Saame tuttavaks! Mina olen Marii. Seesama õpetaja, kellest sa meediast loed ja kelle süüks jääb kõik: su lapse kehvad hinded, tuttava noore omandamata oskused, vennatütre kadunud motivatsioon.

Olen õpetaja, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, rahvavaenlane number üks. See, kes on olemas, kuid kelle olemasolu kaob igal aastal, kui koolid hakkavad töökuulutusi välja saatma, et minu ametikoht täita "vastava" inimesega. Ma ei ole haruldus, pigem reegel, sest õpetajatest on Eestis juba ammu puudus ja koolid sõlmivad igal aastal lepinguid inimestega, kelle "puudus" on see, et nad ei mahu kitsa süsteemimudeli piiridesse. Aga ometi olen olemas, klassi ees, õpilaste keskel, iga päev.

Meid on palju

Selliseid õpetajaid nagu mina on nii palju, et meie olemasolu on süsteemi avalik saladus: me aitame hoida koolid töös ajal, mil kvalifitseeritud õpetajatest on terav puudus. Meil on kogemust, pühendumust, tulemusi, aga puudub linnuke kastis, mis kõik õigeks muudaks. Süsteem räägib kvaliteedist, aga vaatab kvantiteeti. Kui sul pole kraadi, pole sind olemas, ükskõik, kui palju sa annad, ükskõik, kui palju sa kannad.

Minu tee õpetajaametisse ei olnud sirgjooneline ning sarnaselt paljudele teistele kvalifikatsioonita õpetajatele jõudsin õpetamiseni läbi elu keerdkäikude. Tahtsin olla osa lahendusest, anda edasi seda, mida oskan, kasvada koos õpilastega.

Ma ei kahetse oma valikut. Õpetamine on üks neist töödest, kus väsimus ja tähendus käivad käsikäes ning mõlemad on päris.

Jah, oli raskeid hetki, eriti alguses. Enda kehtestamine oli algusaastatel keeruline ning kolistasin läbi päris palju erineva suuruse ja sügavusega pangesid. Vaimne koormus oli niivõrd suur, et kui teisel aastal pool kohta täiskoha vastu vahetasin, tegin iga päev mitmetunniseid lõunauinakuid nagu lasteaialaps. Tean paljusid, kes on kogenud midagi sarnast ja pole heitunud. Mina ka mitte. Sest esimest korda tundsin, et kuulun kuhugi. Mitte õpetajate tuppa, vaid klassi ette.

Pärast mõnda aastat õpetamist, pause ja õppimist töötamisega paralleelselt, olen ikka siin. Olen õppinud, otsinud võimalusi, kuidas sobituda süsteemi, mis paindlikkust ei tunne. Vahetanud õppeasutusi, püüdnud sobitada elu väikeses kohas, töötamist, pere loomist, hariduse omandamist; leidnud paindlikke teid ja olnud sunnitud neist ka loobuma. Mitte laiskusest või mugavusest, vaid seepärast, et elul on omad nõudmised. Töö, pere, elukoht – neist ükski ei kao, sest inimene tahab õppida, kuigi süsteem justkui eeldab, et peaks.

Aineõpetaja bakalaureust ei saa Eestis sessioonõppes omandada. Kui tahad õppida, ära tee oma eluga midagi muud. Unusta lapse kasvatamine või arvete maksmine. Või mõlemad.

Kogukond aga ei unusta. Minu ülikooliõpingute tõttu puudutud nädalad, haigus- ja hoolduslehed on endiselt kohalike arutelude teema. Õpetaja puudumine tähendab, et õpilased jäävad hariduseta. Halltoone ei ole, arutelukohti ei teki. Higi ja pisaraid valan, verega vastutan. Lapsevanemad guugeldavad koosolekul, kuhu mind kutsutud pole, mis haridust täpsemalt omandan ning kas mul üldse on õigus klassi ees olla; kolleegid arutavad, kas mu laps ikka on haige või võtan lihtsalt vabu päevi.

Need teemad on saatnud mind kõigis koolides, kus olen töötanud ning kindlasti saadavad teisigi. Kirjadest, selgitustest ja kutsetest hoolimata ei tule aga keegi neist tunde vaatama ega minuga isiklikult rääkima, muret kurtma, küsima, lahendusi otsima. Vahel mõtlen, et ehk sellepärast ei tulegi, et kui kuulata ja kaasa mõelda, pole enam põhjust viriseda.

Siiski on tihti just mitmel rindel korraga rebivad, missioonitundest klassi ees olevad õpetajad need, kes toovad kooli inimlikkust, märkavad rohkemat kui õppeaine läbimist, oskavad õpetada inimest, mitte ainult materjali. Just neid inimesi süsteem trahvib. Mitte otseselt, aga alahindamise, alandamise, kriitika ja nähtamatuks muutmise kaudu.

