Mariupoli linnalahingud ja Azovstali tehase piiramine kolm aastat tagasi tõi kaasa hulga süütuid ohvreid, aga sünnitas ka sõjakangelased nagu need, kellest räägib sel nädalal Krulli kvartalis avatud ekspositsioon. See on näitus, mis ei ole mõeldud nõrganärvilistele, eriti neile, kes olid ise sündmuste keskpunktis. 

"Pisaraid on üksjagu valatud seda näitust tehes. Ma ei hakka seda salgama, et see kõik puudutab kuidagi nii teravalt, et keegi neist ei läinud sinna surema ja neil kõigil oli oma elu, oma mingisugused ideaalid, unistused," sõnas näituse korraldaja Linda Lainvoo.

Ukraina abistaja ja filmirežissöör Ilmar Raagi hinnangul oli Azovstali langemine üleelusuurune tragöödia.

"See on selline tragöödia, mis vääriks antiikautorite sulge. Ütleme, et 300 spartalast tegid võib-olla midagi taolist, kui see, mida Azovstali kaitsjad seal tegid," ütles Raag.

Lõuna-Ukrainas asuv Mariupol on paljuski Tallinna-sarnane sadamalinn, kus elas enne täiemahulise sõja algust 430 000 inimest, töötas hulk kõrgkoole, kirikuid, teatreid ja pühamuid. Linn asub aga isehakanud Donetski ja Luhanski vabariikide, Aasovi mere ja Venemaa annekteeritud Krimmi vahel, mistõttu piirati Mariupol juba sõja esimestel päevadel koos tsiviilelanikega. 

Maailm jälgis sisuliselt reaalajas, kuidas Vene vägede poolt vallutatud linn tehti lühikese ajaga peaaegu maatasa. 

"See sõjamasin rullus Mariupoli linnast üle tohutu jõuga. Sisuliselt räägime siin mõnest nädalast, kui saabus absoluutne humanitaarkatastroof," sõnas Lainvoo.

10. märtsil 2022 sai venelaste pommirünnakus kannatada Mariupoli lastehaigla, kus rusude vahelt kanti välja lapseootel naisi ja lapsi. Nädal hiljem korraldati sarnane õhulöök ka linna südames asuvale draamateatrile, kus oli varjul tuhatkond inimest, kellest hukkus umbes 600.

"Eriti ekstreemne on see, kui hukkunuid on nii palju, et neid ei jõuta isegi enam ühishaudadesse matta. Nii et elamukvartalite rohealadele, nii nagu me kujutame endale ette Lasnamäel või Mustamäel suurte majade vahele tekivad isetekkelised kalmistud ja lõpuks ei jõutud isegi inimesi sinna enam matta, nii et inimesi jäeti lihtsalt teede kõrvale tekkidesse mähituna," kirjeldas Lainvoo.

Paljud soovisid linnast pageda, aga Vene vägede lubadused humanitaarkoridoridest ei pidanud. Pered redutasid langevate pommide all nädalaid ja riskisid iga päev oma eludega, et mitte nälga või janusse surra.

Lahingute teravik koondus sel ajal Azovstali terasetehasele. Mitu tuhat tsiviilelanikku ja sõdurit peitusid maa-alustesse tunnelitesse ja punkritesse ning trotsisid vee-, toidu- ja päevavalguse nappust, samal ajal, kui tehase maapealne osa oli venelaste lauspommitamise all.

"Tehas on tegelikult tohutu suur. Terve kvartali suurune tööstusala ja mingil viisil käisid seal maa peal lahingud nii, et venelased olid juba tehase alal, aga Ukrainlaste kaitseliin läks sügavusse. Betoonist valatud keldreid läksid mitu korrust sügavale, nii et väga loomulikult oli see lihtsalt suurepärane kaitserajatis," ütles Raag.

"Nendes punkrites oli väga palju tsiviilisikuid - naised sünnitasid lapsi, haavatuid raviti nii hästi, kui see vähegi oli võimalik. Seal tekkis täielik elu," lisas näituse korraldaja.

Tehase kaitsjate tuumiku moodustasid 2014. aastal Donbassi sõja ajal loodud Azovi pataljoni võitlejad. Ühelt poolt olid nad osavamad ja efektiivsemad kui ülejäänud Ukraina armee. Samas kasutas Venemaa propaganda oskuslikult ära internetis ringelnud viited, et osa azovlasi on neonatsid ja äärmuslased, jättes mulje, et Putini plaan Ukraina denatsifitseerimisest on igati põhjendatud. Nädalad möödusid, perede vabastamist nõuti nii rahvusvahelisel poliitikaareenil kui isegi Eurovisiooni laval, aga tulutult.

