõelda ühiskonnana mitu sammu ette, milliseid stsenaariume võib vabasurma mingilgi kujul reguleerimine meile tulevikus tuua. Osa ühiskonnast väga ootab seda seaduseelnõu, kuid mitmed vanemaealised küsivad, kas nüüd on vana inimene muutunud nii suureks koormaks, et hakatakse elulõpu tahteavaldusega meelde tuletama, kuidas oleme siia liiga kauaks teistele jalgu jäänud.

Iseenesest on see täiesti õigustatud hirm, kuna komisjoni esimesel arutelul tõesti rõhutati kahel korral ka kokkuhoidu, mida tahteavalduse süsteemi kehtestamisega on võimalik tervishoiusüsteemis saavutada. Nüüd ei ole sellest enam siiski õnneks juttu tehtud. Tervishoiusektori rahalised vajadused kasvavad nii ehk naa ja loodetavalt kasutatakse kokkuhoitud raha ravivõimaluste täiustamiseks.

Sellest johtuvalt tekib küsimus, kas elulõpu tahteavalduse uus nimi "patsiendi elulõpu testament" on ikka õige nimetus asjale, mida rakendada soovitakse. Isamaa fraktsioon arvab, et see on vale signaali andmine, kui jutt on pigem ravi lõpetamise tahteavaldusega. Poliitika on signaalide kunst. Räägime palliatiiv- ja valuravi asemel ikkagi elu lõpetamisest ja selle täideviimisel lasub suur vastutus arstile või kiirabibrigaadi juhil, kes võib olla ka meditsiiniõde.

Arstivanne aga seab inimese abistamise ülimaks. Võivad tekkida keerulised olukorrad, kus tahteavalduse allkirjastanud noor inimene satub raskesse õnnetusse, aga tal on võimalik veel taastuda ja paraneda. Ma loodan, et sel juhul kehtib arstivanne, mitte elulõpu tahteavaldus. Elulõpu tahteavaldus võiks võimaldada ainult pöördumatult raskelt haigetel loobuda ravi pikendamisest, kui see põhjustab kannatust ja piina.

Tahteavaldus on vabatahtlik, vaid inimene ise otsustab selle üle. See peaks olema kõige viimane variant siis, kui kõik ülejäänu on juba läbi proovitud. Enne seda teed minekut tuleb küsida, kas oleme riigina teinud kõik endast oleneva, et pakkuda elementaarset turvatunnet ja palliatiivravi raskelt haigetele patsientidele. Kas inimene tahaks edasi elada, kui valu ja piina ei oleks?

Praegu seda kindlust ei ole. Inimese elulõpumõtted võivad olla seotud raskete kompleksprobleemide ja haigusega. Jah, kindlasti on pragmaatikuid, kes tahavad ise enda surma üle otsustada. Aga nad ei ole valdavas enamuses. "Tahteavaldus ei ole viimane soov," ütles Eesti katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. "Viimane soov on siis, kui inimene on teadvuse juures, mitte varem."

Tuleb anda elule veel üks võimalus

Olen elulõpu tahteavalduse käsitlemisel kuulanud ja lugenud suure huviga ära arstkonna, õiguskantsleri esindaja ja bioeetika nõukogu liikmete seisukohad, küsisin lisaküsimused ning need eksperthinnangud olid tõsiseltvõetavad.

Vastus on selline, et elulõpu tahteavaldust saavad tulevikus esitada ainult täisealised teovõimelised inimesed ning piiratud teovõimega isikud, kui arst hindab nad otsustusvõimeliseks. Avaldus esitatakse digitaalselt või erandina paberil. Soovi korral saab seda ka muuta või tühistada.

Loobuda saab näiteks elustamisest, kunstlikust hingamisest, dialüüsist või muudest elu pikendavatest sekkumistest. Tuleb eraldi rõhutada, et tahteavalduse alusel ei ole võimalik taotleda eutanaasiat ega abistatud enesetappu.

Samal ajal on sotsiaalministeerium alles välja töötamas palliatiivse ravi riiklikke suuniseid ja tegevuskava. Need teemad on kõik omavahel seotud, räägiti eelmisel aastal. Ometi jõuab elulõpu tahteavaldus sellises sõnastuses elu lõpust meie saali enne, kui kuuleme ära palliatiivse ravi riiklikud suunised ja tegevuskava.

"Puudujääke surijate ravis ja selle korralduses ei saa korvata eutanaasia ja abistatud enesetapuga," ütles onkoloog Tiina Tasmuth saates "Impulss". Palliatiivne ravi leevendab vaevusi, pakub terviklikku, psühhosotsiaalset, hingelist ja vaimset tuge, parandab enesetunnet ja elukvaliteeti patsientidel ning selle kaudu ka lähedastel. Palliatiivne ravi peab olema kättesaadav kõigile abivajajatele ja sellest rääkis ka Tasmuth.

Ma arvan, et enne kui läheme lõpuni elu lõpetamise eelnõuga, tuleb elule anda veel üks võimalus ja vastu võtta palliatiivse ravi tegevuskava. Elu lõpetamine olgu kõige viimne valik, kui elu kergendamisestki enam abi pole.

Meie kultuuriruumis on elul ülim väärtus ja selle üle otsustamisel peab olema maksimaalselt ettevaatlik. Elu ja surmaga seotud delikaatseid teemasid tuleb käsitleda kiirustamata ja läbimõeldult. Vanemaealised ei tohi elulõpu tahteavalduse eelnõuga saada riiklikku signaali, et nad on koormaks ja et varsti järgneb abistatud enesetapu ja eutanaasia seadustamine. Enne elulõpu tahteavalduse seadustamist tuleb anda elule veel üks võimalus ja teha palliatiivne ravi kättesaadavaks kõigile abivajajatele.