Mulle näib, et ühiskonnas küll räägime sellest, kuidas õpetaja pole vaid ainespetsialist, kuid unustame, mida see sisuliselt tähendab. Õpetaja on teejuht, innustaja, turvalist ruumi loov inimene. Meie ülesanne on näha ja toetada alles kujunemisjärgus inimest. Me märkame, kui õpilane on väsinud või ärev; ehitame üles usaldust, mis aitab õppida; inspireerime, sageli teadmata, kui suur mõju meie sõnadel on.

See on õpetaja tõeline väärtus. Mida aasta edasi, seda vähem loeb aga see, kuidas ma õpetan. Loeb vaid see, mis paber mul on, mitu tundi ma füüsiliselt klassi ees seisan, mitu lehekülge töövihikust teeme. Mitte see, kuidas õpilased arenevad ning uute teadmiste omandamisse suhtuvad, vaid see, kas keegi kuskil kõrgel ja kaugel maakooli igapäevast on tähtsa näoga allkirjastanud mu kvalifikatsiooni. Loeb mitte see, kas ma oskan, vaid see, kas keegi on kinnitanud, et ma oskan. Keegi, kes mind päev pärast aine läbimist isegi ei mäleta.

Lahendust ei ole

Praegu ei saa endale sessioonõppes bakalaureuseeriala leidnud ning selle lõpetanud töötav õpetaja minna õppima magistriõppesse õpetajakoolituse erialale Tartu või Tallinna ülikooli. Enne tuleb mõlema ülikooli all läbida mitmekümne tasulise ainepunkti mahus just emma-kumma ülikooli eeldusaineid, mis teda sisseastumiseks ja -saamiseks üldse kvalifitseeriks, olenemata aastatepikkusest praktikast.

Mind ei heiduta õppimine. Mind heidutab, et mu kogemus ega isegi kraad teises ülikoolis ei loe. Et minu igapäevane töö noortega ei kaalu üles mõnd eeldusainet, mida ülikool arvesse võtab. Et pean veel aastaid ootama ja linnukesi kirja saama neilt inimestelt, kes pole aastaid (kui üldse) noore inimese ees klassiruumis seisnud, kuid kes ometi on pädevad õpetama mind õpetama. Kelle jaoks on laste õpetamine akadeemiline mõiste, mitte igapäevane praktika. Inimestelt, kes räägivad, kuidas õpetaja peaks käituma, aga kes ei hoiaks oma loengu andmise meetodiga ühe põhikooliõpilase tähelepanu isegi poole koolitunni jagu.

Mida aasta edasi, seda selgem on, et Eestis loeb paber rohkem kui inimene. Sinine tempel mustvalgel koopial, kaunis trikoloor Eesti õpetaja südames, mille poole püüelda. Kas just see pole meie haridussüsteemi üks valusamatest paradoksidest? Me räägime inimkesksest koolist ja haridusest, kuid hindame hariduse andjat numbri, registrikoodi ja kvalifikatsioonimudeli põhjal.

Mind paneb muigama, kui kuulen vanemat palumas oma lapsele õpetajaks mõnd aastakümneid koolis töötanud õpetajat, sest nad ise on tolle õpetaja all õppinud ning teavad, et voh, see on hea õpetaja, tegelikult teadmatuses, et ka tal ei ole nüüdsele seadusandlusele vastavat "õiget" haridust. Kui on oma kogemus, siis paber ei loe.

Kui aga rääkijal teise õpetajaga kogemus (ja soov seda omandada) puudub ning tuleb välja, et õpetajal puudub veel paber ka, on ta automaatselt karja nõrgim lüli, keda rünnata mitte ainult ei või, vaid peab, sest see taastab "õiget" ökosüsteemi. Justkui oleks elu üks lihtne Google Mapsi juhis, kus õigel hetkel kõlab: "Võta esimene vasak magistrikraadi suunas!" ning kes seda ei tee, lihtsalt ei oska tänapäeva ühiskonnas orienteeruda.

Kogukond küsib mureliku näoga, kus on kõik noored õpetajad ning loobib siis noore õpetaja piltlikult kividega surnuks. Koolis ei ole noored õpetajad kogenumate toetada ja suunata, koolis surevad noored õpetajad vanade hammaste vahel. Minu kogemusel ei muretse kogenud pedagoog sellepärast, kes võtab klassid üle, kui tema pensionile jääb, vaid võtab minnes kaasa noore kolleegi hinge ja vaimu mentaliteediga "pärast mind tulgu või veeuputus". Seda on kurb vaadata.

Muidugi on igas koolis toredaid, toetavaid, südamlikke õpetajaid ning lapsevanemaid, kes annavad jõudu ja usku edasi tegutseda. Kahjuks piisab vaid mõnest jäigast seisukohast ja teravast sõnast, et sügav ning pikalt veritsev haav lüüa. Noorel õpetajal ei ole tihtipeale paksu nahka, mis selle löögi hoogu piisavalt pehmendaks, enne kui see eluks vajalike organiteni jõuab.

