Viimasel ajal on avalikkuse ette jõudnud üks hariduspoliitiline plaan, mille mõju ei pruugi esmapilgul silma paista, kuid mis on olemuselt murranguline: põhikooli võiks tulevikus lõpetada ka siis, kui õpilane ei saa lõpueksamil mitte ühtegi punkti. Teisisõnu on isegi null piisav.

Seda otsust põhjendatakse vajadusega arvestada erivajadustega õppijate, individuaalsete õpiteede ja paindlikkuse suurendamisega. Nõus, kool peabki arvestama iga lapsega. Aga küsimus pole selles, kas me peaksime kõik lapsed haridusmaastikul kaasa võtma. Loomulikult peaksime. Küsimus on hoopis selles, millise väärtussõnumi me ühiskonnale anname, kui haridustee üks olulisemaid etappe, põhikooli lõpetamine lakkab olemast millegi mõõdetava tulemuse kulminatsioon.

Haridus on väärtuste kandja. Kui ühiskond ütleb, et pingutus, teadmised ja vastutus ei ole enam koolilõpu eelduseks, siis tasub küsida, kuhu me edasi liigume.

Hariduses ei ole pealtnäha väikseid otsuseid. Eriti selliseid, mis muudavad süsteemi alusstruktuuri. Nullpunkti otsus on just selline. See näib tehnilise korrigeerimisena hindamissüsteemis, aga tegelikult lammutab hariduse tähendusruumi.

Kas põhikool on lihtsalt koht, kust tuleb läbi minna, või on see koht, kus noor inimene saab kaasa teadmised ja oskused, mis võimaldavad tal elus edasi liikuda? Kas haridus on ühiskonna ühiselt kokku lepitud väärtus, mille eest vastutame kõik? Või on see valikuline teenus, mille tähendus sõltub sellest, kui mugav või ebamugav parasjagu kellelegi tundub?

Kui eksamitulemustel ei ole enam kaalu, siis muutub kogu hariduse sisemine loogika. Ei, küsimus pole karistamises või filtris. Küsimus on tähenduses. Kui lõpueksamitulemusel ei ole mingit praktilist mõju, siis milleks see üldse on?

Haridusotsuseid ei tohi teha lühikese poliitilise horisondiga. Üks minister ei saa suhtuda süsteemi nagu projektijuht, kes käivitab ühe programmi, raporteerib edu ja liigub edasi. Haridus ei tööta kvartalite lõikes. Siin loeb ainult pikk mäng – see, kuidas otsused mõjutavad noori, õpetajaid ja kooli kultuuri viie, kümne või kahekümne aasta perspektiivis.

Aga just see ongi probleemi tuum. Otsuseid teevad inimesed, kes homme võivad töötada hoopis muus valdkonnas. Samal ajal jäävad alles õpetajad ehk need, kelle kätte usaldame meie laste tegeliku kujunemise.

Õpetajad on reformidest väsinud. Mitte sellepärast, et nad kardaksid muutusi. Nad on lihtsalt tüdinenud sellest, et muutused sünnivad ilma nendega arvestamata. Muutused, mille eesmärke ei ole seletatud, mille sisulist mõju pole läbi analüüsitud, ja mille tulemust tuleb hakata kohapeal, ilma vahendite ja ajata, lappima.

Hariduse kvaliteedi hoidmise vastutus on nihkunud järjest enam koolide ja õpetajate õlule, aga poliitilised juhid ei tunneta selle koorma raskust. See ei ole õiglane. Ja see pole ka kestlik.

Põhikooli lõpetamise lävendi kaotamise taga on hea tahtmine, soov vältida noorte marginaliseerumist, hoida neid hariduses ja ühiskonnas sees. Aga heade kavatsuste kõrval ei tohi kaotada vastutust.

Kui lapsevanem näeb, et tema laps saab põhikooli tunnistuse vaatamata sellele, et eksamitulemus on null, siis mida see talle ütleb? Ja mida ütleb see lapsele? Kas see on õiglane nende suhtes, kes pingutasid, kes õppisid, kes said vaevaga keskmise tulemuse? Millise motivatsioonisignaali me anname?

Kui ühiskond kaotab usu, et haridus tähendab midagi, siis kaob usaldus kogu süsteemi vastu. Ja usalduse taastamine on alati keerulisem kui selle hoidmine.

Viimastel aastatel on mitmetes riikides kõlama hakanud seisukoht, et poliitikud, kellel puudub haridusalane pädevus, peaksid hoidma haridusotsuste tegemisest eemale või vähemalt seda tegema koos ekspertidega. See ei ole rünnak poliitikute vastu. Vastupidi, see on üleskutse vastutustundlikule juhtimisele.

Kui meil on 92 protsenti õpetajatest, kes tunnistavad läbipõlemise sümptomeid, ja ligi 60 protsenti, kes kaaluvad õpetajatöölt lahkumist, siis ei tohiks ühegi uue reformi kehtestamine tulla enne, kui me oleme kuulnud neid inimesi.

Õpetajate puudus ei ole enam oht, see on kohal. Kui pingutus muutub mõttetuks, kui süsteem ei tunnusta teadmisi ega väärtusta järjepidevat arengut, siis ei jää varsti kedagi, kes tahaks selles süsteemis töötada. Ja kui pole õpetajaid, pole ka haridust. PISA-st ja Eesti haridusedust rääkimata.

Mitte keegi ei vaidle vastu sellele, et meil peab olema rohkem individuaalset lähenemist, rohkem tuge, rohkem paindlikkust. Aga lahendus ei ole standardite kaotamine. Lahendus on tark ja inimlik koostöö. Poliitikud, õpetajad, koolijuhid, lapsevanemad ja noored ise – ainult koos suudame teha hariduse selliseks, mis on nii õiglane kui ka toimiv.

Põhikooli lõpetamise reform oleks võinud olla sellise koostöö näide. Selle asemel on praegu näide taas kord kiirustamisest, millele õpetajad ei saanud kaasa rääkida, ja mille järel koolid jäävad vastutama – üksi.

Me ei saa endale lubada haridust, mille tähendus on hägune ja mille sihid on ebakindlad. Kui tahame, et kool ja haridus oleks väärtus, peab see peegeldama ühiskonna väärtustamisvõimet. Ja selleks on vaja ausust, kuulamist ja vastutust. Mitte ainult koolis. Ka Toompeal.