Enam kui saja aastaseks elavaid ja jõgedes veepuhastajana tegutsevaid pärlikarpe on Eestis leitud vaid ühest Lahemaa rahvuspargi jõest. Praegu on neid seal umbes 25 000. Kuid enamik pärlikarpidest on üle 40 aasta vanad.

Selleks, et aidata jõepärlikarbi populatsioonil Eestis ellu jääda, on jõesängi puhastatud. Lisaks hoitakse tehiskeskkonnas lõhelisi, mille küljes pärlikapide lapsed esimesed üheksa elukuud pesitsevad. Enne jõkke laskmist kasvatatakse pärlikarbid inimeste jälgimise all piisavalt suureks.

"See, millal on paras aeg jõkke tagasi minna, sõltub suurusest või vanusest - see on umbes nii, et viis aastat või poolteist sentimeetrit. Kui me nad korjame, on nad alla poole millimeetri suured. Esimeseks talveks tahame me kasvatada nad 1 millimeetri suuruseks ja järgnevate aastatega 10-15 millimeetri suuruseks. Ehk 15 millimeetrit oleks selline piisav suurus, et ta on küps iseseisvaks eluks," rääkis RMK jõepärlikarbi ekspert Katrin Kaldma.

"Pärlikarbi elu algus on tähelepanuväärne. Isasloomad väljutavad suvel vette suures koguses seemnerakke, kust need satuvad veevooluga emaslooma lõpustele, kus viljastavad seal paiknevad munad. Munadest arenevad glohhiidid ehk parasiitsed vastsed ja paar nädalat hiljem paiskab emasloom need jõkke. Nii tillukesed olendid peavad ellujäämiseks ja edasiseks arenguks kinnituma forelli või lõhe lõpuste külge, kus nad parasiteerivad umbes 9 kuud, enne kui end kala küljest vabastavad ja iseseisvat elu alustavad," kirjeldas RMK Põlula kalakasvatustalituse juht Kunnar Klaas RMK pressiteate vahendusel pärlikarbi elu algust. 

Kõik see toimub ka looduslikult, kuid jões on probleemiks pärlikarbi noorjärkude ellujäämine, nii on karbijõe populatsioon muutunud üha vanemaks ja ilma kaasabita ähvardab väljasuremine. "Pärast kala lõpustelt vabanemist elavad noored pärlikarbid mitu aastat jõepõhja kruusakihti kaevunult, kus nad  elupaiga mudastumise korral võivad jääda hapnikupuudusesse ja hukkuda.  Sel põhjusel kasvatame noorkarpe jões ja kasvatusjaamas kuni kriitilisemate eluetappide möödumiseni," selgitas Klaas.

Viis aastat tehti jõepärlikarpidega tööd RMK Põlula kalakasvatuses, mis aga asub loomade kodujõest, mille nime looduskaitseseaduse järgi avalikult nimetada ei tohi, umbes 70 kilomeetri kaugusel. Töö tõhustamiseks valmis veebruaris ja avati kolmapäeval jõe lähistel kasvatusjaam ehk jõepärlikarpide lasteaed.

Kasvatusjaama ehitamine läks maksma 744 000 eurot. Kasvatusjaama projekteeris inseneribüroo Urmas Nugin OÜ (peaprojekteerija Meelis Viirma) ja ehitas Mefab OÜ. 

Keskus rajati teisel katsel, sest 2023. aastal osales jaama ehitamise hankel vaid üks soovija ja pakkumine oli kallim kui RMK võimalused.

Uus jaam võimaldab noorkarpide kasvatamise mahtu suurendada. Praegu viiakse keskuses piisavalt suureks kasvatatud pärlikarbid jõkke spetsiaalsetel plaatidel, mida pidevalt kontrollitakse. Tulevikus on osa pärlikarpidest lasta keskuses suureks kasvatamise järel vabalt vette elama.

Pärlikarpide kasvatajad soovivad, et aastaid Eestis ebapärlikarbiks kutsutud looma nime eest kaoks ära liide "eba".

"See nimi on vahepealsetel aastatel millegipärast muutunud. Ajalooline nimi on tal ikkagi pärlikarp ja ka kõikides teistes keeltes on ta jõepärlikarp või mageveepärlikarp," ütles Katrin Kaldma. "Loodan, et selline populatsiooni taastamine aitab kaasa ka liigi hea nime taastamisele."

Kasvatusjaama abil peaks viie aasta pärast elama Lahemaal vähemat 50 000 elujõulist jõepärlikarpi.