Tallinna linnavolikogu võttis vastu pealinna kalmistute muudetud eeskirja, kus pannakse paika uued piirangud, muudetakse matmisala kasutusõigus tähtajatuks ning määratakse kindlaks kellaajad, mil kalmistul saab töid teha ja mootorsõidukiga liikuda.

Määruse seletuskirja järgi tingis kalmistute eeskirja muutmise mitu asjaolu: kehtiva eeskirja vanus on juba 13 aastat ning selles on kitsaskohti ja lünki; samuti on muutumas kalmistu- ja matmiskultuur. Lisaks on regulatsiooni muutmise vajadusele juhtinud tähelepanu õiguskantsler.

Muudetud eeskirjast on välja jäetud keeld sõita kalmistul jalgrattaga ja viibida kalmistul lemmikloomaga. Seega saab külastaja kalmistule lemmiklooma kaasa võtta, täites samas Tallinnas kehtivaid lemmikloomaga avalikus kohas viibimise nõudeid.

Kindlaks määratakse ka see, et jalgsi või kergliiklusvahendiga on kalmistule tagatud juurdepääs igal ajal, mootorsõidukiga on seal viibida lubatud aga ainult valgel ajal. "Praktika on näidanud, et pimeduse varjus püütakse kalmistu territooriumile mootorsõidukiga siseneda selleks, et jäätmeid maha panna, vandaalitseda või osutada registreerimata tasulisi teenuseid," märgitakse seletuskirjas.

Kuivõrd kõik Tallinna kalmistud on muinsuskaitselaused ajaloomälestised ja parkmetsad, kus on vaja säilitada võimalikult palju looduslikku keskkonda, ei lubata kalmistul enam kasutada plastmaterjali ja imiteerivaid lahendusi, nagu tehismuru ja tehisvalgusega küünlad.

Kui vett läheb väga palju, tuleb see ise kaasa võtta

Teenuseosutajale seatakse keeld häirida tööde tegemisega leina- või matusetalitust. Kui on alust arvata, et müra häirib, näiteks on kahe hauaplatsi vahe liiga väike, tuleb tööriistadega töötamine leina- või matusetalituse ajaks katkestada. Lisaks seatakse piirang, et teenuseosutaja võib töid kalmistul teha vaid tööpäevadel kuni kella kuueni õhtul.

Teenuseosutajad ei tohi ka suurema veekulu korral kasutada töödeks kalmistu kastmiskraanide vett, sest kalmistul võib korraga võtta vaid viis liitrit vett.

"See (vesi) on mõeldud kalmistut külastavatele inimestele, kes kastavad vähesel määral hauaplatsil asuvaid taimi. Süsteem ei võimalda aga võtta vett hauapiirete segu valmistamiseks, survepesuna hauakivide puhastamiseks vms. Kalmistu haldaja tasub vee eest üldistel alustel, mistõttu ei ole ettevõtetele tasuta vee võimaldamine linnale otstarbekas. Teenuseosutajad, kes kasutavad suuremate tööde tegemiseks ka suuremat hulka vett, peavad vee ise kaasa tooma," märgitakse seletuskirjas.

Selleks, et saaks paigaldada näiteks hauapiirde või rajada haljastuse, peavad tööd olema kooskõlastatud kalmistu haldajaga ning tööd peavad olemas kalmistu kujunduspõhimõtetega kooskõlas.

Matmisala reserveerida ei saa

Matmisala (endine termin matmiskoht) eraldab kalmistu haldaja ja seda reserveerida ei saa. See tähendab, et uus matmisala eraldatakse matmiseks alles siis, kui inimene on surnud.

"On esinenud juhtumeid, kus inimene soovib valida endale meelepärase hauaplatsi välja ja saada kunagi tulevikus selle kasutajaks. See ei ole aga mõeldav, sest linn peab tagama elanikele matmisteenuse olukorras, kus kalmistutel on juba praegu ette näha ruumipuudust. Samuti peab linn matmisalade eraldamisel kohtlema kalmistu kasutajaid võrdselt. Seetõttu ei saa linn lubada olukorda, kus kalmistule ei saa ruumipuuduse tõttu matta, kuid seal on tühje, broneeritud hauaplatse, mis ootavad matmist tulevikus," seisab seletuskirjas.