"Ühel hetkel ukrainlased ei saanud enam oma varusid täiendada ja kopteritega lendamine muutus nii ohtlikuks, et see, mis neil oli, see oli. Nad võitlesid ja oli väga loomulik, et ühel hetkel ei jagunud enam mitte midagi - ei toitu, ei laskemoona. Selles olukorras oli see pilt seal kahtlemata väga õudne," sõnas Raag.

"Seal on üks video, mis on tehtud punkris hämaras, kus üks mees joob vett ja seal on näha, kuidas ta käsi lihtsalt pööraselt väriseb. Ta ei peaaegu ei suuda veepudelit endale suu kohale tõsta. Selles on jälle midagi hästi inimlikku. Me näeme neid plahvatus, me näeme kõike seda, mis seal toimub, aga see, et selle kõige keskel on inimesed, kes peavad sellega kuidagi toime tulema... See video minu meelest annab seda väga hästi edasi," ütles Lainvoo.

Pärast 86 päeva kestnud piiramist andis Ukraina valitsus pataljonile siiski käsu alistuda ja mais 2022 andsidki 2500 inimest end isehakanud Donetski Rahvavabariigi sõdurite kätte vangi.

Ilmar Raagi hinnangul oli Azovstali südmuste lõpp üpriski kummaline.

"Paljud Azovstali eest võitlejad olid mõttes ilmselt leppinud sellega, et, seal nad surevad, aga teisest küljest oli Kiievi poliitilise juhtkonna jaoks Azovstal muutunud selliseks sümboliks, et kui nad ei oleks püüdnud midagi teha, et neid mehi päästa, siis oleks Zelenskile seda hiljem väga pikalt ette heidetud," lausus Raag.

Kinnivõetud Azovi võitlejaid on aja jooksul jupikaupa Venemaa vangide vastu välja vahetatud, aga paljude saatus on tänaseni teadmata. Just sõjas hukkunud ja vangistusse langenud sõdurite mälestuseks avatakse sel nädalal Tallinnas Krulli kvartalis näitus, kus väljapanekute hulgas on azovlaste isiklikud esemed, kirjad ja talismanid, millest igaühest võiks teha omaette loo.

"Üks kõige valusamaid esemeid, mis näitusele välja tuleb, on üks postkaart mille poeg saadab emale, öeldes, et "ema, ma armastan sind. Ma tulen tagasi, ma tulen alati tagasi. Sinu kaitsja." Paraku see poeg tagasi ei tulnud," kirjeldas Lainvoo. 

"Siin on ka ühed sõdurisaapad, mille esmane omanik langes Mariupoli draamateatri juures lahingutes. Need saapad võttis enda kasutusse tema relvavend, kes hiljem oli Mariupolis juba Azovstali kaitsjate seas ja ta langes vangi. Kui ta vangistusest tagasi tuli, siis andis ta need saapad üle päris omaniku emale. Need on esemed, mis räägivad inimestest, mitte sõduritest," lisas kuraator.

Kaks aastat tagasi loodud väljapanek oli esialgu üleval Kiievis Ukraina riikliklus ajaloomuuseumis ja oli algselt mõeldud Ukraina publikule. Läinud aasta augustis juhtus aga näitust nägema muinsuskaitse taustaga kriisihalduse ekspert Linda Lainvoo, kes leidis, et Azovi võitlejate lugu väärib rääkimist ka Eestis.

"Sõda ju ikka veel kestab ja Mariupol on meile lähemal kui Pariis. Me ei tohi neid lugusid ära unustada. See, mis Mariupolis toimus, see oli midagi niivõrd kohutavat, et ma arvan, et meil on moraalne kohustus neid asju meeles pidada, neid lugusid rääkida, sest me olime selle kõige pealtnägijad küll distantsilt, aga siiski pealtnägijad ja tunnistajad," selgitas näituse olulisust Lainvoo.

"See, et meie kaasaegsed suudavad niimoodi ennast ohverdada ja see ei ole mitte üks inimene, kes on kangelane, aga see on terve üksus, terve linn - see on midagi sellist, mis mõnes mõttes lubab uskuda, et meie igapäevase elu ja kõikide väikeste murede kõrval on meis kusagil olemas midagi suurt ja üllast. Sellisel kujul on Azovstali kaitsjad kahtlemata meile kõigile eeskujuks - kuidas mitte teha kompromisse, kui küsimus on su lähedaste elu ja kodumaa vabadus," lisas Raag.

Eesti Sõjamuuseumi ja Vabamu koostöös maale toodud näitus avab laiemale publikule uksed sel reedel ning kogu piletitulu läheb Ukraina aitamiseks.