Järve haigla on kui väike elukaare mudel – kui ühes tiivas tegeletakse beebidega, siis teises on need, kelle elujõud on raugemas. Haigla üks patsientidest Jüri on otsustanud, et lõputult ta ravida end ei lase.

"Selle haiguse vastu, mis mul on, see on sellistes organites, et ei ole ravi. Väljaravimist, mitte midagi ei ole – miks ma pean juurviljana lebama?" ütles Jüri.

Oma soovidest on Jüri teada andnud nii tohtritele kui ka sugulastele ja eks paistab, kas viimased nendega arvestavad, sest Jüri sõnul igaüks mõtleb oma peaga.

Järve haigla juht Eve Karmo pani pärast vähidiagnoosi notari juures kirja, et elustada ja sondiga toita ta end ei luba. Üks eksemplar on poja käes ja teine on kuskil notari registris olemas, aga ta tunnistab, et kriitilisel hetkel meedikud tema soovidest teada ei saa, sest digiloos see info puudub.

Aga et arstid saaksid kontaktivõimetu inimese soovidega arvestada, ongi kavas muuta seadust ja luua elulõpu tahteavalduse süsteem.

Järve haiglas peavad arstid praegu iga päev nuputama, kui kaugele nad inimest ravides minna võivad, sest inimese enda soov ei ole teada. Aga sugulased ei jõua paljudel puhkudel kokkuleppele.

Karmo sõnul on arsti ülesanne kirjeldada protseduure, aga omastel on tegelikult keeruline nende olemust tajuda. Karmo sõnul jõuab tema haiglasse järjest enam patsiente, kes on mõistnud, et väga raske haigusega on võimalik võidelda teatud ajani. Aga iga hinna eest elu pikendamist ei pea ta õigeks inimese enda suhtes.

"See on jälle see sondiga toitmise puhul, mis on hästi sage insuldijärgne probleem – inimene on 98 aastat vana, tal on üks pool halvatud, teine käsi liigub, teda toidetakse sondiga, ta tahab sondi välja tõmmata, sest see on ebamugav, siis on see liikuv käsi fikseeritud, et ta sondi välja ei tõmbaks. Ma arvan, et rohkem kirjeldada ei ole vaja," kirjeldas Karmo.

Perearst Merje Lahe on üks väheseid arste, kes on juba aidanud oma patsiendil elulõpu testamendi teha. Selle palvega pöördus tema poole Rootsis elanud proua, kelle mehel oli elulõpu tahteavaldus tehtud ja millest meedikud ka kinni pidasid.

"Ma arvan, et me kohtusime kolm korda temaga. Ta läks ka esimesel korral ära, kui see tutvustus sai ära teha, te mõelge järgi, see ei kohusta teid millekski ja see on alati tagasipööratav, aga see on teie valik," ütles Lahe.

Oma elulõpu soove ei saa mõnel unetul ööl digiloos etteantud nimekirjas linnukesi tehes paika panna, vaid see oleks võimalik üksnes pärast arstiga konsulteerimist. Antud juhul pidas Lahe patsiendiga nõu kolm korda.

Perearsti sõnul peab elulõpu tahteavaldus olema äärmise südamerahuga tehtud otsus ja vestlus arstiga ongi selleks, et anda inimesele turvatunne, et tehtud valik on tema jaoks õige.

"Vanemaealised, nad ei ole mõelnud selle peale ikkagi, et neil on võimalik avaldada seda tahet, missugusena nad oma elulõppu näha ei tahaks ja et neil on ka võimalus ja soov lihtsalt elu pikendamisest loobuda," ütles Lahe.

Mitte ainult eakad, vaid ka poliitikud kipuvad elulõpu tahteavaldust segi ajama eutanaasiaga.

"Elulõpu tahteavaldusega inimene annab tervishoiutöötajatele korralduse ennast mitte ravida siis, kui ta on kaotanud ise kontaktivõime, ta ei ole võimeline andma nõusolekut. Sisuliselt tähendab see seda, et inimene keelab arstidel oma suremise takistamise. Eutanaasia on ühemõtteliselt tapmine," selgitas Tartu Ülikooli kliinikumi anestesioloog Katrin Elmet.

"Assisteeritud enesetapp on ka surmamine, aga see on see, kus inimene teeb selle surmamise liigutuse ise," lisas ta.

Pikki aastaid elulõpu tahteavalduse seadustamist vedanud Elmeti sõnul on tegu n-ö nišitootega, mis on mõeldud vaid neile, kelle jaoks elu kvaliteet on olulisem kui elu pikkus.

"Need inimesed on juba praegu olemas, need inimesed juba ootavad seda tahteavaldust. /.../ Me kohe kindlasti ei hakka tegema kampaaniaid. See ei ole see," sõnas Elmet.

Kuigi arstid on juba aastaid proovinud elulõpu tahteavalduse süsteemi luua ja sellest palju rääkinud, siis märksa enam on kõlapinda saanud lood assisteeritud enesetappudest ja eutanaasiast. Nende seadustamist ei pea aga tohtrid praegu võimalikuks.

"Kõigepealt peab inimene ise selgeks tegema endale mõistuse juures olles, mida ta tahab ja mida ta ei taha. Kui me sellest saame aru ja me saame aru, et kõik inimesed ongi surelikud, siis me saame suuremate ja tõsisemate asjade juurde edasi minna," ütles Karmo.

"Eutanaasia ja assisteeritud enesetapp oleks nende inimeste jaoks, kelle piinav elu ei ole leevendatav palliatiivravi võtetega ja kui meil ei olegi palliatiivravi, siis on küllalt küüniline legaliseerida assisteeritud enesetapp ja eutanaasia," rääkis Elmet.

Elulõpu tahteavalduse eelnõu peaks lähiajal minema valitsusse ja arstid loodavad, et aastast 2027 on inimestel võimalik digilukku kirja panna, kui kaugele nende elushoidmisel minna tohib, luues nii meedikutele võimaluse patsiendi soovidega arvestada. Nüüd on see pall poliitikute käes.