Kõige kurvem on, et paljud pikaaegsed pedagoogid vist ei teagi, kuidas nad nuga käes ringi käivad. Olen mõistnud, et see on seal enesekaitseks: noortega ei toimi enam õpetusviisid, mis aastaid tagasi suurema vaevata töötasid.

Fookus tuleks suunata mujale

Julgen öelda, et fookus tuleks suunata mujale või seda vähemalt suurendada, sest aastaid tagasi omandatud ainekvalifikatsioonist hoolimata vajavad just aastakümneid koolis töötanud õpetajad koolitusi, kuidas tänapäeva õppijaga toimetada.

Tänapäeva koolis ei saa juba ammu õpetada ainult ainet, kõigile ühtmoodi, enda jaoks välja töötatud meetoditega, sest tänapäeva laps mõtleb ja omandab teisiti, elab teistsuguses maailmas. Me võime ju kokku leppida, et viga on neis ja nad kõik on lumehelbekesed, kuid neist kokku moodustub jäämägi, mille otsa oma haridussüsteemiga täie hooga põrutame, kui me midagi ei muuda. Ning õppigem ajaloost: koos laevaga lähevad põhja paljud reisijad.

Hea täiskasvanu, kes sa praegu mu arvamust kriitilisel pilgul loed. Mõtle korraks tagasi oma kooliajale ja ühele õpetajale, keda meenutad kui Õpetajat suure algustähega. Kas saad nüüd kindla veendumusega väita, mis haridustase tal sind õpetades oli? Või tegi temast hea õpetaja miski muu kui haridust tõendav dokument? Kas õpetaja, keda õudusega meenutad või kes oma ainet edasi anda ei osanud, ei olnud õpetajale vajaliku haridusega? Kui suur määraja oli selle valdkonna spetsialist sinu elus, kus nüüd ise spetsialist oled? Või mõjutas sind oma teed leidma hoopis keegi, kellel sinu kirega midagi pistmist polnud?

Mõtle, mis õpetajaks olemises tegelikult loeb ning milliseid õppimiskogemusi oma lapsele soovid. Vastus on justnimelt seal.

Raskustest hoolimata ei ole kvalifikatsioonita õpetaja ohver. Ma pole katkine mutter süsteemis, vaid selle igapäevane kandja. Ma olen üks neist, kes hoiab süsteemi töös, kuni ta laguneb. Me kõik ju tegelikult teame, et varsti ta laguneb. Ma pole "viga", mida parandada, vaid inimene, kes tahab õppida, kasvada ja õpetada.

Ma usun, et just selliseid õpetajaid vajabki Eesti kool – inimesi, kes oskavad anda edasi ühes ainega empaatiat, paindlikkust ja siirast kontakti, sest nad ise näevad, kui palju kergem on hingata, areneda ja õppida, kui sulle seda pakutakse. Nemad, kes nad seda tunnet liiga tihti taga peavad igatsema.

Ma esitan järgmise küsimused mitte ainult enda, vaid meie kõigi eest.

Kus on lubatud õpetajat toetav ja paindlik ülikoolihariduse omandamine, millest meedia kajab? 

Miks olen väärt õppima ühes või teises ülikoolis õpetajaks vaid siis, kui olen läbinud just selle vastava ülikooli eeldusained? Siis, kui tähtsad ninad ülikooli vastuvõtukomisjonide eesotsas saavad noogutada ja öelda: "Jah, sinu mõtetel on väärtus, su sõnadel sisu, sa oled väärt istuma põliste akadeemikute loengutes, kes õpetavad sulle, kuidas asjad sellises koolis käivad, kus nad ise kunagi (või aastaid) töötanud pole. Võta heaks!"

Miks ei piisa edasise hariduse omandamiseks sellest, et näen koolisüsteemi iga päev seestpoolt koos selle vigade ja valudega?

Miks ei piisa eksamist, vestlusest, esseest, praktilisest kogemusest, töö kõrvalt jälgimisest või nende inimeste kogemustest, kes mu õpetamist on näinud või kogenud, et otsustada? Mitte selle üle, kas võiksin hariduseta õpetaja olla. Ei, ma ju üritan haridust omandada. Miks ei piisa sellest edasi õppima asumiseks ning selleks, et võiksin seni inimväärikust kaotamata tööd teha?

Austatud ülikoolid, miks ei ole ma väärt õppima ja samal ajal õpetama, eriti, kui just need, keda mina õpetan, on need, kes mõne aasta pärast teie ülikoolipinkides istuvad?

Millal jõuame nii sotsiaalse, mitmetahulise ja vajaliku inimese kui ka õpetaja koolitamisel punkti, kus meid huvitab, kes on need inimesed sisuliselt, kes klasside ees seisavad, mitte vaid paberil?

Millal lõpetame otsustamise selle põhjal, kus ja kui palju sa õppisid ning hakkame otsustama selle põhjal, kuidas sa õppisid ja õpetad?

Ja lõpuks: millal lakkab õpetajaks olemine olemast karistus neile, kes ei mahu süsteemi loodud ahtasse raamistikku?