Üldjuhul eraldatakse vaid ühe- või kahekohalisi hauaplatse, erandina kolmekohaline hauaplats. Seletuskirjas märgitakse, et suured, nii-öelda suguvõsa hauaplatsid on tänapäeval ebaotstarbekad, tekitavad vaidlusi maetute lähedaste vahel ja nende hooldamine käib hauaplatsi kasutajale sageli üle jõu. 

Hauaplatsi võib eraldada nii kirstus kui ka tuhaurnis matmiseks. Siselinna kalmistul saab matmisala uuesti kasutusse eraldada vaid urnimatuseks, sest Siselinna kalmistu on väga vana, hauaplatsidele on mitu korda peale maetud ja kirste rohkem peale ei mahu. "Praktikas on sageli ilmnenud, et kirstumatuseid on toimunud rohkem, kui säilinud dokumentidest nähtub," märgitakse seletuskirjas.

Kui matja ei soovi ei hauaplatsi ega urnikambri eraldamist, on võimalik puistata tuhk tuhapuistealale.

Matmisalade eraldamisel kehtib erand Metsakalmistu üldalale Eesti või Tallinna avalikus elus silma paistnud või riiklikult, kultuurilooliselt või linnale oluliste isikute ja nende omaste matmise puhul. Lisaks nähakse matmisala eraldamise piirang ette Siselinna, Rahumäe, Pirita ja Hiiu-Rahu kalmistule, põhjuseks ruumipuudus ja asjaolu, et kalmistu territooriumi ei ole võimalik laiendada.

Kasutusleping muutub tähtajatuks

Uues eeskirjas on täiendatud kalmistu kasutamise nõudeid ning jagatud loetelu tegevusteks, mis on igal juhul kõigile keelatud, ja tegevusteks, mis on lubatud kalmistu haldaja kooskõlastusel.

Seletuskirjas märgitakse, et piirangud on seatud selleks, et hoida matmiskultuuri, kalmistu territooriumi ja vara ning säästa kalmistut kui parkmetsa kunstlikest, loodusesse sobimatutest esemetest.

Näiteks hakkab kehtima keeld plaatida hauaplatsi graniidi, marmori, betooni või muu sarnase materjaliga, sest talvel ei ole võimalik külmunud plaate matmiseks eemaldada, ilma et need puruneksid.

Kehtiva eeskirja järgi peab kalmistut ümbritsema piire ja sissepääsud peavad olema väravaga suletavad. Uue eeskirja sõnastus jätab võimaluse sulgeda sissepääse ka teisiti, näiteks tõkkepuuga.

Uute matmisvõimaluste- ja teenustena tuuakse eeskirja puumatus, kodumaast eemal surnud inimese põrmu sümboolset matmist; mäluala, mis on ette nähtud lahkunute mälestamiseks, kuid kuhu ei maeta ning urnimaja.

Eeskiri laiendab omaste ringi, et inimesel, kes on maetuga seotud (sugulane või muu lahkunule oluline inimene) peab olema võimalus hauaplatsi eest hoolt kanda ja hoida lahkunu mälestust. Sõna "perekonnaliige" asendatakse eeskirjas sõnaga "lähedane", mis võib tähendada ka näiteks töökaaslast või naabrit.

Muutuseks on ka see, et matmisala ei ole enam alati seotud matmisala kasutaja otsustusega matmisala edasi anda või pärijate õigusega, vaid lähtutakse ka põhimõttest, et õigus matmisala hooldada on maetu lähedastel. See peaks tagama, et matmisala kasutusõigus muutub maetu sugulaste keskseks. "Seni on kasutusõigus olnud seotud ainult kasutaja lähedastega, kuid nii võib kasutusõigus minna maetule täiesti võõrastele inimestele," märgiti seletuskirjas.

Erandjuhul antakse võimalus anda matmisala ka ühiskasutusse, seda näiteks siis, kui kasutusõiguse taotlejad on kalmistu haldaja hinnangul lahkunule võrdselt lähedased (nt õde ja vend või abikaasa ja laps).

Hauaplatsi kasutamise loa tähtaeg muudetakse 15 aastalt tähtajatuks, urnikambri kasutamise leping jääb siiski tähtajaliseks. Kindlaks määratakse ka aeg, millal matmisala uuesti kasutusse eraldatakse, ning see on vähemalt 20 aasta möödumine viimasest matmisest. Matmisala uuesti kasutusse eraldamine tähendab seda, et ala läheb võõraste inimeste kätte ning sinna võidakse edaspidi matta surnuid, kes ei ole seniste maetutega seotud.

Uus määrus jõustub 1. augustil.