Elame inflatsioonilisel ajastul. Selle aasta hinnatõusu prognoosid on vahemikus 5–6 protsenti, mis on kahtlemata üks kõrgemaid hinnatõuse Euroopas. Märtsis oli Eesti hinnatõus aastases võrdluses 4,3 protsenti, sama kõrge oli hinnatõus Horvaatias. Meist kiiremini kasvasid hinnad Rumeenias (5,1 protsenti), Ungaris (4,8 protsenti) ning Poolas (4,4 protsenti). Euroalal oli keskmine hinnatõus 2,5 protsenti, mis on natuke kõrgem kui Euroopa Keskpanga seatud sihttase.

Kõige enam mõjutasid Euroopa inflatsiooni teenuste hindade tõus, mis andis kogu hinnatõusust 46 protsenti, toiduhindade kallinemine mõjutas 19 protsenti, energiahindade kallinemine 9,4 protsenti kõik muu 25,6 protsenti.

Eks sarnased tegurid mõjutavad ka Eesti hinnatõusu. Tõsi, toidu- ning energiahindade osatähtsus on natuke suurem, sest meie keskmine tarbija kulutab energiale ning toidule natuke rohkem kui euroala keskmine tarbija. Väikese avatud majandusena sõltume suhteliselt palju sellest, millise hinnaga me saame maailmaturult kaupu osta, paraku sõltume päris suures osas ka sisse ostetavast elektrist ning gaasist.

Kahjuks kütame ka ise hinnatõusu, olgu selleks siis igasugused autodega seotud maksud või käibemaks ning aktsiisid, mis kõik samuti lõpuks hindadesse üle kanduvad. Lisaks saime lugeda värsket uudist, et Eesti Energia, vabandust, Elektrilevi, tõstab kõikvõimalikke võrgutasusid selle aasta 1 augustist.

Euroopa inflatsiooni juurpõhjused on pikaajalises rahatrükis: rohkem kui kümme aastat lihtsalt massiliselt trükiti raha juurde, mis liikus tarbimisse, kinnisvarasse, võlakirjadesse, aktsiatesse, krüptosse, kulda ehk väga erinevatesse varaklassidesse.

Majanduslikult keerulistel ja ebakindlatel aegadel liigub raha riskantsematest investeeringutest (näiteks krüpto) välja ning maandub kas pankade arvelduskontodele või kulla ostmisse. Sisuliselt on hinnatõus terves majanduses palju suurem, kui see, mida meile näitavad tarbimishinnad, sest aktsiahindade või bitcoin'i väärtuse muutus tarbijahinnaindeksi muutuses ei kajastu.

Samal ajal on selge, et Eesti võimalused globaalses plaanis raha pakkumist mõjutada või mingit oma intressipoliitikat ajada, on olematud. Sellist oma rahapoliitikat saavad Euroopas ajada need riigid, kellel on veel oma raha alles, näiteks Poola, Taani või Rootsi, kui ainult mõnda nimetada.

Neid, kes nüüd ohkega Eesti krooni aegu hakkavad tagasi igatsema võib lohutada mõttega, et Eesti kroon oli fikseeritult seotud euroga ning meil kehtis valuutakomitee süsteem. Lihtsamalt öeldes pole vahet, kas meil ringles kroon või euro, ainult pildid ja numbrid on rahatähtedel erinevad. Meil ei ole taasiseseisvumise ajal kunagi oma "päris" rahapoliitikat olnud.

Millised on Eesti võimalused hindu mõjutada? Kindlasti ei ole õige väide, et hinnad tõusevad meist sõltumatult ja me ei saa mitte midagi teha. Kindlasti saame. Me ei saa tõepoolest mõjutada maailmaturu toiduainete hindu või nafta hinda, aga mingid võimalused on meil kindlasti olemas.

Esiteks tuleks ära jätta kaudsete maksude (käibemaks ning aktsiisid) tõus, mis kandub otse üle tarbijahindadesse. Sama käib automaksu kohta. Kui eelarvesse on raha juurde vaja, siis pakub maksusüsteem ka teisi valikuid, näiteks varamaksud, mis nii üheselt tarbijahindu ei mõjuta.

Teiseks tuleks lõpetada või vähemasti peatada teatud sotsiaalsete toetuste, näiteks pensionid, indekseerimine. Ühelt poolt on see riigieelarvele väga suur täiendav kulu ning teiseks läheb see raha otse tarbimisse ehk suurendab läbi nõudluse hinnatõusu. Eriti kui seda võimendavad erakorralised pensionitõusud, mida tehakse tavaliselt enne valimisi. Valimised ongi kohe-kohe ukse ees. Sellel aastal kasvas eelarve kulu tänu indekseeritud pensionite tõusule 500 miljonit eurot, järgmisel aastal on see arv suurem, sest selle aasta inflatsioon on kõrgem kui eelmise aasta inflatsioon.

Vähendada tuleks avaliku sektori kulutusi ning piirata avalikku sektorit, eriti avaliku halduse poolt. Rahandusminister Jürgen Ligi jutt, et meil on ainult 3000 ametnikku, ei kannata mingit kriitikat. See on sama hea kui öelda, et Eestis on ainult 101 poliitikut. Mis ei ole ju ka vale väide.

Jõuliselt tuleks kärpida regulatsioone ja tobedat aruandlust (ESG jne), kuna igasugune aruandlus ja mingi jabura nõude täitmine on ettevõttele kulu, mille ta läbi hinnatõusu tarbijalt tagasi küsib. Ära tuleks jätta maksuküüru kaotamine, sest esiteks tekitaks see eelarvesse väga suure augu, teiseks suurendaks jällegi tarbimist, mis omakorda paneb hagu alla hinnatõusule. Seega on neid valikukohti küll. Nende elluviimiseks on vaja poliitilist tahet. Kas seda ka on, see on iseküsimus.